Ojari käis Hispaanias 1123km rattaga sõitmas

Hispaania, Denia 2011

Kriban mõned read enda värsketest tunnetest ja elamustest, mida kogesin viimase kahe nädala jooksul TriSmile Team’i triatleetidega koos laagerdades.

See on kui kummaline vägi, mis kevadel ajendab endale otsima jälle võimalust minna ja nautida rattasõitu päikese käes ja “lühikesetes”. Tänavune super suusailm oli üks põhjustest, miks ma laagrisse minnes olin kogunud napilt 300 rattakilomeerit – nii vähe pole ma kunagi talvel rattaga sõitnud. Hoolimata sellest ootas eest teadmus, et Hispaanias on päike, mäed, head rattasõbrad ja treenerid.

Täpselt nii ka oli…

Raamatust Väike Prints on mul meeles tõdemus, et suured inimesed armastavad numbreid – siis nad arvavat teadvat sinust kõike J. Seetõttu alustan numbritest:

Kokku 14 päeva, nende jooksul 19 trenni – 46h ja 31 minutit rattasõitu = 1123km, umbes 10000 tõusumeetrit. Keskmine trennide pulss 132, max pulss 189 (mäkke lõik)

Kui keegi oleks enne laagrit öelnud, et teen 24 ja 22,5 tunnised nädalad, siis oleksin ta välja naernud – lootus oli teha 18-20 tunnised nädalad. Liiatigi eelnevast aastast oli värske mälestus, kuidas laagris ennast “kasti” sõtitsin – ehk siis trennidega üle panin, mis kogu edasise hooaja vältelt tulemustes kajastus.

Enne laagrit vestluses Indrek Rannamaaga, toonitas ta, et vaja on põhja laduda – enda pulssi ja enesetunnet jälgida ning sõita aeroobses tsoonis. Kes enda pulsitsoone veel ei tea, võtke kätte ja tehke koormustest ära. Uskuge sellest on kõvasti abi.

Eelnevat arvestades, võtsin koha sel aastal sisse teises grupis. Grupi treener Margus Püvi alias Mäx alias El Captiano, hoidis tempo paraja ning lasi ajal ja mägedel meid treenida . Iga päevaga kasvas veendumus, et teen endale head, kuigi oleme ausad hing ihkas esimese pundiga kaasa sõitma minna.

Pundiga sõites tekib selles kui mingisugune sisemaailm. Kes on vanemad ja kogenumad, õpetavad ja jagavad enda teadmisi rattasõidust – kuidas pikivahet hoida, kuidas käega märku anda kui oht on ees, kuidas “eest läbi käia”, millise sagedusega vändata, millist käiku kasutada, kuidas juua jne jne. Detaile on miljon ning nagu võluväel hakkab algul kummipaelana veniv ja ebakindlalt liikuv punt nädala pärast toimima kui õilitatult. Pikkadel trennidel vahelduvad paarid, tekivad uued tutvused, lobisetakse maast ja ilmast, tehakse äri... Kui keegi arvab, et peab olema laagrisse minnes Contador või täisproff, siis tegelikult pole see nii – nii mõnedki istusid maanteerattale esimesi kordi – hoopis olulisem on soov ja tahe. Kui punt on normaalne, siis ei pea kartma, et sind jäetkse maha. Mäkke minnakse igaüks oma tempoga, üleval võetakse punt kokku ja liigutakse edasi. Sellepärast liigutaksegi trennides erineva raskusastmega puntide kaupa – igaühele oma.

Treenisin tsüklite kaupa: 3 trenni päeva +1 puhkepäev (tund aega kerimist madala pulsiga). Tsükili esimesel päeval oli rahulik trenn, teisel päeval tegin kaks tugevat trenni ning viimasel päeval ühe pika trenni. Kui minu trennid olid kõik rattaseljas, siis triatleedid jagasid oma koormust ka ujumise ja jooksmise peale. Hommikul ujumas, siis ratta trenn ning väike pealejooks.

