JCI Spordiklubi aasta säravaimad tähed........... ja väike üllatus kõigile JCI SK sõpradele ;)

Kallis Sõprdisõber,



Aasta 2009 ja 2010 on olnud minu jaoks väga erilised aastad ja seda tänu kõigile JCI Spordiklubi sõpradele! Detsembri alguses tähistas JCI Sk väärikalt ka oma hooaja lõppu...ja oli mida tähistada: JCI Sk Jalgpalli Dream Teami võidukat esinemist,  Taanis JCI Euroopa Konverentsil  omiastatud auhinda "Best National Public Relation Program 2010" ja suure üllatusena ka Osakas JCI Maailma Konverentsil saadud auhinda "Best National Public Relation Program 2010"

Lisaks veel palju kordaläinud üritusi nagu rattamatk Hiiumaale, Talvepäevad Rakvere koja korraldamisel, Kojakymp, maraton Stockholmis ja mitmed erinevad koolitused nagu nt Jõusaali ABC, Suusakoolitus, Kevad-sügisene riietumine sportimiseks jne jne. Siinkohal minu suured tänusõnad kõikidele ürituste eestvedajatele ja korraldusele kaasaaitajatele....ja neid on tõesti palju olnud;)))  Veelkord SUUR AITÄH!

JCI lõpupeol jagasime ka auhindu JCI Spordiklubi Säravaimatele tähtedele:

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Pressisõber on Arvi Ratassepp. Auhind omistati talle intevjuu eest, mille ta andis JCI SK Pressile Berliinimaratoni 40 km. Neile, kes asjaga kursis vähem infoks, et kui maratonil seisma jääda, siis peale seda end jooksma saada on võrreldav ilmselt sellega kui oma 100 aastast vanaema jooksma sundida :D Tänusõnda Arvile pressisõbralikkuse eest!

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Kivipallur on Sven Aulik. Auhind omistati talle Vapra esinemise eest Rahvusvaheliste kodade vahelisel jalgpalliturniiril JCI SK Dream Teami koosseisus. Nimelt kuna JCI Sk kandis suuri inimkaotusi võistlusareenil, siis peale seda kui Karin Jarvet Sveni traumapunktist pead õmblemast tagasi tõi ja meie  armastatud 2010 JCI Estonia presidendi Hanno Jarveti ninaluumurru tõttu haiglasse pidi toimetama, oli  Sven nii vapper ja naasis oma õmmeldud peaga jalgpalliväljakule JCI SK au kaitsma. Aitäh Sven vapruse eest lahinguväljal!

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Bobitiimi auhind läks Rakvere Kojale. Ja seda suurepärselt korraldatud Talvepäevade eest. "Ise olen väike aga jõud on suur" ...on õige öelda Rakvere koja kohta. Nei oli ka kõige kiirem bobi ehitatud! Aitäh Teile suurepärase ürituse eest!

JCI Spordiklubi BEST FRIEND tiitel läks aga Toomas Saalile. Toomas, kes on Tallinna koja senaator on JCI Spordiklubi rattureid  juba kaks aastat väga lahkelt majutanud Hiiumaal oma suvekodus.  Aitäh Toomas Hiiumaise lahkuse eest;)


JCI Spordiklubi Aasta 2010 Visionääri auhind läks Ott Pärnale, kellele andsime edaspidisteks suurte visioonide loomiseks ka väikese tööriista. Aitäh Ott  nähtud vaeva ja antud heade nõuannete eest, mis on aidanud kaasa JCI Sk kujunemisel just selliseks nagu ta praegu on ;))


...veel viimased tunnid olen JCI Spordiklubi direktor, siis võtab juba taktikepi üle särav E-koja liige Meelika Muiso. Selleks, et ta seda edukalt teha saaks andsime hooaja lõpuüritusel Meelikale üle ka temaatilise särgi ja taktikepi ning E-koja 2011 aasta Presidendile Tiina Noodile  ka väikese vahendi, millega aidata tuult tiibadesse Meelikale lykata kui seda väheks peaks Eesti heitlike ilmastikuolude tõttu jääma.


Aitäh kõigile meeleoluka aasta eest ja jõudu jaksu Meelikale ning E-kojale JCI SK vankri vedamisel! Kirjutada  ja joonistada saate Meelikale aadressil jcispordiklubi@jci.ee, vaadake infot ka Facebookis ja lugege   blogi...seal leiab nii mõndagi huvitavat meie spordiklubi liikmetelt. Reigo kaugelt Serbiast räägib kuidas "Kärbseid sõi ULTRAJOOKSUL"   ja Kaspar  jagab teateid triatlonibasseinist, mille treeningutega muide on seotud 15 JCI-kat!


Ja veel väike ÜLLATUS aasta lõpetuseks...disainist on tulnud JCI Spordiklubi algne jakikavand, mis on imeilus:) Nii, et varsti saab riideid tellima hakata !


EDUKAT; MEELEOLUKAT VANA-AASTA LÕPPU ning ikka SPORTLIKKU UUT AASTAT!

