Maraton alla 3 tunni - TEHTUD!

Nagu lubatud ühes varasemas postituses, siis pidin ma sel aastal jooksma vähemalt ühe maratoni. Sedapuhku sai valitud läbimiseks Kopenhaageni maraton. Linn on ilus ja trass on väidetavalt lame. Samuti veenis mind Kopenhaagenisse siirduma sealne korraldus - nimelt lubasid korraldajad "õhupallimehikesi", kes 3:00:00 tempos finišeerida avitavad.

Nagu maratonireisile kohane, siis kirsiks tordil oli ka reisikaaslased, sedapuhku JCI-st Jaanika Kaiv. Kohapeal ootas meid tema klassiõde, kes korraldas spordisõpradele hädavajaliku pubituuri ja aitas majutusega. Aitähh selle eest!

Maraton joostakse Kopenhaageni kesklinnas kahe erineva pikkusega ringina. Osavõtjaid lubati ligi 12 000 jooskjat. Etteruttavalt võin öelda, et finišisisse jõudis neist 9799. Rada oli kaardi järgi lame. Ainus oht oli võimalik tuul. Võhikutele teadmiseks, et jooksumaraton on alati 42,195 km pikk.

Staaridel on ikka vist väiksemad numbrid...

Siinkohal ei hakka pikalt peatuma väga meeleolukal võistluseks valmistumisel, mille hulka kuulus ka näiteks nädal varem ECM-i lõpupeol osalemine hiliste hommikutundideni. Ka reede õhtul sai mõnusalt pubi külastatud ja kõht koralikult täis söödud. Laupäeval võtsime võistluskeskusest numbrid välja, käisime expo läbi ja vaatasime natuke ka jalgratastel linnas ringi. Hea seltskonna tõttu sai loomulikult kõvasti kõhulihaseid treenitud, sest nalja oli isegi rohkem, kui nabani.

Võistluseelsel hommikul läks uni varem ära, kui tarvis. Nagu tavaliselt. Puder sisse, vaseliin peale, riided selga, tossud jalga ja starti! Stardis sai vetsujärjekorras aega veeta ja kerge soojendus tehtud. Pugesin esiridadesse uhke sildi alla "sub-3 hour finishers". Linnapea tervitus ja läkski lahti! Stardijoone ületasin 5 sekundit pärast pauku - taas uus rekord.

Osutus, et see naine ei jää rajal sugugi nii üksikuks...

Iroonilisel kombel oli finišiplagu pandud 20 meetrit pärast starti, sest pidime samasse koridori lõpus tagasi jõudma. Õnneks sain asjast kohe aru ja plagasin Taani meistersportlaste kannul edasi. Veidi aja pärast venis grupp pikemaks ja pidin jooksma mõnemehelistes gruppides. Näha oli ka üksikuid naisi.

Viienda, kümnenda ja viieteistkümnenda kilomeetri posti juures kella kontrollides mõistsin, et jõuan hoida korralikku tempot. Liiga korralikku. Kartsin, et panen algusega "üle". Võtsingi siis veidi rahulikumalt ja läbisin poolmaratoni ajaga 1:27:10. Pea kolm minutit oli reservis.

Lagedamatel ja rannaäärsetel lõikudel piitsutas meid kuri tuul. Kohati aitas tagant, aga kohati puhus kõvasti vastu. Meeleolukaim koht oli, kui 22km paiku nägin vastu tulemas Jaanikat - tema oli jõudnud vastassuunas ca 18km posti juurde. Jõudsime isegi patsu lüüa. Meie jooksu erinevus oli see, et Jaanikal jooksis taga suur kamp härrasmehi, kelle pilgud olid naelutatud tema kiirelt liikuvatele säärtele. Mina pidin leppima kauguses paistva mustanahalise keenialase kandade välkumisega.

Üldsegi mitte väsinud, aga väga õnnelik.

