Triatlon tapab majas ja aias

Tristar111 stardis

Selleks suveks on triatlonihooaeg ühele poole saamas. Ja see polnud lihtne hooaeg. Vähemalt minu jaoks. Erinevalt nö. üksikaladest, kus on mõningatel juhtudel võimalik kas ande või tehnikaoskusega ka vähese trenniga tulemusi saavutada, on triatlon mõeldud tööloomadele. Sa võid ühel alal andekas olla, kuid läbi on vaja teha kõik kolm. Ja kõigil kolmel alal andekas olemiseks peab olema ... väga andekas. Ette tõtates ütlen kohe, et seda õnne mulle jagatud pole.


Ettevalmistus
Esimeseks "triatlonihooajaks" sai kõigepealt käsile võetud jooksumaratonis tippmargi parandamine, mis sai edukalt tehtud. Pärast seda sai kuu aega jalga remontida, kuna kiirest jooksust läks jalg paiste. Lohutasin end, et pärast maratoni kulubki väike puhkus ära. Aga vorm langes. Kui kuu aega ei liiguta, siis kaob teravus kähku.

Pärast jaani sai taas treenima hakatud. Ja kõigest nädala pärast käisin rattaga üle pea nii, et kiiver katki ja õlg põrutatud. Õnneks arst korrigeeris esialgset rangluu mõra diagnoosi põrutuseks. Pärast 10-päevast pausi hakkasin taas veerema ja ujuma. Leidsin ka massööri, kes mu jalavalust suutis vabastada.

Kõik oli tore, aga nö. kõige raskema stardi ehk Tristar'ini oli aega siis jäänud vähem kui kuu! Normaalsetes tingimustes peaks see kuu tegema mõned kõvemad trennid ja siis nädal-kaks kergelt võtma. Kõvemaid trenne väga teha ei saanud, kuna jooksukiirused olid kukkunud drastiliselt ja jalgrattaga polnud ma enne juunikuud üldse sõitnud. Tulemuseks siis saiavorm!

Võistlused
Plaanis oli võtta osa mitmest triatlonist, aga esimene võistlus, kus mul oli võimalus osa võtta, jäeti ära. Nii saigi "ära tehtud" Harku triatlon. Esimene start: FAIL!

Võru triatlon (1.5+40+10)
Võru triatlon (1.5+40+10) oli plaanitud siis esimeseks ristseks triatlonimaailmas. Poolteist kilomeetrit ujumist Tamula järves, mis oli päikese käes kuumutatud 25-kraadiseks. Siis nelikümmend kilomeetrit küljetuulega rattasõitu. Maasikas tordil oli Võru linnas tehtud jooksuring, mida pidi kolm korda läbima. Loomulikult käis rada mäest üles-alla.

Kuhu kõik jäänud on? (Foto: Jüri Suur)

Ujumine oli täielik katastroof: Tamula järvele oli saabunud tuul, mis keerutas üles loksuvaid laineid. Oma napi avaveekogemusega oli see üsna ootamatu, et vasakule poole hingates saabus kopsu õhu asemel vesi. Mõningase rapsimisega omandasin üle kahe tõmbe hingamise ühele poole, et päris ära ei upuks. Lisaks ujusime me väikese seltskonnaga ka vale poi suunas, mis aeg-ajalt lainete varjus horisondil paistis. Tulemuseks oli minu jaoks üsna masendav ujumisaeg, väljusin veest viimaste seas. Kiire vahetusala, mis läks üsna hästi tänu 21CC õpetustele ja kodusele harjutamisele.

Rattas oli alguses minek päris hea ja sai võetud mõned skalbid. Kuid poole peal jõudis kohale arusaam, et midagi oli viltu. Ja oligi! Nimelt väitis Veloplusi rattapoe mehaanik, et kukkumise järel oli sadul paigast ära ja ta pani selle korda. Panigi. Viltu. Tulemuseks üsna valulik vasak tuhar ja langenud kiirus. Moraal: usalda aga kontrolli! Ratta pealt jooksu peale üle minnes saabus finišisse ka võitja. Kerge masendus tuli peale, sest mul oli 10km veel minna.