Enne laagri lõppu võtsime osa ühest kohalikust võistlusest. Etteruttavalt olgu öeldud, et võitis Mihkel Räim Eesti Noortekoodisest.

Minul oli plaan grandioso - oma mõtlemist veelgi dresserida – vaja on aeroobses tsoonis sõita ja nii et oleks fun! Seega ei mingit võistlusmomenti, vara veel. Õnneks toetas mind rattasõber Jüri ning veel 2 kaaslaagerdajat. Nii me siis neljakesi tiksusime - 144km ja 2000 tõusumeetrit räägivad enda eeest. Tõusud järjest 10 km kaupa mäkke, tõusunurk kesmiselt 6-7% (võrdluseks Tabasalu tõus J), kuid kohati oli see lausa 19%. Nalja ja naeru saatel imetlesime mägede võlu, vaadete ilu, lihaste valu ja südamerahu. Ühel sellisel serpentiinil mäkke sõites oli pundis täielik vaikus – kõik omade mõtete juures või tegelikult vist nautisid kõik mõttetühjust, olukorda kus miski ei vaeva sind...

... äkitselt kõlas Jüri hääl üle pundi: “... kurat, see vist on ikka kõige lahedam puhkuse veetmise viis...”

Kõik nõustusid vaikides.

Soovin tegusat kevadet, head põhjaladumist...

P.S Kui Tarragonas rattalaenutuse leian, siis plaan on äge rattamatk teha... JCI Spordiklubi liikmed loodetavasti löövad kampa J

Teie EVP

Ojari

p.p.s Võistluse veebisait: II Marcha Cicloturista Denia – Valls De La Marina

Tutte le strade portano a Roma ehk kõik teed viivad Rooma

Igaljuhul, minu puhul kehtis see ütelus kenasti. Ei olnud palju möödas esimesest maratonist, kui Saaremaa 3 päeva jooksul, oktoobri keskel süstiti minusse idee minna Rooma maratonile. Mõte tundus lahe just linna pärast ja ega selle peale eriti oktoobris ei mõelnud, et talveperiood on suhteliselt väljakutserikas aeg treeninguteks.

Praegu mõeldes arvan, et märtsikuus maratoni joosta on keerulisem ja aja peale minna ka ei tasu, kui just Eesti kliima vahepeal drastiliselt ei muutu: hea soe talv ilma lörtsi, lume ja suurte miinusteta. Lisaks mõjutavad ettevalmistust talvised viirused, mul õnnestus lausa 2 korda haige olla. Nii et tsükkel jäi suht lühikeseks ja kilomeetrite maht ka, vajalikke kontrollvõistlusi ka polnud. Samas mõte nii ajaloolises linnas ja ühes mõnusamas gurmeeriigis maratoni joosta tundus ikkagi vinge. Et nagu 2-in-1 pakett – „sightseeing“ ja maratoni korraga. Nii et julge hundi rind on ikka rasvane ja missiis, et mõned augud (loe:takistused) võivad sisse tulla ja seda magusam on auhind.

Uskumatu avastus oli hommikul see, et hotellist starti oli vaid 10 minuti jalutusteekond – suurlinnas ikka harvaleitav võimalus. Minu jaoks oli see välismaratonidest ju esimene kogemus. Riided anti ära suurtesse rekadesse ja muidugi naiste numbrid olid kõige kaugemal ehk siis finishile kõige lähemal.

Stardikoridori läksin suht vara ja seekord jäi ka igasugune soojendus tegemata. Vihmakeep hoidis keha päris hästi soojas. Sattusin päris kiiresse stardigruppi minu mõistes: pace-makerite õhupallid näitasid 3.30 ja 3.45. Starti oodati üle 16000 maratoonari. Ja siis tuli hümn, mis muidugi kohalikel võttis hääled lahti ja meeled härdaks.

