kolmapäev, 10. august 2011

Hirmul on suured silmad ehk kuidas ma Tristaril käisin

...üleeile asju lahti pakkudes sattusin lugema JCI lehes 3 aastat tagasi kirjutatud lugu "Spordiklubi hulludele?" Pidasime end veidi segasteks, sest käisime konna hommikuti kell 7 ujumas basseinis. Toona ei osanud ma uneski näha, et minust võiks saada triatleet... Kui ma seisin Tristar 111 stardis pühapäeva hommikul 7. augustil tundsin, et tõepoolest JCI-sse sai vist loodud "Spordihaigla hulludele" ja mis kõikse hullem, ilmselt on tegu nakkushaiglaga, sest ravi ei edene ja haigus aina süveneb....minust kesisest 3 km jooksjast on 3 aastaga saanud maratoonor, triatleet ja no kuna haigus süveneb siis kardetavasti sellega asi ei pruugi veel piirduda....


...nii ma siis stardis seisin, käed värisemas ja elu käis silme eest läbi nagu surmamõistetul. Peas oli vaid üks mõte: mis mul arus oli?! Lisaks meenus mulle Radeki ja Arvi eelmise päeva "hammasteteritus" minu peal ala stiilis ränkraske rada, tõus, tõus, tõus....ühesõnaga kui Tristar 33.3 võistlust eelmine päev vaatasin ja liidreid nägin tulemas 45 minutiga ringilt (rajal oli ka tuul) siis mulle tundus utoopilisena, et mina võiksin 31 km ringilt tulla ca tunninga...nii siis olin ma üsna veendunud, et ajalimiiti, mis koos ujumisega oli 5.30, ma ei mahu. Vana hirm ujumise start, kus ma kardsin saada jalaga näkku ja käpaga pähe oli asendunud uue hirmuga "ajalimiit". Palusin eelmisel päeval Aivaril panna enese juurde mulle õlled valmis (rattarada läks ta maja lähedalt mööda), kuna juhendis oli kirjas, et peale katkestamist tuleb minna esimesse toidupunkti. Mulle näis igati loogiline, et õlut pakkuv Aivar võikski olla "toidupunkt", kus peale katkestamist oma haavu ravida;)


