kolmapäev, 28. oktoober 2009

Järelkaja JCI Spordiklubi saunaõhtule

Eelmisel nädala teisipäeval kogunes 12,5 - liikmeline mõnud spordisõprade seltskond Portuse sauna. Lisaks jjjccciiikatele oli kohal ka Swedbank X-Dream peakorraldaja Urmo Liblik.

Urmo rääkis X-Dreami alustamise põhjustest ja esimestest aastatest ning samuti enda karmidest võistlustest väljaspool Eestit, kaugel kaudel Poolas ja mujalgi.

Oli päris huvitav, osad saunalised ei jõudnud isegi saunalavale:)

Lisaks saime teada, et järgmise aasta X-dreami võistlusgraafik on juba paigas ning aeg on alustada meeskondade komplekteermisega ning treeningutega!

Selkorral maratonitemaatikani ei jõudnudki, kuid see on jällegi hea põhjus uus saunaõhtu organiseerida:)

Tarmo

neljapäev, 15. oktoober 2009

JCI Spordilubi saunaõhtu 20.10 kl 19




Kallis Spordisõber


20.10.2009 kell 19:00 - 22:00 toimub JCI Spordiklubi saunaõhtu ;)


Kirjeldus:

Vaatame mõnusas seltskonnas tagasi möödunud spordisuve raskeimatele katsumustele. Jagame kogemusi nii Berliini maratoni kui X-dreami osas, anname õpetussõnu tulevaks hooajaks, meenutame raskemaid ja naljakamaid hetki, seame sihti Stockholmi maratoni osas ja loomulikult võtame ka leili
J



Asukoht: City Hotel Portus saun, Uus-Sadama 23, 10120 Tallinn
Osavõtt: 100 kr (ei sislada saunaõllesid)
Registreeri end hiljemalt 19.10.09 tarmo.saremat@gmail.com


Tule kohale naudi leili ja head seltskonda !


Pille ja Tarmo

Ülekanne teha:
Tarmo Saremat
a/a 221004114357 Swedbank
Selgitusse: saunaõhtu


Lisainfo ja registreerimine:
Tarmo Saremat - JCI Tallinn spordisõber, tarmo.saremat(ät)gmail.com

Pille Muni - JCI Spordiklubi direktor, pille.muni(ät)gmail.com



kolmapäev, 7. oktoober 2009

Kallid Spordisõbrad, JCI Spordiklubi ei maga kunagi!

Ehkki selle hooaja jooksud on joostud, siis on paras aeg seada sihte järgmiseks hooajaks.

Stockholmi maraton

See on 42km fantastilise finaaliga Stockholmi olümpiastaadionil. Aeg on 5. Juuni 2010 – seega on aega treeninguteks 8 kuud.
  • Lisaks maratoni läbimise rõõmule saab lõpus ka tasuta spordisärgi (sel aastal anti väga korralik särk) ja loomulikult medali.
Registreeruda tuleb kindlasti oktoobrikuu keskpaigaks ( hiljem ei ole võimalik endale numbrit saada ka vahetuse teel ). Maratoni kvoot on 18 500 ja korraldajad järeleandmisi ei tee. Olemas on praktiline kogemus.
Kes veel kahtleb, siis Berliini maratoni 2009 aasta muljed leiab siit:
Külalissportlase Raineri muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/10/berliin-miks-peaks-keegi-sellise.html
Arvi muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/10/berliin-13-jooksu-rullisopra-4-paeva-1.html
Pille muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/09/run-pille-run.html
Triinu muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/09/spordihullu-pihtimused.html
Kaspari Stockholmi maratoni 2009. aasta muljeid saab lugeda siit:
http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/05/muljeid-stockholmi-maratonilt.html

Treening

Maratoni läbimiseks vajaliku vormi saavutab 4-5 kuuga. Kuid 8 kuuga võib juba üht-teist tõsisemat korda saata.
JCI Spordiklubi treenib Martin Mooses kipka@kipka.ee ja seda väga mõistliku hinnaga. Martini juhendamisel käis Berliini maratonil 5 inimest ning saavutatud areng oli ausalt öeldes hingemattev. Berliinis käsid Pille Muni, Ott Pärna, Kaspar Loog, Arvi Ratassepp, Jaanika Kaiv, Rainer Nagel, Triin Aermates ja veel paljud teised. Küsige teiste käest!
Terviseteste aitab teha Vomax, kus on JCI Sk liikmetele-30% soodustus

Reis ja ööbimine

Läheme ja tuleme laevaga (et lõbus oleks ja spordijooki kaasa saaks osta).
Väljasõit on 3. juuni õhtul ja tagasi jõuame 7. juuni hommikul.
Meil on juba broneeritud ka 5 korterit, kus JCI SK rahvas saab praeguse seisuga tasuta ööbida (Know IT toetab J ). Seega maksab vaid kohalesõit ja registreerumine (loodan, et mahume ikka korteritesse ära). Loomulikult on soovijatele enne maratoni pidu (ilma after-afterita tervislikel põhjustel) ja kindlasti afterparty (Berliinis oli vorm nii hea, et pärast maratoni läksime ööklubisse tantsima).