Läkski lahti! Algul ei saanud seal massis arugi, millal pauk käis, lihtsalt liikusin vooluga kaasa. Stardijooneni jõudsin ma minut kahega umbes. Seekord püüdsin siis alustada palju rahulikumalt kui Tallinnas. Esimesed 20km läksidki suhteliselt lihtsalt. Siis jõudsid minuni ka 4.15 pallid. Püüdsin nende kannul püsida, aga 25km-st siiski ei jaksanud ma nende tempos minna. Teises pooles avastasin, et ka mina tahan rohkem vett, sest 5km vahemik jäi liiga pikaks ja tekkis veepuudus. Oleks ikka pidanud kaasa võtma oma pudeli ja vöö.Lisaks avastasin, et punased apelsinid tahke toiduna maitsevad ka ülihästi. Üldse oli väga emotsionaalne keskkond- kohalikud tõmmud muudkui laulsid ja ergutasid küll üksteist või pealtvaatajaid. Nägin mobiiliga vestlejaid, vaatamisväärsuste pildistajaid, pealtvaatajatega jutustajaid, show’ tegijaid-jooksjaid. Kohalik temperament oli igati kohal ja tegi vaid meele rõõmsaks. PIDUPÄEV :-)

Rada iseenesest väga raske profiililt pole, Tallinn on muidugi täiesti sile. Mina oma rahuliku tempoga (ˇ6 min km) ei pannud tõuse lihtsalt tähele, kuigi kogenumad maratonituristid mainisid, et ikkagi väga raske rada võrreldes teiste euroopa linnadega. Imestama pani ikka see meeste ja naiste füsioloogiline erinevus ka – terve Rooma oli nagu välikäimla, kuhu ka ei vaadanud, ikka näed mõnda meest vedelikku välja laskmas, naisi seevastu ei märganud, ka mitte tualettide järjekorras. Raskeks ehk tegi raja pigem nende nn munakivi, mida oli ikka 10km kandis vist. Sealt sai alguse ka idee maskotiks valida Pietrino (vt pilti) ehk siis munakivi.

Selle asemel, et linna vaadata, siis teises pooles pigem jälgisin teed, sest varbad hakkasid hõõruma ja mida rohkm finishi poole, seda valusam. Keha hakkas ka muidugi kangestuma. Siit saingi uue vihje endale, et edaspidi tegeleda ÜKE-ga ka, selle olin ju vahele jätnud. Üldiselt tempo langeski alates 30km-st. Nagu ikka. Võtsingi eesmärgiks, et jooksen keha kuulates, ninast verd välja ajama ei hakanud. Ja sealt see lõpp tuligi, isegi väikseks kiirenduseks jäi jõudu! Nii et aeg 5 minutit kehvem kui Tallinnas – 4.22.36, aga sellegipoolest väga rahul arvestades kõiki tegureid. Naistest 877. umbes 3000 naise seas. Üldkoht 7946.

Finishis saime päris palju jõujooki, apelsine, küpsiseid, Asicsi soojenduskile- viimane kulus väga marjaks ära ootamiseks, sest oli soov ka medalit graveerida. See oli kogu jooksu korralduse juures kõige suurem miinus – tekkis täielik kaos, veetsime medalit oodates tunde ning lõpuks inimesed enam äraantud medaleid ei saanudki. Seega ei jäänudki muud üle kui kahmata letilt kellegi teise oma.

Õhtul olid jalad päris kepsakad, taastumine käis kiiremini kui eelmine kord. Ehk aitas ka jalutuskäigud Pompeis, Paestumis ning Amalfi rannikul.

Veni, vidi, vici! Võiks kokkuvõtlikult öelda! Ikka ja jälle ütlen lõpetuseks kõigile „tervetele“ inimestele (jooksufilosoofid on öelnud, et kõik terved inimesed võiksid elu jooksul ühe maratoni läbida) – maratoni läbimine on vaid kättevõtmise asi, kui on piisavalt tahet, järjepidevust ning eneseusku!

Head jooksulusti, Kairi

PS - maratoniveeb huvilistele on siin