reede, 31. detsember 2010

JCI Spordiklubi aasta säravaimad tähed........... ja väike üllatus kõigile JCI SK sõpradele ;)

Kallis Sõprdisõber,

Foto NAGI's: DSC_8905

Aasta 2009 ja 2010 on olnud minu jaoks väga erilised aastad ja seda tänu kõigile JCI Spordiklubi sõpradele! Detsembri alguses tähistas JCI Sk väärikalt ka oma hooaja lõppu...ja oli mida tähistada: JCI Sk Jalgpalli Dream Teami võidukat esinemist,  Taanis JCI Euroopa Konverentsil  omiastatud auhinda "Best National Public Relation Program 2010" ja suure üllatusena ka Osakas JCI Maailma Konverentsil saadud auhinda "Best National Public Relation Program 2010"

Lisaks veel palju kordaläinud üritusi nagu rattamatk Hiiumaale, Talvepäevad Rakvere koja korraldamisel, Kojakymp, maraton Stockholmis ja mitmed erinevad koolitused nagu nt Jõusaali ABC, Suusakoolitus, Kevad-sügisene riietumine sportimiseks jne jne. Siinkohal minu suured tänusõnad kõikidele ürituste eestvedajatele ja korraldusele kaasaaitajatele....ja neid on tõesti palju olnud;)))  Veelkord SUUR AITÄH!

JCI lõpupeol jagasime ka auhindu JCI Spordiklubi Säravaimatele tähtedele:

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Pressisõber on Arvi Ratassepp. Auhind omistati talle intevjuu eest, mille ta andis JCI SK Pressile Berliinimaratoni 40 km. Neile, kes asjaga kursis vähem infoks, et kui maratonil seisma jääda, siis peale seda end jooksma saada on võrreldav ilmselt sellega kui oma 100 aastast vanaema jooksma sundida :D Tänusõnda Arvile pressisõbralikkuse eest!

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Kivipallur on Sven Aulik. Auhind omistati talle Vapra esinemise eest Rahvusvaheliste kodade vahelisel jalgpalliturniiril JCI SK Dream Teami koosseisus. Nimelt kuna JCI Sk kandis suuri inimkaotusi võistlusareenil, siis peale seda kui Karin Jarvet Sveni traumapunktist pead õmblemast tagasi tõi ja meie  armastatud 2010 JCI Estonia presidendi Hanno Jarveti ninaluumurru tõttu haiglasse pidi toimetama, oli  Sven nii vapper ja naasis oma õmmeldud peaga jalgpalliväljakule JCI SK au kaitsma. Aitäh Sven vapruse eest lahinguväljal!

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Bobitiimi auhind läks Rakvere Kojale. Ja seda suurepärselt korraldatud Talvepäevade eest. "Ise olen väike aga jõud on suur" ...on õige öelda Rakvere koja kohta. Nei oli ka kõige kiirem bobi ehitatud! Aitäh Teile suurepärase ürituse eest!

JCI Spordiklubi BEST FRIEND tiitel läks aga Toomas Saalile. Toomas, kes on Tallinna koja senaator on JCI Spordiklubi rattureid  juba kaks aastat väga lahkelt majutanud Hiiumaal oma suvekodus.  Aitäh Toomas Hiiumaise lahkuse eest;)


JCI Spordiklubi Aasta 2010 Visionääri auhind läks Ott Pärnale, kellele andsime edaspidisteks suurte visioonide loomiseks ka väikese tööriista. Aitäh Ott  nähtud vaeva ja antud heade nõuannete eest, mis on aidanud kaasa JCI Sk kujunemisel just selliseks nagu ta praegu on ;))


...veel viimased tunnid olen JCI Spordiklubi direktor, siis võtab juba taktikepi üle särav E-koja liige Meelika Muiso. Selleks, et ta seda edukalt teha saaks andsime hooaja lõpuüritusel Meelikale üle ka temaatilise särgi ja taktikepi ning E-koja 2011 aasta Presidendile Tiina Noodile  ka väikese vahendi, millega aidata tuult tiibadesse Meelikale lykata kui seda väheks peaks Eesti heitlike ilmastikuolude tõttu jääma.


Aitäh kõigile meeleoluka aasta eest ja jõudu jaksu Meelikale ning E-kojale JCI SK vankri vedamisel! Kirjutada  ja joonistada saate Meelikale aadressil jcispordiklubi@jci.ee
, vaadake infot ka Facebookis ja lugege   blogi...seal leiab nii mõndagi huvitavat meie spordiklubi liikmetelt. Reigo kaugelt Serbiast räägib kuidas "Kärbseid sõi ULTRAJOOKSUL"   ja Kaspar  jagab teateid triatlonibasseinist, mille treeningutega muide on seotud 15 JCI-kat!