...siis kui hirmust stardi ees juba ka prillid hakkasid uduseks minema kuulsin kuidas seljataga õpetati ühele kuidas panna selga kalipsot ja kommentaari, et stardi eest on hirm. Vaadates seljataha selgus, et see on Gerli Padar. Tundus kuidagi julgustav, et on ka teisi hirmunuid...
Hirmu taandumisel hakaksid meenuma mulle õpetussõnad, prillid mütsi alla (selleks, et keegi jalaga neid minema ei lööks) ja startida tuleb võimalikult paremalt (selleks, et poi juures "tappa" kaasvõistlejatelt kätega ei saaks). Hakkasin kiirelt prille toppima mütsi alla ja trügima paremale. Jõudes sobivale kohale hakkas Juhanson karjuma, vasakule, veel veel, veel... Nii siis trügiti rahvamass mitu meetrit vasakule tagasi...Tunne oli nagu kilud karbis.... Enne kui ma veel midagi mõelda jõudsin käis start... Edasi on veidi ähmane ja järgmine hetk meenub vees kus kaasvõistlejate tekitatud lained takistasid veidi hingamist ja hingamiskorraga sai vahepeal suhu ka veidi mudast vett.... Mulle enesele tundus, et start oli ideaalne...ujuda tuli vaid otse poile, mingeid ringe ma tegema ei pidanud..... Vahepeal püüdsin ujudes ka aru saada, kas olen rahvamassi keskel, ees või taga aga see jäigi arusaamatuks... Peale esimest poid tuli ujuda teiseni...peab ütlema, et mingit poid näha polnud ja nii ma siis ujusin teistele järele lootuses, et nad teavad kuhu lähevad;) Poolepeal hakkas paistma ka poi ja tore oli tõdeda, et see on mul otse ees ja ilmselt olen taaskord ujunud üsna otse. Sama lugu oli ka kolmanda poiga. Motiveeriv faktor kolmanda poini ujudes oli ka see, et miskid ujujad hakkasid juba selg ees ka vastu tulema. Oma ujumisruum tundus ka juba olevat kui äkki poi juures hakkas meeletu taplemine pihta...sai käpaga pähe siit ja nügis kusagilt keegi teine...arvasin, et hullud hakkasid sprintima.... Jõudin mõelda, et on lollakad, terve distants ju ees, mida nad rabelevad.... No hullud olid need ilmselt tõepoolest, sest tegu oli ilmselt meeskonna ujujatega, kes ujuvad ca 11 minutit 1 km (samas kui mina 21 kuni 30 minutit). Meid oli ka hoiatatud, et kui 23 minutiga välja ei uju, siis ujutakse meeskondlike poolt sust lihtsalt üle :D Hiljem selgus, et meeskonna ujujad oldi lahti lastud plaanitust 7 minutit varem kuna esitriatleedist ujuja oli ca 4 minutit varem jõudmas kui korraldajad plaanida oskasid... Ja no üle nad must peaagu ujusid ka ;) Aga üldiselt polnud asi nii hull kui olin ette kujutanud.... Meelde olid jäänud ka Ayrtoni õpetussõnad, et ujuda tuleb kuni käsi on vastu maad, nii siis tõusin püsti kui vesi vaevalt põlvini ja sibasin vahetusalasse... Peale ujumisetappi oli nii siis tunne väga hea ja teel vahetusalasse meenusid Jansa sõnad: Nüüd pole midagi teha, pead rajale minema...Jansa oli mind selliselt lohutanud kui eelmine päev kurdsin, et äkki ei saa hakkama :D Sain aru, et tuleb minna rattarajale.
Vahetusalas olin ma hommikul veetnud ca pool tundi ja tüüdanud igal sammul vabatahtlikke. Siin kohal tuleb öelda tänud Priit Aldile, kes neljapäeval seminaril soovitas tutvuda vahetusalaga enne võistlust!!, sest tõele auandes kui esmalt vahetusalasse hommikul sisenesin siis ei saanud ma millestki aru...kõik kohad olid mingeid väravaid täis ja asi tundus olevat paras laburünt. Õnneks oli hommikul mul piisavalt nii siis aega, et teekond läbi jalutada paar korda ning läbi mõelda kust koti võtan, kus riideid vahetan ja kuhu edasi minema pean. Abi oli tegelikult ka soovitusest, et kott tasub tühjaks valada, sest siis ei unune midagi kotti;) Tõmbasin siis kiirel sokid ja rattakingad jalga ning asusin teele. Olgu siinkogal öeldud, et rattakingadega õppisin ma sõitma samuti suurest hirmust. Minnes "6 nädalaga triatleediks" rattakoolitusele sain ma shoki. Nimelt lubati seal rahulikku sõitu...no mis on teie meelest rahulik sõit maastikurattaga? Arvake nüüd veelkord, ilmselt te eksisite ;) Keskmine kiirus oli ca 30 km/h aga kuna ma ei suutnud seda hoida, siis ma tabasin end kihutamast ka 35 ja 42 km /h. Ja seda maastikurattaga, millel oli pidur peal. Loomulikult olid teistel maanteerattad :) Nii siis tänu Kaspar Sukale sai selgeks, et mul on vaja Tristarile minekuks maanteratast ja kuigi ma olin 5 aastat keeldunud rattakingadega sõitmast hirmust kukkumise ees rattakingi isegi proovida siis oli hirm rattasõidu ees Tristaril suurem kui kukkumise hirm. Mõeldud tehtud. Selelks kulus ca 3 tundi ja selge asi oligi. Siinkohal tuleb tänada ka Merikest, kes mind pargis abivalmilt püüdmas oli kui rattakingadega sõitmist harjutasin.