35km paiku leidsin, et tempo on liiga aeglane ja jalad olid liiga kerged. Panin juurde. Viimased 2 kilomeetrit läbisin juba pea 16km/h (3:46 min/km). Sain aru, et reaalne on joosta mitte alla 3 tunni, vaid hoopis alla 2:55. See andis lisamotivatsiooni. Lõpusirgel kihutasin mööda paarist kustunud sellist. Röökisin ja vehkisin rusikatega - krambid, vigastused, rebendid ja muu säärane oli jäänud seljataha. Ilus maraton minu ja vist ka teiste jaoks täiesti üllatava tulemusega. Time 2:53:55, place 66 out of 9799 - teatas lõpuprotokoll. Teisisõnu: kolmas naine :)

Jaanika jooksis ka vapralt, et alistada 3:30 piir, kuid alates 28-ndast kilomeetrist alistasid krambid hoopis tema. Õnneks jagus tal rajal piisavalt usinaid abilisi, kes ta sääri venitasid ja ta jalutas krampide tõttu viimased kaks kilomeetrit. Tulemuseks sellegipoolest üle prahi aeg: 3:50.

"Sa vist teed trenni 6x nädalas, et sellise aja jooksid"

Paljud arvavad, et alla kolme tunni maraton tuleb lõputute treeningtundide ja tuhandete kilomeetrite jooksmisega. Eksite. Paljastan natuke asja tausta. Etteruttavalt võin öelda, et tegu pole kasvuhormooniga.

Motivatsioon missugune!

2009. aasta alguses hakkasin ma regulaarselt treenima Martin Moosese plaanide järgi. Sihiks oli joosta kevadine maraton "soojenduseks" ja sügisene maraton kiiresti. Juba samal kevadel arvas Martin, et võiksin joosta septembris Berliinis alla kolme tunni. Plaan läks luhta, sest suvel hakkas mind piinama põlvevalu, millest sain lahti alles augusti lõpus pärast Footscani jalataldade kasutama hakkamist. Esimene maraton Stockholmis tuli ajaga 3:21 ja Berliinis jooksin 3:04 (endalegi üllatuseks, sest sihiks oli 3:10).

2010. aastal olin kevadel jällegi Stockholmis stardis - et saada 32. kilomeetril krambid ja piineldes finišisse jõuda. Aeg 3:07:00. Miks nii läks, ei tea tänaseni. Maratonieelne vorm näitas, et kõik on parimas korras. Panin sihtmärgi sügisesele Tallinna maratonile, aga lõhkusin juulis reisil hüppeliigese, mida remontisin tubli kaks kuud. Sügisel ei jõudnudki rajale. Õigemini jõudsin, aga jalgrattaga sõpru ergutama.

"Kus on järgmine pubi?"

Trennidest ka - enne Kopenhaageni maratoni oli plaanis 3 jooksu + 2 ujumist nädalas. Tavaliselt ma ühte ujumisse ei jõudnud ja tavaliselt jäi kuus paar korda mõni trenn ka tegemata. Seega laias laastus skeemiga 3+1 veetsin ma aja märtsist maini. Keskmine nädal oli umbes 4-5 treeningtunni kandis. Rohkem ei midagi. Ainus võti oli treeneri tehtud plaan ja selle järgimine. Paraku pidin ma seda plaani järgima plaanitud 9 kuu asemel hoopis 2,5 aastat - aga iga kuu oli seda väärt.

Siin tulebki öelda aitähh perele, kes pidid iga nädal need pikad treeningtunnid ilma isa ja meheta veetma. Aitähh treenerile, kes tegi sellise plaani, et iga kord oli huvitav trenni minna (eriti need 2,5 tunnised tempokrossid kiirusega 4:10min/km). Ja aitähh spordiklubi sõpradele, kes ei lasknud sportlikul vihal kustuda ja ei väsinud  eesmärki meelde tuletamast.

Nii, et tehke järgi - head tulemused tulevad mitte lõputute treeningtundide vaid hea plaani ja selle püsiva järgimise arvelt. Eks see ala peab meeldima ka, mida harrastad. Nüüd nuputan ma, kuhu pista päevaplaanis pikad rattatrennid ja lahendus on leitud. Stardime naabrimehega ratastel hommikul pärast kuut, et õigel ajal tööl olla ja õhtul kodus televiisori ees õlut juua... Rajal näeme!