Ja veel väike ÜLLATUS aasta lõpetuseks
...disainist on tulnud JCI Spordiklubi algne jakikavand, mis on imeilus:) Nii, et varsti saab riideid tellima hakata !


EDUKAT; MEELEOLUKAT VANA-AASTA LÕPPU ning ikka SPORTLIKKU UUT AASTAT!

Pille
JCI SK direktor 2010 veel viimaseid tunde;)

kolmapäev, 29. detsember 2010

Kuidas ma kärbseid sõin

Väidetavasti olla ma Pillele lubanud Palici ultrajooksust siin blogis kirjutada. Kuna lubadused kuuluvad täitmisele ja enne vanaaastalõppu tuleb vekslid välja lunastada siis siinkohal seda ka teen. Vahepeal on muidugi palju vett merre voolanud ja muid põnevaid asju toimunud (nagu näiteks Transalpine Run, Budapesti maraton, Novi Sadi öömaraton, Skopje maraton, Sarajevo poolmaraton, Amsterdami maraton, Zagrebi poolmaraton, Rogaini MM uus-meremaal jne), võibolla saab ka nendest kunagi midagi kirjutatud. Aga no mis teha, haukuv koer ei hammusta ja neil, kes hammustavad, pole jälle aega haukuda :)

Palici järve ääres toimus sel suvel, 12-13 juunil, ultrajooks, mis oli ühtlasi serbia meistrivõistlusteks ultrajooksus. Ultrajooks on oma definitsiooni järgi iga jooks, mis on pikem kui maraton. Kuna enamuse rahva jaoks on juba maratongi väga pikk maa, siis ultrajooks on tõsine nishisport ja mõeldud erilistele jooksubuliimikutele. Ultrajooksud võivad olla kindla distantsiga (50, 100, 200 jne km) või siis ajapiiranguga (6, 12, 24 jne h). Kuigi maratonist lühemad vahemaad kipuvad mulle lühikeseks jääma, ma ise end iseenesest mingiks eriliseks ultrajooksjaks ei pea. Põhjus on lihtne - minu jaoks on klassikaline ultrajooks kohutavalt igav. Tavaliselt traavitakse mingit väikest ringi mööda, siis on korraldajatel lihtne rada maha märkida, ringide üle arvet pidada ja võistlejaid joota. Täpselt nii oli ka seekord – kilomeetrine ring oli maha märgitud Põhja-Serbias, Vojevodina autonoomses provintsis, Ungari piiri ääres, Palici järve kaldal. No aga mis parata – rahvaspordiüritusi siin Serbias napib ja hädaga pidavat vanakurat ka kärbseid sööma. Parem siis juba ultrajoosta kui niisama nädalavahetus maha jobutada.

See Palici järv ja selle ümbruskond on iseenesest tohutu suure turismipotentsiaaliga. Siin on aga oma agad. Kui eestlaste jaoks tundub loomulikuna igasse ettejuhtuvasse veekogusse ujuma ronida (mida kinnitab ka sellesuvine surmajuhtumite statistika koduvabariigist), siis ega siinkandis peale Aadria mere nagu polegi ühtegi veekogu millega end söandaks kokku määrida. Reovee puhastamine on siin peaaegu tundmatu kõrgtehnoloogia, kogu kaka ja solk lastakse lihtsalt keskkonda. Seesama Palici järv on aastkümneid funktsioneerinud naabruses asuva Subotica linna lampkastina. Kõige selle rõveduse äraklaarimine – st. Palici järve saneerimine - läheb esialgsete hinnangute kohaselt maksma nii umbes 40 miljoni euro ringis.
Enamus elanikkonnast on siin ungarlased ja oma serbia keele oskusega hiilgamine polegi siinkandis eriti hea mõte. Kes teemasse sügavamalt tahab süveneda see guugeldagu märksõna ‚Trianoni leping’ (mille läbi kaotas Ungari üle 70% oma territooriumist ja 5 oma kümnest suuremat linnast – juhtus see kõik küll juba aastal 1920). Liigub ringi autosid, millele on riigitähiseks peale kleebitud V. Serbia lõunaprovintsi stsenaariumi kordumine on siiski ebatõenäoline.