Kes reisi-ööbimist soovivad, kirjutage kasparloog@gmail.com ja märksõnaks teemareale „maraton“. Teretulnud on ka abilised raja äärde ja pidudele, selles osas võib muljeid küsida meie Berliini suurimalt fännilt Petsilt:)
p.s praeguse seisuga on tulemas pea kõik 13 Berliinis osalenud jooksjat/uisutajat ;)

Tervitused,
Kaspar Loog
+3725138492

teisipäev, 6. oktoober 2009

Berliin - miks peaks keegi sellise ebainimlikult raske katsumuse ette võtma?

Pärast 17. septembri päevatoimetusi 
saabus aeg oma kompsud kokku panna ja sättida sammud 
lennujaama poole. Sinnajõudmise eest 
hoolitsenud taksojuhtläks väga õhinasse, kui 
kuulis lennureisi eesmärgi olevat midagi muud, 
kui basseini ääres vedelemine ja nii ma siis saingi 
ülejäänud tee kuulata õuduslugusid sellest, 
kuidas tema oli kannatanud, kui oma esimest 
maratoni jooksis.. Ja nüüd ootas see kõik ees ka
mind. Lennureis ümberistumisega Riias seljataga
ja esmane tutvus Berliini ühistranspordisüsteemi 
liikumisvahenditega tehtud, 
võisime kergendustundega oma pagasihunniku 
ööbimiskoha voodile visata. 
 
Õnneks ei olnud maailmakuulsa Alkatrazi nime kandva appartementi sisekord sama 
karm, kui talle nime andnud kaljuvanglal ja nii õnnestus enne uinumist 
reisikaaslastega õllekannu taga ka väike tutvus sobitada;)Esimene hommik Berliinis tervitas meid päikselise ilmaga ja seepärast otsustasime
päeva esimese poole sisustada südalinnas asuva teletorni külastamisega. Nähtavus
oli hea ja see võimaldas 204 meetri kõrguselt saada suurepärase ülevaate linnast,
kus meie lõbus seltskond plaanis oma elu esimese (või äärmisel juhul teise) 

maratoni läbi joosta.Oma nime lõpuprotokolli saamiseks tuli mei
l esmaslt järel käia oma rinnanumbril 
ja ajavõtukiibil. Kui Tempeltofi leidmine 
iseenesest raskusi ei valmistanud, siis
sealsetes tohututes angaarides mitmekümne
tuhande inimese vahel tunglemine võttis
ikka tunde, enne kui kõik vajalik õnnestus
kätte saada. Tagasiteele asudes oli
juba pime ja külm ning ega metroosõidust 
olekski midagi rääkida, kui
ringirassimisest surisevate jalgade 
puhkamist poleks ootamatult katkestanud 
nõudliku häälega proua käsk vahekäik vabastada.. Üks pilk tema mundrile oli piisav
taipamaks, et tegemist on piletikontrolliga.. Kiire reaktsiooniga inimestele 
meenus kohe, et siin peatuses pididki nad ju väljuma ja enne kui kontroll jõudis
köhatada olime meie juba ooteplatvormiltki kadunud.. Seda seika meenutades tuleb
veel ka tagantjärgi muie näole;)Järgmiseks tervitas meid juba laupäev ja seda mäletan ma kui päeva, mis õpetas