Pille
JCI SK direktor 2010 veel viimaseid tunde;)

Kuidas ma kärbseid sõin

Väidetavasti olla ma Pillele lubanud Palici ultrajooksust siin blogis kirjutada. Kuna lubadused kuuluvad täitmisele ja enne vanaaastalõppu tuleb vekslid välja lunastada siis siinkohal seda ka teen. Vahepeal on muidugi palju vett merre voolanud ja muid põnevaid asju toimunud (nagu näiteks Transalpine Run, Budapesti maraton, Novi Sadi öömaraton, Skopje maraton, Sarajevo poolmaraton, Amsterdami maraton, Zagrebi poolmaraton, Rogaini MM uus-meremaal jne), võibolla saab ka nendest kunagi midagi kirjutatud. Aga no mis teha, haukuv koer ei hammusta ja neil, kes hammustavad, pole jälle aega haukuda :)

Palici järve ääres toimus sel suvel, 12-13 juunil, ultrajooks, mis oli ühtlasi serbia meistrivõistlusteks ultrajooksus. Ultrajooks on oma definitsiooni järgi iga jooks, mis on pikem kui maraton. Kuna enamuse rahva jaoks on juba maratongi väga pikk maa, siis ultrajooks on tõsine nishisport ja mõeldud erilistele jooksubuliimikutele. Ultrajooksud võivad olla kindla distantsiga (50, 100, 200 jne km) või siis ajapiiranguga (6, 12, 24 jne h). Kuigi maratonist lühemad vahemaad kipuvad mulle lühikeseks jääma, ma ise end iseenesest mingiks eriliseks ultrajooksjaks ei pea. Põhjus on lihtne - minu jaoks on klassikaline ultrajooks kohutavalt igav. Tavaliselt traavitakse mingit väikest ringi mööda, siis on korraldajatel lihtne rada maha märkida, ringide üle arvet pidada ja võistlejaid joota. Täpselt nii oli ka seekord – kilomeetrine ring oli maha märgitud Põhja-Serbias, Vojevodina autonoomses provintsis, Ungari piiri ääres, Palici järve kaldal. No aga mis parata – rahvaspordiüritusi siin Serbias napib ja hädaga pidavat vanakurat ka kärbseid sööma. Parem siis juba ultrajoosta kui niisama nädalavahetus maha jobutada.

See Palici järv ja selle ümbruskond on iseenesest tohutu suure turismipotentsiaaliga. Siin on aga oma agad. Kui eestlaste jaoks tundub loomulikuna igasse ettejuhtuvasse veekogusse ujuma ronida (mida kinnitab ka sellesuvine surmajuhtumite statistika koduvabariigist), siis ega siinkandis peale Aadria mere nagu polegi ühtegi veekogu millega end söandaks kokku määrida. Reovee puhastamine on siin peaaegu tundmatu kõrgtehnoloogia, kogu kaka ja solk lastakse lihtsalt keskkonda. Seesama Palici järv on aastkümneid funktsioneerinud naabruses asuva Subotica linna lampkastina. Kõige selle rõveduse äraklaarimine – st. Palici järve saneerimine - läheb esialgsete hinnangute kohaselt maksma nii umbes 40 miljoni euro ringis.
Enamus elanikkonnast on siin ungarlased ja oma serbia keele oskusega hiilgamine polegi siinkandis eriti hea mõte. Kes teemasse sügavamalt tahab süveneda see guugeldagu märksõna ‚Trianoni leping’ (mille läbi kaotas Ungari üle 70% oma territooriumist ja 5 oma kümnest suuremat linnast – juhtus see kõik küll juba aastal 1920). Liigub ringi autosid, millele on riigitähiseks peale kleebitud V. Serbia lõunaprovintsi stsenaariumi kordumine on siiski ebatõenäoline.

Aga tagasi jooksu juurde. Start anti kell 10 õhtul. Kõnealuse võistluse tegi iseäranis pikantseks asjaolu, et parasjagu oli Serbia tabanud kuumalaine. Just neil päevil säras päike iseäranis eredalt ja päevane temperatuur oli 37-38 kraadi ringis. Startijaid oli mõnikümmend, osa neist teatejooksjad ja mingi osa ka 6h jooksjad. Rajal nägime ukerdamas ka mingeid zombisid kes olid seal selleks ajaks juba 12h ringiratast lasknud – ja seda rekordkuumuse tingimustes kus niisamagi on raske õues olla. Nood olid siis 24h jooksjad ja neile vennikestele võis küll ainult kaasa tunda.Ultrajooks – nagu juba ka eelpool mainitud – on kuradima igav ja ega mul mingitest põnevatest seiklustest rajal siinkohal pajatada ei ole. Ultra on eelkõige mentaalne pingutus ja seda tuleb joosta peaga. Paar korda olen seda ka varem proovinud. Seni parim tulemus oli 2007 aastal Kadrioru lossi taga 12h-ga joostud 100,9 km. Kirjutasin selle jooksu kohta kunagi midagi ka LSF-klubi leheküljel. Tookord saigi võetud eesmärgiks sada kilomeetrit – et ilus ümmargune number. Arvestades valitsevat põrgupalavust ei julgenud seekord latti väge kõrgele sättida.
Stardis asetsev snäkilaud oli kaetud mingite jäledustega (a’ la küpsised ja kartulisalat), ma tõesti ei tea kelle jaoks need olid mõeldud, vett pidi ka omale tünnikraanist ise niristama. Ühe laua peal leidus küll veepudeleid ka aga kui ma sealt ühe rabasin siis võis sealistuja kehakeelest aru saada et need pole mulle mõeldud. Kork oli ka lahti ja küllap seal oli kraanivesi sees. Tegin siis umbes korra tunnis peatuse oma autos, imesin energiageeli ja tankisin end mineraalveega. Õnneks oli stardi lähistele üles seatud duss. Ööselgi ei langenud temperatuur alla 25 kraadi.
Algul mõõtsin ringe viie ja poole minutiga ning pulssi hoidsin vahemikus 150-155. Sedasi läks päris pikalt. Pulsokas räägib et umbes poolel distantsil läks ringi peale küll aega juba 6:05 – 6:15. Sedamööda kuidas päike end kõrgemale ajas, temperatuur kasvas ja mingist ajast tuli juba iga kahe tiiru tagant dussi alt läbi käia. Ipod sai märjaks ja ei allunud enam käsklustele. Vahepeal jutustas mulle järjest lugude pealkirju, no ükskõik – vähemalt oli midagi kuulata. Öine 27 tundus siis juba meeldiva jahedusena, finisheerimise ajaks näitas kraadiklaas mõned kraadid üle 30. 9 tunnil sai mu iPodil aku tühjaks ja edaspidi oli igavam kulgeda. Kulgesin sel ajal siiski veel 105-110 km graafikus.