Aga tagasi jooksu juurde. Start anti kell 10 õhtul. Kõnealuse võistluse tegi iseäranis pikantseks asjaolu, et parasjagu oli Serbia tabanud kuumalaine. Just neil päevil säras päike iseäranis eredalt ja päevane temperatuur oli 37-38 kraadi ringis. Startijaid oli mõnikümmend, osa neist teatejooksjad ja mingi osa ka 6h jooksjad. Rajal nägime ukerdamas ka mingeid zombisid kes olid seal selleks ajaks juba 12h ringiratast lasknud – ja seda rekordkuumuse tingimustes kus niisamagi on raske õues olla. Nood olid siis 24h jooksjad ja neile vennikestele võis küll ainult kaasa tunda.Ultrajooks – nagu juba ka eelpool mainitud – on kuradima igav ja ega mul mingitest põnevatest seiklustest rajal siinkohal pajatada ei ole. Ultra on eelkõige mentaalne pingutus ja seda tuleb joosta peaga. Paar korda olen seda ka varem proovinud. Seni parim tulemus oli 2007 aastal Kadrioru lossi taga 12h-ga joostud 100,9 km. Kirjutasin selle jooksu kohta kunagi midagi ka LSF-klubi leheküljel. Tookord saigi võetud eesmärgiks sada kilomeetrit – et ilus ümmargune number. Arvestades valitsevat põrgupalavust ei julgenud seekord latti väge kõrgele sättida.
Stardis asetsev snäkilaud oli kaetud mingite jäledustega (a’ la küpsised ja kartulisalat), ma tõesti ei tea kelle jaoks need olid mõeldud, vett pidi ka omale tünnikraanist ise niristama. Ühe laua peal leidus küll veepudeleid ka aga kui ma sealt ühe rabasin siis võis sealistuja kehakeelest aru saada et need pole mulle mõeldud. Kork oli ka lahti ja küllap seal oli kraanivesi sees. Tegin siis umbes korra tunnis peatuse oma autos, imesin energiageeli ja tankisin end mineraalveega. Õnneks oli stardi lähistele üles seatud duss. Ööselgi ei langenud temperatuur alla 25 kraadi.
Algul mõõtsin ringe viie ja poole minutiga ning pulssi hoidsin vahemikus 150-155. Sedasi läks päris pikalt. Pulsokas räägib et umbes poolel distantsil läks ringi peale küll aega juba 6:05 – 6:15. Sedamööda kuidas päike end kõrgemale ajas, temperatuur kasvas ja mingist ajast tuli juba iga kahe tiiru tagant dussi alt läbi käia. Ipod sai märjaks ja ei allunud enam käsklustele. Vahepeal jutustas mulle järjest lugude pealkirju, no ükskõik – vähemalt oli midagi kuulata. Öine 27 tundus siis juba meeldiva jahedusena, finisheerimise ajaks näitas kraadiklaas mõned kraadid üle 30. 9 tunnil sai mu iPodil aku tühjaks ja edaspidi oli igavam kulgeda. Kulgesin sel ajal siiski veel 105-110 km graafikus.

Millalgi peale kümnendat tundi hakkas aga puusaliiges valu tegema ja kuna mul enese vigaseksjooksmine ei olnud plaanis ning liigeseid läheb edaspidigi tarvis, siis tuli kahjuks kõnnile üle minna. Uus rekord jäigi selle tõttu tegemata, kõndimine tõmbas alla ka keskmise kiiruse. Skoorisin seekord siis 94 km/12 h. Polari andmetel tuli keskmiseks pulsiks 148 ja kaloreid kulus 9310.

See tulemus osutus minu võistlusklassis paremuselt teiseks ja kuna need olid ikkagi Serbia meistrivõistlused ultrajooksus, sain kaela hõbemedali, kätte karika ja pähe loorberipärja. Nii et ma olen siis nüüd ametlikult Serbia teine ultrajooksja.


Reigo serbiast

Piltidel: ultrajooksu rada, tülpinud finisheerijad ja uusaastakaart. Olge terved!



teisipäev, 28. detsember 2010

Teated triatlonibasseinist

Oktoobri lõpus pani JCI Spordiklubi töökas kollektiiv seljad kokku 21CC triatloniklubiga. Et õppida ujuma ja rattaga sõitma. Joosta juba me ju natuke oskame :). Alustas 15 inimest ja üllataval kombel on enamus siiamaani ka alles. Kaks kuud on alustamisest möödas ja on aeg teha kokkuvõtteid. Sedapuhku siis isiklikust vaatenurgast.

Kokku olen jõudnud selle ajaga teha 10 ujumistrenni ja areng on olnud pehmelt öeldes pöörane. Ujumistrenne juhendab "karmi käe ja rõõmsa häälega" triatloniklubi juhataja Dea Oja. Hääl on tal tõesti rõõmus - seda on isegi vee alla kuulda. Kui tavalised ujumistreenerid kasutavad tähelepanu saamiseks vilet, siis Deal seda instrumenti tarvis pole.