ühistransporti mitte alahindama.. Plaanisime minna maratoonaritele korraldatud 
ühistreeningule, aga olles ignoorinud teiste jooksjate eeskuju ja arvanud end 
teadvat otseteed leidsime stardipaugu kõlades end ikka veel metroost ja sõitmas 
tuldud teed tagasi.. Seejuures õnnestus meil veelkord valesse peatusesse sõita ja
kui lõpuks tänu taanlaste abile stardipaika jõudsime, oli ülejäänud rahvas juba 
pool tundi teel olnud..Eks tuli siis kaotatud aeg rajal tagasi teha ja nagu poleks pulss sellest veel 
piisavalt kõrge olnud, pidin veel mingite argimuredega maadlema, sest eelmisel 
päeval pidutsenud kolleegid ei võtnud toru ja mõnede kiirete murede lahendamiseks
tuli kapid nende ukse taha prõmmima saatma.. Lõpuks siiski kõik laabus ja 
olümpiastaadionile jõudes võisin juba rahuliku südamega ülevaid emotsioone nautida. Olles õhtul äravaadanud veel ka rullimaratonil osalejate ponnistused oli aeg magama heita ja oodata järgmist päeva, mis pidi andma vastuse, kas treeningutel valatud higihulk oli piisav, et maraton elusana läbi teha.Hoolimata eelmiste päevade nappidest unetundidest polnudki poole kuue ajal 
ärkamine väga keeruline ja poolteist tundi enne maratoni algust stardipaika 
jõudes märkismisväärset väsimust ma kehas ei tundnud. Ja mis peamine- kusagilt
ei valutanud. Iseenesest tundus eesmärgiks seatud tempo 4:50-4:55 km-i kohta suht
aeglane, aga kuna ma ei olnud kunagi varem järjest jooksnud pikemat maad, 
kui 16km, siis ärakukkumise hirmus otsustasin alustada rahulikumalt. Plaan oli
joosta kilomeetreid 5 minuti lähedale ja viimased 10 kilomeetrit kiiremini..Kui jätta kõrvale asjaolu, et rahvamass oli väga tihe ja mind ümbritsenud 
inimesed jooksid märksa aeglasemas tempos, kui mulle sobilik, siis sujus algus 
päris ladusalt- absoluutselt ei pidanud mõtlema, millal järgmine kilomeeter täis 
saab- nad möödusid üksteise järel justkui iseenesest. Rahulolutunne ei kestnud 
siiki igavesti- ausaltöeldes olin üsna mures, kui juba kümnendal kilomeetril 
hakkas parem põlv maandumisel aeg-ajalt teravalt torkima.. Õnneks oli seekord tegu
lihtsa suuresilmse hirmuga, sest jooksustiili varieerides ja vahepeal ka üle kanna
joostes pidas põlv kenasti jooksu lõpuni vastu. 

Tegelikult oli üllatav, et kõik probleemid, mis mul rajal tekkisid, olid seotud 
parema jalaga. Oleksin oodanud, et nõrgimaks lüliks osutub suvel viga saanud 
vasak põlv, aga sel ei olnud midagi häda. 15. km hakkas endast märku andma hoopis
parem sääremari ja umbes poolel distantsil sama poole puusaliiges. Jalad 
iseenesest olid sel hetkel veel päris värsked ja lihastes tundus jõudu jaguvat.
Esimesed märgid väsimusest (eelkõige vaimsest) tekkisid pärast 26. kilomeetrit.
Selgus, et mu GPS mõõdab kilomeetrid vähe lühemaks, kui nad tegelikult on ja nii 
tundus, et see 28km tähis, mis peaks tähistama 2/3 läbisaamist, ei tule ega tule..30. kilomeetril polnud tundel siiski veel väga viga ja 32. kilomeetril mõtlesin, et
nüüd siis ongi see viimane 10 käes, et peaks tempot juurde panema.. Ühe 
kilomeetri suutsingi joosta 4:45-ga, aga siis sain aru, et ega nende jõuvarudega
enam väga priisata ei olegi.. Arvutasin veits ja kui sai selgeks, et alla 3:30:00 
ma seekord joosta ei suuda, siis võtsin eesmärgiks lihtsalt samas tempos rahulikult 
lõpuni joosta..Aga ega ma veel nii kergelt ei pääsenud- hoolimata lõõskavast päikesest ja 
23 soojakraadist hakkas mul 35. kilomeetrilt nii külm, et hädasti vajanuks 
dressikat peale.. Seda polnud aga kusagilt võtta ja nii tuli värisedes edasi 
rühkida.. Kuigi inimeste vahel laveerimine kulutas lisaenergiat, tundisin end 
päris hästi, et hoolimata töntsiks jäänud sammust tulid enamik neist mulle ikka 
veel selg ees vastu.. Ju siis neil oli veelgi raskem.. Tulevikus oleks siiski 
vaja sättida end stardigruppi, kus inimesed jooksevad enamvähem sama suurusjärgu 

aega, mida mina..Hoolimata sellest, et viimased 5km 
venisid nagu tatt ei tekkinud mul rajal 
kordagi mõtet, et äkki ma ei jõua lõpuni 
vms. Isegi siis, kui pärast spurti
Brandenburgide väravatavahele selgus, et 
tegelikult on finish veel mitmesaja 
meetri kaugusel leidsin endas jõudu edasi liikuda ja suutsin lõpus veelkord 
natukene kiirendadadagi. 
Kui mul rajal oli veel raske mõista, miks peaks keegi sellise ebainimlikult 
raske katsumuse ette võtma, siis pärastlõpetamist oma haigete jalgadega riietumistelgi poole 
komberdades oli mul raske naeratust tagasi hoida. Ja selle tunde nimel olen ma 
valmis uuesti rajale minema.. Tänud kõigile, kes mulle selle haige mõtte aasta
eest pähe istutasid;)
Rainer