Millalgi peale kümnendat tundi hakkas aga puusaliiges valu tegema ja kuna mul enese vigaseksjooksmine ei olnud plaanis ning liigeseid läheb edaspidigi tarvis, siis tuli kahjuks kõnnile üle minna. Uus rekord jäigi selle tõttu tegemata, kõndimine tõmbas alla ka keskmise kiiruse. Skoorisin seekord siis 94 km/12 h. Polari andmetel tuli keskmiseks pulsiks 148 ja kaloreid kulus 9310.

See tulemus osutus minu võistlusklassis paremuselt teiseks ja kuna need olid ikkagi Serbia meistrivõistlused ultrajooksus, sain kaela hõbemedali, kätte karika ja pähe loorberipärja. Nii et ma olen siis nüüd ametlikult Serbia teine ultrajooksja.

Reigo serbiast

Piltidel: ultrajooksu rada, tülpinud finisheerijad ja uusaastakaart. Olge terved!

Teated triatlonibasseinist

Oktoobri lõpus pani JCI Spordiklubi töökas kollektiiv seljad kokku 21CC triatloniklubiga. Et õppida ujuma ja rattaga sõitma. Joosta juba me ju natuke oskame :). Alustas 15 inimest ja üllataval kombel on enamus siiamaani ka alles. Kaks kuud on alustamisest möödas ja on aeg teha kokkuvõtteid. Sedapuhku siis isiklikust vaatenurgast.

Kokku olen jõudnud selle ajaga teha 10 ujumistrenni ja areng on olnud pehmelt öeldes pöörane. Ujumistrenne juhendab "karmi käe ja rõõmsa häälega" triatloniklubi juhataja Dea Oja. Hääl on tal tõesti rõõmus - seda on isegi vee alla kuulda. Kui tavalised ujumistreenerid kasutavad tähelepanu saamiseks vilet, siis Deal seda instrumenti tarvis pole.

Kõigepealt lähtepunkt: vee peal püsin, kuid edasi liigun vannipardi kiirusega. Ujun mingit konna ja koera vahepealset stiili. Proffesionaalsema mulje jätmiseks hingan mõnikord isegi vee all välja. 25m otsa jõuan patuga pooleks ühe jutiga ära sumada. Siis oleks puhkust vaja. Basseinis möödutakse minust kui postist.

Kõige aluseks üks kinnisidee-eesmärk. 2012. aastal läbida täispikk triatlonidistants. 3,8km ujumist, 180km  rattasõitu ja 42,2km jooksu. Maratoni olen jooksnud ja rattasõitu ei karda. Aga ujuda ei oska.

Kõigepealt varustus. Marssisin poodi ja küsisin mütsi (silikoonist pidi olema ja karbonist ei tehtagi) - anti Eesti koondise müts - äge! Siis veetsin veerand tundi prillide ettekleepimisega (prillid peavad peas püsima ka ilma kummita, muidu hakkab vesi sisse lekkima). Prillid käes. Õnneks basseini pole vaja osta vaid saab rentida!

Esimeses trennis veetsime põhiliselt aega basseini otsas vee alla mullide puhumisega. Järgnesid harjutused platedega. Ja siis - kuiv trenn! Kogu kamp tegi basseini ääres süvenenud nägudega kroolimisliigutusi. Ja siis vette! Esimesed 25m krooli olid väga segased. Kord käisid käed valesti. Siis unustasin hingata. Või pritsis hingamise ajal keegi vett suhu. Prillid lekkisid. Katastroof. Piin. Köhimine. Vee läkastamine. Elasime 25 meetrit korraga, sest siis anti aega hingata (vahepeal tegelesime põhiliselt vee sissetõmbamisega).

Dea avitas ja asi hakkas paranema. Jalgade vahele pisteti korgist punn, et me selle häda peale ei peaks mõtlema. Harjutasime hingamist vasakule ja paremale. Õpeatati, kuidas küünarnukki peab keegi laest virtuaalse nööriga sikutama. Näpud ei tohi liiga harali olla, aga kätega kopsikuid ka ei tohi moodustada. Peopesad peavad kogu aeg taha vaatama. Ja nõnda edasi...

Ujumistrennis juttu ajada ei saa. Ausalt öeldes on enda pusimisega nii palju tegemist, et ei jõua ringigi vaadata. Pärast trenni venitusi tehes vaatasid vastu kergelt kannatanud kuid õnnelikud näod.  Kõigil olid silmade ümbruses prillirandid. Vettinud olek. Aga õnnelikud. Vaatasime basseini serval kadedusega edasijõudnud kroolijaid kollaste mütsidega - libisesid nagu määrde peal mööda vett edasi ja käsi suurt ei liigutanudki.

10 trenni hiljem kargame basseini juba enesekindlamatena. Ees ootab "kilomeeter soojendust ja siis vaatame edasi". Edasi tuleb jalgevahele punn ja käte külge pardi lestasid meenutavad labad. "800 kätega". Siis kästakse harvem hingata - 5 käelöögi tagant, 7 käelöögi tagant. Peame õnnelikud olema, et üldse hingata lubatakse. Trenni lõppu tehakse "režiimujumist" ja võetakse aega. Ohhoo! Kõlbame juba ajavõtuks.

Ajavõtu tulemustega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Pole millegagi võrrelda. Kodus vaatan, kui kiiresti tipud ujuvad ja saabub selgus. Mina ujusin kümnendas trennis 100m 2:17. Tipud ujuvad 3,8 km raudmehe distantsil avavees tempoga 1:20+ 100 meetri kohta. Arenguruumi on :). Kuid uus oskus on võimas - enam pole vaja peljata pikemaid vahemaid. Bassein ei tähenda vaid veega täidetud kopse ja kloorihaisu.