Aga tagasi võistluse juurde. Rattakingi ma muidugi nii kinni ei saanud nagu olin harjutanud aga sellelgi poolest probleeme ei tekkinud. Ratta rajal juhtus muidugi kõik nii nagu olin kartnud. Käiguvahetid läksid sassi ja nii ma siis kõige raskemal tõusu osal peaaegu ümberkukkumas olin. Aga kuna tundus, et rattakingi ma tõusutipus lahti ei saa ja nii mul polnud valikut kui lihtsalt jaksata kõige raskemate käikudega ülesse vändata tõusust, sets teine variant oli külili kukkuda:) Õnneks oli ka tõusul ergutasid;) Ahjaa siinkohal tulebki öelda, et väga äge oli see kuidas kohe vahetult esimese tõusu alguses oli mäepeal kahel pool rahvas ergutamas. See oli üliäge ja väga motiveeriv. Selles osas on korraldajad ikka super ägedad olnud, et rahavst niivisi ergutama on suutnud koondada. Siukest asja eestis teistel võistlustel ikka ei näe. Kui peale esimest ringi Pühajärvele tiiruga tagasi jõudsin tundsin kergendust, sest rada oli olnud üllatavalt kerge või vähemalt ma olin ettekujutanud mingeid lõputuid tõuse, mida tegelikkuses ei olnud. Tegelikkuses oli paar km raskemaid tõuse ja siis oli rada juba siuke suhteliselt lame väikeste tõusunukkidega. Nii siis teisele ringile siirdusin juba kergendustundega, sest lisaks olid ju teised kaks ringi veel kergemad. Väikse närvikõdi osaliseks sain ratta joogipunktis. Nimelt tõusunukil kuulsin kuidas rahvas räägib, et liidrid tulevad. Sain aru, et kohe kohe sõidavad liidrid must rattaga üle..... minna polnud aga viisakalt mul kuhugi. Nimelt oli ajavõtuvaip suht kitsas ja rahvas kahel pool. Õnneks olid liidrid osavad ja mahutasid end must mööda ilma, et mind teelt paisanud oleksid...Mäetänavalt alla sõites nägin kraavis ka üht vene poissi. Sain aru, et ilmselt on tegemist kurviga mida kirjeldati kui tyypiltst kohta, kus võistlejad võssa panevad. Siin siis oligi järjekordne ohver. Õnneks paistis võistlejaga kõik korras olevat ja teda aidati tagasi rattaselga. Teine ring rattal ei tekitanud samuti väga palju suuri emotsioone. Püüdsin talitada Ojari sõnade järgi, kelle sõnul pole mõtet mäkke minnes ponnistada vaid mäest allasõites. Ehk siis künkaid tasuks võtta rahulikult ja vändata mäest alla minnes, sest nii olevat võita rohkem. Nii ma siis talitada ka püüdsin. Teisel ringil oli näha ka inetut vaatepilti, kus Eesti sportlikud mehed, mitte ei rikkunud vargsi võistluse reegleid ehk ei sõitnud vargsi tuules vaid lihtsalt julmalt 15 mehelises grupis. Tegemist ei olnud õllekõhuga meestega vaid meestega kelle rattaaeg paistis jäävat 2 ja poole tunni lähedale. Kahju igaljuhul, et sportlikku aumeelt sellisel tasemel sõitjatel napiks jäi... Lisaks kõigele oli see ka päris ohtlik, sest siuke laiali grupp üle tee oli pool avatud liiklusega kindlasti ka ohtlik..