Berliin - 13 jooksu/rullisõpra, 4 päeva, 1 võistlus, 1 tund piinarikkust



Alustan sellest, et Pille oli kevad-talvel väga aktiivne ja teatas, et septebris tuleb jooksma minna Berliini maratoni. Ei kujutanud küll ette, mida see tähendab, kuid selgeks sei see lõplikult alles siis kui olin ületanud Berliini maratoni finishi joone ja aega ikka kulus. Kogu see Berliini trip - 4 päeva Berliinis, saabumisest - lahkumiseni oli suurepärane nädalavahetus, mille käigus 13 jooksu-rulluisusõpra elasid Alzatrazis - hostelis. Tutvumine linnaga (Berliini teletorn, ühine jooks olümpiastaadionile, Tempelhoffi lennujaam ja muud ilusad kohad mille külastamist soosis ka suurepärane suveilm) Lõbus on kindlasti asjaosalistel
meenutada seikluseid metroos kus me küll osavalt kontrollide eest ära põiklesime, siis jälle sõitsime edasi-tagasi leidmata õiget jaama, kus maha peaks minema.
Minu jaoks oli Berliin ka uute tuvuste koht - spordisõbrad saabusid 2 päeva jooksul ja kõik olime kui üks lõbus seltskond. Enne tähtsat sündmust sai ära proovitud ka Saksa õlled ja ka rum coolaga.
Pille on oma jutukeses väga hästi kirjeldanud meie pühapäeva hommikuseid tegevusi. Mina siis jätkan oma elamusi sellest momendist, kui anti stardipauk ja kõik kes olid veel koos seal rahvasummas - Jansa, Tõnu, Pille, Rainer ja mina (teised olid juba eespool) hakkasid liikuma igaüks oma eesmärgi poole. Minu tagasihoidlik eesmärk oli joosta 4.30 sisse. Esimestel kilomeetritel surusin oma tempo meelega maha, et hoida jõudu viimastele kilomeetritele ka, ning kui u 5 kilomeetril nägin jooksjat, kellel oli selja peal 4.30, see tähendas, et temaga koos joostes saabki soovitud aja. Järgnevad 15 kilomeetrit oli ülivõimas emotsioon, sest lisaks 40000 jooksjale oli raja ääres ka tuhandeid pealtvaatajaid-kaasaelajaid, kelle ergutused ja hõisked tekitasid kirjeldamatu melu. Vahepeal nägin raja ääres veel Peetrit, kellele andsin kaugelt märku, et nüüd on võimalus pilti teha ja teatasin, et suure tõenäosusega meie omasi tagant poolt ei tule. Pole veel maininid, et igal kilomeetril olid väljas erinevad muusikud – tundus, et esindatud olid kõik muusikavoolud, kuid trummisoolod on siiani veel kõrvades – need olid üle kõige.

Veel poolel distantsil olin oma graafikus ja mõtlesin, et küll ma veel viimasel 10 kilomeetril paugutan, sest enesetunnetunne oli ju OK.
u 25 kilomeetri peal tundsin, et jalg pole see mis peaks olema, esimesed valu torked hakkasid jalgadesse tulema kuid oma jooksu tegin edasi.
Olin kuulnud, et maraton algab alles 35 kilomeetril, sel hetkel kui selle 35 km märgi juures olin soovisin, et siin see hoopis lõpeks. Kilomeetrid 35-40 tundusid elu pikimad, sest tulin ikka paljudele selg ees vastu. Tabasin end mõttelt, et suvel sai joostud vaid niipalju et “õlu maitseks hästi”.
40 kilomeetril aga nägin raja ääres ergutustüdrukuid plakatiga RUN ARVI, RUN. Pidasin targemaks korra peatuda ja uurida, et mis teoksil. Meie andunud fännid Triin, Anne-mai, Peeter, Enno olid siis raja ääres ja ssatsid soojade tervitustega mind finishi poole. Kuid kuna mul väga kiire polnud, siis ajasin nendega torts juttu ja tegime ka pilti. Lõpuks Pets ütles, et davai – jookse nüüd edasi. Hambad ristis veel 2 km ja 200 meetrit peale Brandenburgi väravaid saabus päästev joon mis ajaliselt näitas 4.54. Vähemalt tehtud, alati saab paremini ja usun, et teine kord juba ongi paremini, kuid olin rahul sellega, et sain hakkama. Väsinud, aga õnnelik.

Nagu ma juba alguses ütlesin, et jooks oli vaid 4.54 sellest Berliinis olemisest ja vaid u 1 tund sellest oli piinarikas – siis kõik muu aeg oli meil FUN
Aitäh kõigile, meie omadele.
Mingi pisik sellest jooksust külge jäi, sest kuigi oli see mu esimene maraton, usun, et see polnud mu viimane jooksumaraton. Enne järgmist maratoni olgu motoks – raske õppustel, kerge lahingus – seega talvel täiega trenni J

Arvi