Jooks Iseendaga ehk minu esimene maraton

Mõned päevad pärast SEB Tallinna maratoni Pille mainis, et kas ma kirjutaksin ka oma esimesest maratonikogemusest. Noh, et on selline traditsioon esmaläbinutel. Mõtlesin, et miks ka mitte. On ju see Suur Sündmus inimese elus lõppude lõpuks. Nii on need päevad veerenud ja möödas pea 2 nädalat. Usun, et kogemuse kirjeldamiseks on tegelikud kõik hetked õiged, aga samas nii erinevad. See protsess, mis vallandub selle sündmusega, on palju pikem kui päev või nädal. Oluline on ka aeg, mis on enne maratoni, nn selle ettevalmistusperiood.

Et miks siis minna maratonile? Kust tulevad sellised ideed? Eks neid motivaatoreid on ju mitmeid. Olen ise nn pühapäevajooksja olnud alates varasest lapsepõlvest, aga sellise teadliku trennini polnud kunagi jõudnud. Lihtsalt sörkinud, kui tuju ja ilma- kas lihtsalt hea enesetunde, parema tervise, koera jooksutamise, oma mõtetega tegelemise või päevatööst ümberlülitamise eesmärgil. Aga ikkagi ei olnud veel mõttes maraton. Samas paelus mind just see protsess, mida inimesed teevad selleks, et maraton läbida. Tahtsin seda omal nahal tunda. Ja kõige magusamana tundus just see lõppeesmärk – selle ärategemine. Tahtsin mõista oma venda, kes on läbinud elus üle 20 maratoni. Olen ise olnud see näägutaja, et milleks äärmusi (nn keha lõhkumine) ikka vaja on. Ja nüüd võtsin ise selle eesmärgi, et teada saada, kui palju kannatab minu keha, kus on minul piirid ja kui tugev-nõrk on vaim selle juures. Tagantjärgi vaadates olin ise selles protsessis samasugune pühendunud fanatt, nagu kõik minu paadunud jooksusõbrad juba aastaid.

“Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa”

Kui Pille palus mul kirjutada blogisse mõni sõna rattasõidust ja Tartu rattamaratonist (TRM) sellises inspireerivas vormis, siis jäin esimese hooga mõttesse… kuidas anda edasi neid emotsioone, nii et maratonist tuleviku vormis mõtleja blogi lugedes mõistaks MIKS me seda teeme. Kindlasti ka mõni maratoni läbinu võib mõelda, et MIKS ma seda tegin, kuid olgu öeldud et aeg läheb valu jääb :)

Sport on kogemuslik. Kui seda ise ei koge, siis pole võimalik saada aru tunnetest mis valitsevad sind enne starti, võistlusel ning peale katsumust… aga panen mõned mõtted kirja, äkki lugejad sooviksid seda ikkagi ise kogeda.

Spordiklubi rattamatk 2010

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et saabus ettepanek spordiklubi direktorilt osa võtta amatöör-sportlikust rattamatkast, mis pidi päädima ohtra suitsulestade vitsutamise ja kõva leiliviskamisega. Tour de France ja Õlletoobri ristsugutis tundus olevat just see üritus, mis selle aasta treeningkalendrisse sobiks. Pille kirjelduse kohaselt „läks eelmisel aastal kohe parajaks andmiseks ja kogu matk on üsna konkreetne uhamine“. Sobib!