Dea lubas enne alustamist, et kolme kuu pärast ujun järjest kilomeetri ilusti ära. Ma ei uskunud. Arvas, et tegelikult võiks täispika triatloni teha juba 2011. aasta augustis. Seda uskusin veel vähem.

Tegelikult ujun kahekuuse harjutamise järel ühes trennis üle 2km. Nüüd usun kindlalt, et Ironman on võimalik. Aega ei oska lubada. Aga 2011. aastal veel harjutan kätt lühema distantsi peal ja jooksen maratoni.

Oma uppumiseelseid kogemusi jagab Küljetuule blogis ka Lars: http://kyljetuul.wordpress.com/

JCI SK VÕITIS OSAKAS MAAILMAKONGRESSIL AUHINNA

Kallid Spordisõbrad!

Eile päeval tuli Osakast rõõmustav teade, et JCI Spordiklubi võitis Maailmakongressil auhinna kategoorias "Best National PR". Minu suurimad õnnesoovid kõikidele Spordisõpradele;) Tükike Eesti Sporti on maailma viidud;););)

Väikeste emotsiooni auhinna üleandmisest võite näha läbi Siimu kaamerasilma ja kõikide  jagatud auhindadega
saate tutvust teha siin


Säravate tervitustega,

Pille Muni
JCI Spordiklubi direktor 2010

Viis reeglit, kuidas pärast trenni nälga vaigistada - Tervis & trenn - naine.postimees.ee

Viis reeglit, kuidas pärast trenni nälga vaigistada - Tervis & trenn - naine.postimees.ee

Mõned head näpunäited treenijatele;)

Jooks Iseendaga ehk minu esimene maraton

Mõned päevad pärast SEB Tallinna maratoni Pille mainis, et kas ma kirjutaksin ka oma esimesest maratonikogemusest. Noh, et on selline traditsioon esmaläbinutel. Mõtlesin, et miks ka mitte. On ju see Suur Sündmus inimese elus lõppude lõpuks. Nii on need päevad veerenud ja möödas pea 2 nädalat. Usun, et kogemuse kirjeldamiseks on tegelikud kõik hetked õiged, aga samas nii erinevad. See protsess, mis vallandub selle sündmusega, on palju pikem kui päev või nädal. Oluline on ka aeg, mis on enne maratoni, nn selle ettevalmistusperiood.

Et miks siis minna maratonile? Kust tulevad sellised ideed? Eks neid motivaatoreid on ju mitmeid. Olen ise nn pühapäevajooksja olnud alates varasest lapsepõlvest, aga sellise teadliku trennini polnud kunagi jõudnud. Lihtsalt sörkinud, kui tuju ja ilma- kas lihtsalt hea enesetunde, parema tervise, koera jooksutamise, oma mõtetega tegelemise või päevatööst ümberlülitamise eesmärgil. Aga ikkagi ei olnud veel mõttes maraton. Samas paelus mind just see protsess, mida inimesed teevad selleks, et maraton läbida. Tahtsin seda omal nahal tunda. Ja kõige magusamana tundus just see lõppeesmärk – selle ärategemine. Tahtsin mõista oma venda, kes on läbinud elus üle 20 maratoni. Olen ise olnud see näägutaja, et milleks äärmusi (nn keha lõhkumine) ikka vaja on. Ja nüüd võtsin ise selle eesmärgi, et teada saada, kui palju kannatab minu keha, kus on minul piirid ja kui tugev-nõrk on vaim selle juures. Tagantjärgi vaadates olin ise selles protsessis samasugune pühendunud fanatt, nagu kõik minu paadunud jooksusõbrad juba aastaid.

“Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa”

Kui Pille palus mul kirjutada blogisse mõni sõna rattasõidust ja Tartu rattamaratonist (TRM) sellises inspireerivas vormis, siis jäin esimese hooga mõttesse… kuidas anda edasi neid emotsioone, nii et maratonist tuleviku vormis mõtleja blogi lugedes mõistaks MIKS me seda teeme. Kindlasti ka mõni maratoni läbinu võib mõelda, et MIKS ma seda tegin, kuid olgu öeldud et aeg läheb valu jääb :)

Sport on kogemuslik. Kui seda ise ei koge, siis pole võimalik saada aru tunnetest mis valitsevad sind enne starti, võistlusel ning peale katsumust… aga panen mõned mõtted kirja, äkki lugejad sooviksid seda ikkagi ise kogeda.

Spordiklubi rattamatk 2010

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et saabus ettepanek spordiklubi direktorilt osa võtta amatöör-sportlikust rattamatkast, mis pidi päädima ohtra suitsulestade vitsutamise ja kõva leiliviskamisega. Tour de France ja Õlletoobri ristsugutis tundus olevat just see üritus, mis selle aasta treeningkalendrisse sobiks. Pille kirjelduse kohaselt „läks eelmisel aastal kohe parajaks andmiseks ja kogu matk on üsna konkreetne uhamine“. Sobib!

JCI Golfidemo Suurestal!

30.08 oli JCI liikmetel võimalus tutvuda golfiga Suuresta Golfikeskuses. Osalejaid oli vaatamata lühikesele etteteatamis ajale ca 20. Ilm oli küll pisut külm aga see eest kuiv ja vahepeal piilus ka päike pilve tagant välja!