Eeldasin, et jooksus peaks saabuma minu tähetund, kuid saabusid hoopis väga kanged jalad. Nimelt polnud ma trennides harjutanud ratta pealt jooksu peale üle minekut (no kui raske see ikka saab olla!). Esimene ring ma lonkisin. Õnneks oli rajal kannatajaid rohkemgi ning sai mõnest mööda. Teisel ringil läksid jalad veidi lahti, kuid saabusid pisted. Kolmandal ringil oli tunne, et saab juba isegi joosta ja pingutasin lõpuni.

Kokkuvõtteks selgus morn tõsiasi, et ujusin kohutavalt, ratast sõitsin kehvapoolselt ja jooksin keskpäraselt. Arenguruumi on! Võru triatlon toimis suurepäraselt reaalsuskontrollina, et Tristaril liiga kõrgete ootustega starti ei läheks.

Tristar111 (1+100+10)
Skandinaavia suurimaks triatlonifestivaliks nimetatud ürituse põhivõistlus on liigagi rattasõbralik. Nimelt on tegu triatloniga, kus kehvad ujujad ja keskpärased jooksjad võivad tugeva rattasõiduga väga häid tulemusi saavutada.

Tristariks olin saavutanud oma keskpärase taseme. Vormis ma polnud, kuid trennis enam väga lonkima ka ei pidanud. Olin Pühajärve voogudes puhkuse ajal ka mitu korda kümblemas käinud ja koht tundus tuttav. Võistluseleelsel nädalavahetusel sai ette võetud ka rattarajaga tutvumine (tänud, Ojari!), mis sundis rattaoskuste üle sügavalt järele mõtlema. Nimelt on hr. Juhanson ja co otsustanud rattaraja teha ikka kõige põnevamatest mägedest üle! Viimasel nädalal hoidsin ka pöialt, et vesi jahtuks. Kui veetemperatuur langeb alla 22C, siis lubatakse ujuma ujumiskalipsoga. See aga annab tublidele varustussportlastele kiiruses oluliselt juurde. Samuti on inimestemäsus ujudes mõnusam, kui väike polster on ümber. Oled veest välja tulles vähem sinine.

Stardihommikul oli vaja ka väike paanikatuba korraldada. Nimelt ei saanud mu pump ja ratta esirehvi ventiil omavahel läbi. Umbes kolm jalgrattapumpa hiljem tuli välja, et asi on ilmselt ventiilis. Kuna rõhk tundus näpuga katsudes siiski rehvis olevat tugev, jätsin selle vahetamata ja sokutasin ratta vahetusalasse. Väike soojendus joostes ja startiminek.

Neopreen-hüljeste invasioon Pühajärvel

Ujumine meenutas veneaegsest multifilmist kuuldud värssi: "Vesi vahutas ja kees, veest tuleb välja nelisada meest". Esimene paarsada meetrit toimus olelusvõitlus hapniku ja positsiooni pärast. Kõrvalujujad ajasid vee kõvasti lainetama ja pritsisid kõvasti vett. Hingamine oli problemaatiline. Üritasin nö. oma rütmi saada, kuid see oli inimsupis rapsides üsna keeruline. Kalipso tegi oma tööd hästi ja teise-kolmanda lõigu ujusin enam-vähem omas rütmis. Viimase poi järel tuli väike üllatus madaliku näol. Püsti hüpates lõi säärde jõhker kramp, mis sealt ei lahkunudki. See oli siis esimene halb üllatus.

Kohe tulevad krambid!

Vahetusalas läks kõik nobedalt, kui krambist tingitud mahaistumine välja arvata. Sain ratta peale ja hakkasin mäkke kerima. Pärast Tehvandi staationit jõudis reaalsus kohale. Rattamehi vuhises mööda vasakult ja paremalt. Mööda läks tuhandete eurode väärtuses eraldistarditehnikat koos meestega, kes olid kevadlaagrites oma rattavormi timmimas käinud. Ohkasin ja hoidsin oma tempot. Varsti ilmus selja tagant välja ka sõber Harles, kelle sabas õnnestus mul tilbendada peaaegu poolteist ringi.