Kõigepealt lähtepunkt: vee peal püsin, kuid edasi liigun vannipardi kiirusega. Ujun mingit konna ja koera vahepealset stiili. Proffesionaalsema mulje jätmiseks hingan mõnikord isegi vee all välja. 25m otsa jõuan patuga pooleks ühe jutiga ära sumada. Siis oleks puhkust vaja. Basseinis möödutakse minust kui postist.

Kõige aluseks üks kinnisidee-eesmärk. 2012. aastal läbida täispikk triatlonidistants. 3,8km ujumist, 180km  rattasõitu ja 42,2km jooksu. Maratoni olen jooksnud ja rattasõitu ei karda. Aga ujuda ei oska.

Kõigepealt varustus. Marssisin poodi ja küsisin mütsi (silikoonist pidi olema ja karbonist ei tehtagi) - anti Eesti koondise müts - äge! Siis veetsin veerand tundi prillide ettekleepimisega (prillid peavad peas püsima ka ilma kummita, muidu hakkab vesi sisse lekkima). Prillid käes. Õnneks basseini pole vaja osta vaid saab rentida!

Esimeses trennis veetsime põhiliselt aega basseini otsas vee alla mullide puhumisega. Järgnesid harjutused platedega. Ja siis - kuiv trenn! Kogu kamp tegi basseini ääres süvenenud nägudega kroolimisliigutusi. Ja siis vette! Esimesed 25m krooli olid väga segased. Kord käisid käed valesti. Siis unustasin hingata. Või pritsis hingamise ajal keegi vett suhu. Prillid lekkisid. Katastroof. Piin. Köhimine. Vee läkastamine. Elasime 25 meetrit korraga, sest siis anti aega hingata (vahepeal tegelesime põhiliselt vee sissetõmbamisega).

Dea avitas ja asi hakkas paranema. Jalgade vahele pisteti korgist punn, et me selle häda peale ei peaks mõtlema. Harjutasime hingamist vasakule ja paremale. Õpeatati, kuidas küünarnukki peab keegi laest virtuaalse nööriga sikutama. Näpud ei tohi liiga harali olla, aga kätega kopsikuid ka ei tohi moodustada. Peopesad peavad kogu aeg taha vaatama. Ja nõnda edasi...

Ujumistrennis juttu ajada ei saa. Ausalt öeldes on enda pusimisega nii palju tegemist, et ei jõua ringigi vaadata. Pärast trenni venitusi tehes vaatasid vastu kergelt kannatanud kuid õnnelikud näod.  Kõigil olid silmade ümbruses prillirandid. Vettinud olek. Aga õnnelikud. Vaatasime basseini serval kadedusega edasijõudnud kroolijaid kollaste mütsidega - libisesid nagu määrde peal mööda vett edasi ja käsi suurt ei liigutanudki.

10 trenni hiljem kargame basseini juba enesekindlamatena. Ees ootab "kilomeeter soojendust ja siis vaatame edasi". Edasi tuleb jalgevahele punn ja käte külge pardi lestasid meenutavad labad. "800 kätega". Siis kästakse harvem hingata - 5 käelöögi tagant, 7 käelöögi tagant. Peame õnnelikud olema, et üldse hingata lubatakse. Trenni lõppu tehakse "režiimujumist" ja võetakse aega. Ohhoo! Kõlbame juba ajavõtuks.

Ajavõtu tulemustega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Pole millegagi võrrelda. Kodus vaatan, kui kiiresti tipud ujuvad ja saabub selgus. Mina ujusin kümnendas trennis 100m 2:17. Tipud ujuvad 3,8 km raudmehe distantsil avavees tempoga 1:20+ 100 meetri kohta. Arenguruumi on :). Kuid uus oskus on võimas - enam pole vaja peljata pikemaid vahemaid. Bassein ei tähenda vaid veega täidetud kopse ja kloorihaisu.

Dea lubas enne alustamist, et kolme kuu pärast ujun järjest kilomeetri ilusti ära. Ma ei uskunud. Arvas, et tegelikult võiks täispika triatloni teha juba 2011. aasta augustis. Seda uskusin veel vähem.

Tegelikult ujun kahekuuse harjutamise järel ühes trennis üle 2km. Nüüd usun kindlalt, et Ironman on võimalik. Aega ei oska lubada. Aga 2011. aastal veel harjutan kätt lühema distantsi peal ja jooksen maratoni.

Oma uppumiseelseid kogemusi jagab Küljetuule blogis ka Lars: http://kyljetuul.wordpress.com/