Treener Valdek Apivala kutsus meid kohe rajale, et värske õhu käes anda ülevaade Suuresta keskusest, golfist ning selle etiketist. Golfiga on ta tegelenud juba üle 18 aasta ja tema käe alt on sirgunud Eestimaale üle 1500 golfiharrastaja. Golf on Eestis veel küll lapsekingades, kuid areneb kiiresti. Oluline on tunda ka etiketti: näiteks rannariietes või teksapükstes rajale ei lasta. Lisaks saime teada, et maailmas on ca 35000 golfiväljakut, millest ca 3500 asub Floridas ning kui Soomes mängib golfi iga 39-s, siis Eestis vaid iga 500-s inimene.

Koos Valdekuga käisime ka Suuresta 10-nda raja läbi ja tutvusime eri raja osadega. Peale ligi tunniajast tutvustust ja pisikest jalutuskäiku oli huvilistel võimalik ka ise lööke harjutada. Enne aga tuli väljakule palle korjama minna, kuna kõik pallid olid löödud ja masinist polnud veel pallimasinat täiendama jõudnud tulla. Korjates sai sooja sisse ning peale seda mõned venitusharjutused ning löömine võis alata! Treeneri õpetussõnade abiga said kõigil pallid lendama ning kaugemad löögid ulatusid 150m taha.

Kui pallid löödud, liikus kogu seltskond lähilööke ehk puttamist harjutama. Pimeduse saabudes sai veel ka puttamisvõistlus maha peetud ja kangemad võtsid peale seda ette veel sammud 19-le rajale ehk golfikeskuse baari!

Pildid leiate: http://www.flickr.com/photos/53530748@N04/sets/72157624850685018/with/4946299536/

Loodan, et demoüritus tekitas huvi ja JCI-sse tekib golfisõpru järejest juurde ning peatselt saame ühise golfiturniiri korraldada!

Martin

JCI Rannavolle turniiri võitis JCI Tallinn

Tere Sõbrad!

29. augustil toimus järjekordne JCI Rannavolle turniir. Seekord oli kogunenud Nõmme Spordikeskusesse mõõtu võtma 8 meeskonda. Esindatud olid kõik Tallinnas paiknevad kojad, rahvusvahelisust lisas turniiril osalev JCI Toompea muulas tiim, mis koosnes Hispaania ja Uus-Meremaa kodanikest:)

Tasavägises heitluses osutus võitjaks JCI Tallinna II võistkond, kuhu kuulusid: Lea Saapar, Martin Raud ja Tarmo Saremat. Teisele kohale platseerus e-Koja tiim E-Volle ja kolmandaks tuli JCI Tallinna III võistkond.

Turniiri parimaks naismängijaks tunnistati Lea Saapar ja parim meesmängija oli Aleksander Saharov e-Kojast.

Turniiri pildid leiad: nagi.ee/photos/jcitallinn/sets/282925

Turniiri korraldamisele aitasid kaasa: RMK, Rautakirja Estonia AS, Valior AS, Reklaamikink OÜ.

Kohtumiseni järgmisel aastal,

Martin Raud & Tarmo Saremat

Rattasõidu koolitus 6. septembril 2010 kell 18.00 kesklinnas

Hea Spordisõber,

Ootan Sind 6. septembril kell 18.00 rattasõidu koolitusele.

Koolitust viib läbi Indrek Rannama (sünd. 1975) – sporditeaduste magister (2004) ja kasvatusteaduste doktorant, Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudi teadur.

Koolituse käigus tutvustab Indrek rattasõiduks vaja minevat varustust ja ratta (sõitja järgi) seadistamist, rattasõidu tehnikat ja grupisõidu oskuste tähtsamaid aspekte, rattasõidu treeningu (võistlemise) eripärasid võrreldes teiste vastupidavusaladega ning ülevaadet rattasõidu treeninguga kaasnevatest ohtudest (traumad, vigastused, ületreening).

Lisainfo Indrek Rannamaa kohta:

· Aastast 1995 tegev jalgrattaspordi treenerina (hetkel omab kõrgeimat ehk 5. kutsekvalifikatsiooni taset) – juhendanud selle aja jooksul nii noor-, harrastus, kui eliitsportlasi.

· Lektoriks mitmetel kursustel ja koolitustel ning avaldanud jalgrattaspordi alaseid teaduslikke publikatsioone ja treenerikoolituse õpiku. EJL-i treenerite nõukogu ja treenerite kutsekomisjoni liige.

· Tegevrattur aastast 1988 kuni käesoleva hetkeni, tulnud eliitklassis kolmekordseks Eesti meistriks (viimati aastal 2009) ja mitmekordseks medaliomanikuks erinevatel maanteesõidu aladel ning kuulunud Eesti rahvuskoondisesse.

Koolitusele registreerimiseks ja täpsema asukoha saamiseks saada e-mail aadressile Pillelodi@gmail.com

Osavõtutasu 75.- (JCI Spordiklubi liikmetele)/100.- (külalistele)

Kohtade arv on piiratud!

Pille L.

Minu esimene maraton

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest.

Maratonile sai end kirja pandud juba oktoobri keskpaigas. Motivatsioon maratonile registreerumiseks oli septembris jookstud poolmaraton, varem Berliini maratoni läbinute muljed ja juba ammune soov ükskord see ära teha.

Minu ettevalmistus maratoniks oli suhteliselt tagasihoidlik. Talvel ca 300 km suuska ja kevadel umbes sama palju jooksukilomeetreid. Samas olin endale selgeks teinud maratoni läbimiseks vajalikud treening põhimõtted ja koostanud vastavalt enda võimalustele treeningkava. Tagantjärgi võib öelda, et treenisin targalt ja efektiivselt. Jooksukava nägi ette nädalas 2 treeningut – üks 1 tunnine maratonitempos jooks ja pikk treening baasvastupidavuse arendamiseks. Lisaks mängisin veel kord nädalas korv- ja sulgpalli.