Kolmanda ringi alguses andsid reielihased märku, et nemad pole kevadlaagritest midagi kuulnud väikese krambi näol. Pistsin nahka kõik soolakapslid, mis mul taoliste olukordade vältimiseks on ja lülitusin säästurežiimile. Võru võistluse kogemus näitas, et jooksuks on ka vaja midagi jätta. 5km enne lõppu ilmus selja tagant välja ka sõber Lars, kes väntas tiimi Roosinupukesed koosseisus. Tema kurtis, et lihas on hea, aga kõhus keerab. Igatahes kadus ta peagi oma aerokiivri ja kostüümiga silmapiiri taha.

Vahetusalasse sisenesin mingisuguse Veikko-nimelise härrasmehe sabas. Mehele näkku torgatud mikrofon ja surisev telekaamera viis minu ajusse signaali, et ilmselt on tegemist kohaliku mastaabiga triatlon-näitlejaga. Panin jooksutossud jalga ja jätsin härra Tääri vahetusalasse intervjuud andma. Aega paistis tal olevat, aga minul oli kiire.

No kui naisteklassis võistled, tuleb nendega pilti ka teha!

Jooksurajal jõudsin ma endale iga tõusu lõpus anda Darwini auhinna, sest korraldajad olid Pühajärve ümbrusest välja otsinud kõik vähegi tõsisemad mäed ja raja neist üles minema joonistanud. Seekord olin ma ratta pealt jooksuks üleminekuks õigesti valmistunud. Reielihas oli küll kange, kuid jooksuliigutust see ei seganud. Möödusin lonkivatest ratturitest nagu postist. Aga rada oli sellegipoolest paras pähkel.

Jooksuraja kõige suurem motivatsioon oli esiteks rattarajal oma tagatuld näidanud Harlese kinnivõtmine (tal oli rattal tegelikult ka tuli peal!). Lisaboonuseks oli ka Tallinna maratoni peakorralda Renna Järvalti püüdmine. Renna sain umbes neljanda kilomeetri paiku kätte. Tagasipööretest paistis,  et Harles ei saa enam kaugel olla. Kuid lõpuks nägin, et kilomeetreid oli lõpuni liiga vähe, et vahet kinni panna. Vahe jäi 1:25. Viimasel kilomeetril sai isegi täiskäik sisse löödud ja finišisirgel ühest mehest mööda spurditud. Käes oli kaua oodatud LÕPP. Aeg 4:21:13,8.

LÕPP!

Finišiaia juures tervitasid mind üllatuseks jooksuraja ääres seisnud vanemad. Pingutus võttis oma ja eriti mõistlikku juttu ma ajada ei suutnud. Kühveldasin laudade pealt head ja paremat sisse ja jõin liitrite kaupa jooki.

Vahetulemusi pole praegusel hetkel korraldajad valmis saanud. Siis alles algab tõeline tulemuste analüüs ja võrdlus.

Mis siis edasi saab? Kuna suures triatlonivaimustuses on garaaži ja garderoobi igasugust kola siginenud, oleks patt seda ju seisma jätta. Järgmine suurem start saab olema ilmselt Amsterdami maratonil. Tont nüüd teab, kas seal enam isiklikke rekordeid purustada jõuab, aga mõnele sõbrale võib tempot teha ikka!

P.S Võistlusjärgne analüüs ja vahetulemused
Võistlusjärgne analüüs näitas siis, et

• Ujumine 19:22
• Ratas (koos T1 vahetusalaga) 3:16:20
• Ratas-jooks vahetusala T2: 01:16
• Jooks 44:15

Võrreldes konkurentidega olin ma kõigis distsipliinides kiirem - välja arvatud ratas. Huvilistele teadmiseks, et sel aastal oli ratta kilometraaž enne võistlust 497 ja jooks 800km+. Lugesin vahepeal ka Rein Taaramäe tuuri kokkuvõtet ja sain aru, et mees sõidab rattaga kuus rohkem läbi, kui mina autoga! Sellist tempu järgi pole mul plaanis teha, kuid ilmselt tuleb ratta kilometraaž ikka jooksust mööda viia kordades.