Teise ringi lõpuks tundsin, et vaimul pole häda midagi kuid parem reis oli valus. Mõtlesin, et kes küll mu eest peale järgmist rattaringi võiks joosta;) Kolmandale ringile suundudes oli tore mõelda, et see on viimane. paar väikest tõusu ja siis juba siledam maa. Möödusin toidupunktis ka paarist mehest, kes hiljem uurisid kas mulle joosta meeldib. Nende kurvastuseks pidin ütlema, et Running is my sport;) Ja hiljem ma iele seda ka tõestasin :D Küsisin neilt ka kaua nad rajal on olnud, sest ei suutnud uskuda, et ma ringi kusagil tunniga olin suutnud sõita ja et mu rattalõpuaeg võiks kujuneda väikemaks kui neli tundi. Olin ju plaaninud, et ratast sõidan vähemalt 5 tundi ja kurval juhul kauemgi. Ehk ma olin ajaga lausa tunni ees;) Kolmandal ringil oli tunda kereget väsimust, enam laskumistel väga juurde vändata ei jõudnud aga see eest oli tuul otsustanud ühel lõigul enam mitte vastu olla vaid tagant. Nii siis sain mõned km sõita mitte 31 km/h vaid lausa 38. Aga teate kui hea tunne see on kui väsimuse hetkel miski sind tagant lükkab;);) Jõudes sihvale tundus lõpp juba lähedal ja hakaksin juba mõtlema rattalt mahatulekule. Eelmine päev olin jälginud raja ääres, kus teised oma klipid lahti võtavad nii talitasin minagi :d Vahetusalasse jõudes tundus, et mul pole enam kuhugi kiire, sest arvasin, et ega ma enam kedagi rajal kätte saa. Käisin wc-s ja jõin, võtsin geeli ja sörkisin rajale. Jalad olid ikka päris kanged ja käisid ikka päris suure matsuga vastu maad. Esimese km jooksingi ühkes üksinduses siis aga hakaksid seljad vastu tulema...rõõm oli muidugi suur. Tagsi pöörates sain aru, et korraldajad on ikka mõnuga jooksurada teinud ehk sisse oli pandud nii palju tõuse kui vaõimalik. Kirusin mõttes korraldajaid;) Tagantjärgi mõeldes oli muidugi tore, sest ilmselt just tänu sellele ma neile järele jõudsingi :D Umbes 5 km leidisn, et olen eksinud. Nimelt pööras tee paremale Pühajärvele ja üks tee läks otse edasi. Kahjuks polnud hetkeliselt ühtki võistlejat ees taga ega vastu tulemas. Jäin seisma ja karjusin nõutult jalutajatele, kus rada läheb? Õnneks oli neil nägemisega kõik korras ja nad viitasid, et maas on mingi kollane nool, mis näitab otse;) Peatselt jõudsin joogipunkti ja võisin tõdeda, et olen õigel teel. Siinkohal suured tänud veel ka pisikestele vabatahtlikele tüdrukutele, kes asjalikult kannuga vett jagasid;) Jooks muutus peale seda veelgi lihtsamaks. Tagasipöörde punkt asus küll tõusul kuid tagasi oli ju allamäge. Sõrkisin rahulikult edasi ja sain aru, et mul on õnnestunud kinni püüda rattarajal minust enamik möödunuid. Aivar pakkus enda maja juures mulle lahkelt ka vett jätsin selel võtmata, sest soov oli juba finishisse jõuda. Äkki kuulsin kiireid samme seljatagant. Mõtlesin, et nüüd peab veel kiirustama hakkama, sest keegi tahab mööda minna ja enne lõppu ju seda ometi teha ei tohi lasta. Otsustasin siiski enne kiirendamist tagasi vaadata. See oli Ott, kes mind nähes oli rõõmaslt üllatunud, sest ta arvas, et olin rattas katkestanud. Finsihi lõpus leidisin endas jõudu teha ka 100 m sprindi. Oli olnud tõeliselt mõnus võistlus ja asi polnud pooltki nii hull kui ette kujutasin. Tristar oli olnud lihtsam kui suusamaraton ja lihtsam kui jooksumaraton ja lihtsam kui mu eelmise aasta öine 17 tunnine x-dream. Ehk siis kehtib vanasõna: Hirmul on suured silmad;) Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelaatele. erilised tänud Deale (21cc klubi), kes mind talvel ujuma õpetas, Kasparile, kes meid ujuma vedas, Otile, kes arvas, et miski pole võimatu ning Tristari teamile, kes oma "6 nädalaga triatleediks" programmiga julgustas valima pikka distantsi. Liinale, kes oli vaieldamatult JCI SK suurim fänn;) ning muidugi Martini Moosesele, kes treeningplaane tegi ja kes mind 10 tunniseid treeningnädalaid julgustas tegema ning kellel minuga on paganama raske, sest lisaks suusamaratonile, rullimaratonile, x-dreamile ja Amsterdami maratonile tagatipuks tahtsin teha nüüd ka triatloni;) Yes You Can;) Ajaga 5:23:58 oma vanuseklassis 4. koht :D Olin ületanud oma ajaootusi tunniga ja rahulolu võistlusest on siiani mu silmist näha;) Nüüd siis veel rullimaraton läbida, et võiks Tristari lugeda kordaläinuks;);) ning ära joosta Amsterdami maraton, et aasta lugeda kordaläinuks;)







2 kommentaari:

Sirle ütles ...

Minu fotoka jaoks olid Sa igal hetkel rajal liiga kiire. :)

Ülitubli oled. Mul mees ka ütles lõpus, et maraton oli raskem. Aga ma ei suuda kuidagi uskuda.

Pille ütles ...

Ma tänan. Järgmine aasta siis rajale;)