Enne rajale minekut olin kindel, et jõuan alla 4 tunni joosta. Seadsin maksimum eesmärgiks läbida täispikk maraton 3:30 – 3:45 vahemikus.Miinimum eesmärk oli jõuda kohale alla 4 tunni.

Stardikordidoris oodates vaatasin enda ümber ringi, kus on õhupallidega jänesed tempo tegemiseks. Minu vahetus läheduses oli päris mitu 4:00 sildiga jänest. Otsustasin, et nendest pean kohe alguses mööda saama. Minutid läksid ja start oli antud. Eksite kui arvate, et kohe läks võidujooksuks. 21 000 osavõtjat on väga suur mass. Esimesed 5 – 6 minutit kulusid stardijooneni jõudmiseks, jooksmisest oli asi kaugel, kõndisin rahulikult, trügimisel suurt mõtet polnud.

Jõudes stardijoonele sai hakata kiiremaid liigutusi tegema. Hoidsin raja äärde ja tihtipeale võtsin lisa kõnniteelt, et konkurentidest mööduda. Üldjoontes oli start hea. Näiteks võrreldes suusamaratonidega ei tekkinud suuri troppe, kus liikumine täiesti peatuks. Samas raja pöörangutel ja kitsamatel lõikudel pidi hoo maha võtma, et eesolijatele mitte ostsa joosta.

Alustasin ettevaatlikult, pulssi hoidsin aeroobse ja anaeroobse faasi piiril. Sedasi sai joostud ca 10 km. Alates 10-st km oli vabavett juba rohkem ja enam ei pidanud pidevalt jälgima, et kellelegi peale ei astuks. Tegelesin tempo säilitamisega ja südamelöögisagedus tõusis ca 5 – 8 lööki. Kõikides joogipunktides võtsin topsi jooki ja jälgisin rangelt toitumisgraafikut. Kuna ilm oli minu jaoks üsna palav, sain palju abi duššidest. Jooksin läbi kõigist rajale paigutatud jahutuspunktidest.

Suur veetarbimine enne võistlust ajas häda peale ja ca poolel teel pidin veel metsa vahel käima vett välja laskmas. Kindlasti kaotasin sellega natuke aega, kuid hulga kergem oli edasi lipataJ

Raja teine pool möödus mõnusas tempos, vahepeal sain paari eestlasega koos joosta. Ühte neist jälitasin päris pikalt, kuni ta lõpuks väsis ja ma läksin oma teed. Ca 33 km sain aru, et täna on võimalik lõpetada ca 3:40 graafikus, mõttes unistasin ajast 3:39.

Öeldaks, et tõeline maraton läheb lahti alles 35 km-l ja täpslet nii see ka on. Minu kõige raskem osa rajast oli just 35 – 40 km. Tempo langes 5:20 per km. Kui varem möödus veerand tundi märkamatult, siis nüüd vahtisin kella juba iga 2 minuti tagant, millal ükskord see rada juba läbi saab.

Õnneks leidsin endas viimasteks kilomeetriteks lisajõudu ja suutsin tempot tõsta. Finišisirgel tegin kõva lõpuspurdi ja tulemuseks 3:41:24

Keha oli väsinud, kuid tunne lihtsalt fantasitilineJ

Kokkuvõtvalt võib öelda, et maratoni jooks on mõnus tegevus, vähemasti suurem osa ajast. Järgmisel päeval olid liigesed kanged, ülejärgmisel lihased ning üleülejärgmisel päeval oli taas tunne nagu normaalsel inimesel ja tekkis isu jälle metsa jooksma minna:)

Maratoonor Tarmo

Kalev Spa info JCI SK-le kui koostööpartnerile

TRADITSIOONILINE kümnevõistlus KOJAKYMP 2010!!!

KOJAKYMP 2010-le on osalema oodatud kõik tervise– ja hobisportlased, kes soovivad ennast kümnel erineval kergejõustikualal proovile panna. Eelnev mitmevõistluse kogemus ei ole oluline, samuti ei ole tähtis sportlik tippvorm.


Võistlus toimub sarnaselt eelmisele aastale ühepäevasena. Eraldi alad on naistele ja lastele ning tegevust leidub ka pealtvaatajatele

Pange kalendrisse kuupäev: 14. augustil Haapsalus algusega kell 10.00.

Traditsiooniliselt toimub:

• pealtvaatajatele Lõbukymp ning päeva lõpetab After- Party. Lõbukympi, after-party ning ööbimise kohta saadame Teile info peatselt!
• parema sportliku vormi saavutamiseks ja tehnika lihvimiseks võistlejatele treeningud Audentese spordihallis 4 tehnikakoolitust. Treeningud viivad läbi oma ala tegijad. Üheks läbiviijaks saab olema kindlasti Madis Kallas.

Kohe – kohe on avatud KOJAKYMP 2010 ametlik registreerimise WEBis:
Kes ei tihka oodata, see võib kirjutada otse pille.muni@gmail.com

NB!

• Osavõtma pääseb 25 meest, seetõttu ole kiire registreerija
• Osavõtutasu 5. juulini on 490 krooni ja alates 6. juulist 550 krooni
• Osavõtutasu palume kanda Pille Muni a/a 221045429438

Korralduskomitee nimel,

Ragnar& Ott& Kuldar & Pille

Golfihuvilistele- üleskutse Ameerika kaubanduskojalt;)

Don’t miss this fun event! Great fellowship, prizes, drinks & food....A perfect day on the golf course!

TO REGISTER NOW, PLEASE CLICK HERE
AmCham OPEN Golf Tournament 2010

DATE: June 3, 2010
TIME: 10:00-19:00
PLACE: Estonian Golf & Country Club

Join us for a great day on the golf course and a Festive Award Ceremony & Reception afterwards.
This year AmCham Estonia will hold its Golf Tournament on June 3, 2010 at the Estonian Golf & Country Club (EGCC). EGCC just celebrated making it into the Golf World’s top 100 European golf courses and is a corporate member of AmCham Estonia. More information is available at the EGCC’s website www.egcc.ee


This will be an all day event that will begin at 10:00 a.m. with a Welcome Breakfast & Official Opening.
If you are a beginner or have never played golf before, you can still participate in a special DEMO Program that will be led by one of the EGCC Pros.

After the tournament, all participants will gather for an Award Ceremony and Closing Reception where all special prizes and trophies will be presented to the winners in several categories.

Participation fee: 700 EEK/person (includes tournament/Demo Program participation, breakfast & award ceremony tickets)
NB: There is a limited number of places for this event, so register on our website www.amcham.ee early enough to assure your spot!
A detailed event overview with the schedule, tournament format, etc. is attached in a separate file.

Wine & Spirits Sponsor - Altia Eesti AS

EVENT MAIN SPONSOR:





With best regards,


Daria Sivovol
Executive Director

JCI suru Soome vastu muru....

...selliste hüüetega elasid pasunatega varustatud JCI Spordiklubi „ Jalgpalli Dream Teami“ fännid kaasa omadele... Ja nii see alagrupi VÕIT tuli;) Ja võitu Kallid JCI-kad me just vajasime pääsuks poolfinaali kus vastamisi tuli minna jalgpallimaa endi esindajate Brittidega.

22. mai varahommikul võis näha Sportland Arenale kogunemas karvaseid ja sulelisi. Toimuma hakkas esimene Eestis asuvate rahvusvaheliste kaubanduskodade liikmete vaheline jalgpallisõpruskohtumine“ Sampo Cup 2010“. Ürituse eesmärgiks oli veeta päev värskes õhus, mängides ilusat jalgpalli ja ergutades inimesi seejuures rohkem liikuma ning näidata sellega eeskuju teistelegi.

Mõõtu omavahel võtsid Hispaania- Eesti, Rootsi – Eesti, Soome- Eesti, Saksa- Balti, Taani- Eesti, Ameerika- Eesti, Briti- Eesti kaubanduskojad ja JCI Spordiklubi eestvedamisel JCI meeskond. Ühtekokku jooksis väljakule ca 120 jalgpallurit 10-st meeskonnast.

JCI eest jooksid väljakule Aleksander Saharov, Andres Eesik, Erki Hendrikson, Martin Raud, Marko Leib, Andrei Rikk., Sven Aulik ja ka meie armastatud president Hanno Jarvet. Meie väravat kaitses jõuliselt Martin Villig.

Jalgpallilahing kolmanda koha nimel oli sedavõrd raske, et nõudis ka mõned inimkaotused Senaatori pea ja presidendi nina näol. Siinkohal tuleb öelda, et Sven Aulik, kelle pea oli medpunktis paar õmblust saanud naasis kangelaslikult väljakule, et päästa JCI meeskond kaotusest kuhu kahe auväärseima liikme kaotus (senaatori ja hr presidendi) oli meid viinud. Siinkohal tänud Svenile kangelaslikkuse eest;) Hanno kahjuks platsile naasta ei saanud ning ka õhtusele peole mitte kuna pääses haiglast alles hommikul. Siinkohal soovin kogu JCI Sk nimel Hannole kiiret paranemist.

Olenemata sellest, et Britte me poolfinaalis alistada ei suutnud oli fännide rõõm kolmanda koha üle piiritu ning tänu Harlile, kes mängude vahepeal kodust ära tõi shampuse ja paar veini sai võitu vääriliselt ka platsil tähistatud!

Tänud kõigile kaasaelajatele, palju eredaid hetki pakkunud meeskonnale ning erilised tänusõnad Sassile meeskonna treenimise ja võidule viimise eest! Sass sai muide ka auhinnalise tiitli nimega "Most radical attacker"

Õhtu lõpuks olid pealtvaatajad veidi ülepäevitunud, poolkurdid ja kähedaks karjutud häältega kuid üdinisti rõõmsad! Oli olnud väsitav kuid palju elamusi pakkuv päev..

…..kuid kuna meeskonnas oli e-koja vaim sees päädis õhtu afterpartyga Brasiilia restoranis ;)

Pilte sellest suurejoonelisest üritusest võite leida aadressil: http://public.fotki.com/indrekleinuste/jci-rahvusvaheline/

Ametlikud tulemused olid siis järgnevad:

1. Place: Team BECC, Prize sponsored by Sampopank and A Le Coq

2. Place: Team Sweden I, Prize sponsored by Sampopank

3. Place: Team JCI Estonia, Prize sponsored by Sampopank

Pille, JCI SK direktor 2010

JCI Sk Jalgpalli Dream Team jahib võitu juba 22 mail A Le Coq Arenal - Tule kaasa elama!

Juba laupäeval 22. mail toimub Eestis asuvate rahvusvahelise kaubanduskodade jalgpalliturniiri koostöös Eesti Jalgpalliliiduga. Ellu on see kutsutud tihendamaks kaubanduskodade omavahelist koostööd ning propageerimaks tervislikku liikumist.

MILLAL?
22 mai algusega kl 12.00

KUS?
A le Coq Arenal, Tallinnas

MÄNGIVAD?

JCI Spordiklubi ja Hispaania- Eesti, Rootsi – Eesti, Soome- Eesti, Saksa- Balti, Taani- Eesti, Ameerika- Eesti, Briti- Eesti kaubanduskojad

Mängude ajakava:

	Group A	Group B		Group A		Group B
12.00	1-2	1-2		Team 1	AmCham II (USA)	Team 1	AmCham I (USA)	Games 2x10 min
12.30	3-4	3-4		Team 2	JCI (Estonia)	Team 2	SCCE II (Sweden)
13.00	1-5	1-5		Team 3	FECC (Finland)	Team 3	DECC (Denmark)
13.30	2-4	2-4		Team 4	AHK (Germany)	Team 4	BECC (UK)
14.00	3-5	3-5		Team 5	SCCE I (Sweden)	Team 5	SECC (Spain)
14.30	1-4	1-4
15.00	2-5	2-5
15.30	1-3	1-3
16.00	4-5	4-5
16.30	2-3	2-3
17:00	Semi-final							Game 2x15 min
18:00	Final							Game 2x15 min
18.45	End of tournament

Väga oodatud üritusele on ka kõik kaasaelajad. Lisaks suurepärasele võimalusele veeta päeva värskes õhus on afterpartyl hea võimalus sotsialiseeruda väga rahvusvahelises seltskonnas. Peale jalgpalli õhtu jätkub 19.30 Meriton Hotelli Aasia restoranis Wok & Grill. Salasõna "Foreign Chambers Football Tournament" peale juhatatakse teid õigetesse laudadesse ja pakutakse soodushinnaga õlut ;) ;)

Kohtumiseni ;)

Pille & Aleksander

Jalutuskäik Norra moodi - 7 mäe matk Bergenis

Kuidas tundub kõndida ühel päeval ca 35 kilomeetrit, vallutades seitsme mäe tipud, kõrgeim neist 640m? Ja seda kõike kesed Bergeni linnas.

Just selline jalutuskäik 7 fjells tur toimub tuhandete osavõtjatega Norras, Bergenis iga aasta, sel aastal 31. mail. Olles ühe korra selle läbi teinud, võin kõigile soovitada - piisavalt väljakutse nii neile, kes eriti palju igapäevaselt ei liigu, aga ka neile, kes on tegijad sportlased. Vaja on hulganisti tahtejõudu, häid jalanõusid ja veidi vett ja energiabatoonikesi.

Eelmine aasta tegin selle matka esimest korda ära, olles enne "treeninud" vaid kuu aega iga päev tööle ja koju jalutamisega (ca 10 km päevas), maa kõndisin ära 13,5 tunniga ja kuigi juba poole pealt hakkasinkahtlema oma otsuse mõttekuses, siis lõpus oli super hea tunne. Nii hea, et see aasta olen taas Bergeni poole suundumas.

Retk algab hommikul 6 paiku (ja pannakse kuskil keskööl lukku), iga mäe tipu peal tehakse auk kaardikesele ja lõpus antakse diplom ja kena särk. Osalemine on alates 200 NOKist, aga kes ei taha maksta, võivad ka niisama ju läbi teha retke. Iga aasta on osalejate arv suurenenud, eelmine aasta oli üle 7 000 inimese, sh umbes pooled tegid siiski 4 mäge (võib valida ka lühema distantsi). Enamasti on osalejateks siiski Bergeni linnaelanikud või teised norrakad, väliskülalisi üsna vähe. Kõige kiiremini on matka teinud üks norrakas 3,5 h-ga.


Aimu saamiseks võite lugeda minu blogist eelmise aasta 7 mäe matkast (inglise keeles). Kui soovite nõu või lisa küsida, siis andke märku!



Sportliku peatset suve!
Liisi Toom
JCI Tartu

10 väikest neegrit…

....tulid otse Keeniast ja võtsid sisse kümme esimest kohta selle aasta belgradi maratonil..

Et käisid siis auhinnaraha järgi siin.

Maratoni koduleht siin.

Allakirjutanu 2010. aasta maratoniskoor sai avatud 18. aprillil Belgradi maratoniga. Rekordit ei tulnud, ja ega see õige koht rekordiüritamiseks polnudki.

Traditsiooniline irisemise rubriik:

• Rahvusvaheliseks suurvõistluseks pürgiv linnamaraton võiks ikka niipalju vaeva näha et vähemalt iga viienda kilomeetri järgi märk maha panna. No sellest saab ju igaüks isegi aru et paarisaja jooksja tarvis 42 kilomeetrimärki maha panna on serblaste jaoks liig mis liig.

• Rajaprofiil paistab veebilehel üsna ilus välja, tegelikult sisaldub selles graafikus tubli annus soovmõtlemist. Kogu tee Zemuni on tegelikult ülesmäge, ka tasub tähele panna asjaolu, et samakõrgusjoonte vahed joonisel on 20 meetrit!

• Maratoonarid said end rajal kosutada palja veega. New Belgradi osa on lage ja seal tuli võidelda tugeva vastutuulega, ka päike küttis armutult. Isegi neegrid olla nurisenud et kangesti raske maraton oli. Joosta tuli üksinda, tempo hoidmisest ei tule niimoodi muidugi midagi välja. Kõlab nagu maratonijooksja põrgu, kas pole?

Esimene pool tuli ajaga 1:39, mis iseenesest veel polnudki nii halb, aga teisel ringil üksinda loodusjõududega võideldes kiirus langes. Lõpukilomeetriteks oli korraldajatel serveeritud veel tõeline maiuspala – ca 70 m tõusu. Lõpptulemus 3:36.

Üks mu Serbia sõber nimetas seda halvimaks maratoniks maailmas. No vast nii hull see asi nüüd ka just ei olnud - ta ei ole ju Tallinna maratonil kunagi käinud! Aga üks raske maraton oli see kahtlemata. Oma tippmarki püstitama ma Belgradi küll ei soovita tulla.

9. mail on Skopje maraton (Skopje on teatavasti FYROMi, mida mõned tunnevad ka Makedoonia nime all - pealinn) seal on ehk lootust endalgi esikümnesse jõuda (2009 lõpetas Skopje maratoni 34 meest).

Näe, jäin mina ka kogemata mingi pildi peale. Pildid võtsin sealt.

Reigo, Serbiast