Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et saabus ettepanek spordiklubi direktorilt osa võtta amatöör-sportlikust rattamatkast, mis pidi päädima ohtra suitsulestade vitsutamise ja kõva leiliviskamisega. Tour de France ja Õlletoobri ristsugutis tundus olevat just see üritus, mis selle aasta treeningkalendrisse sobiks. Pille kirjelduse kohaselt „läks eelmisel aastal kohe parajaks andmiseks ja kogu matk on üsna konkreetne uhamine“. Sobib!
Päev 1 – Kuidas me Kõpu poolsaarele suurima võimaliku ringiga läksime...
Tegelikkus osutus veidi karmimaks. 5 inimest startis Tallinnast Riisiperre mineva elektrirongiga juba hommikul kell 7. Mõned peatused vaatetornis, Haapsalu raudteemuuseumis, poes jäätist ostes olid päris toredad. Kui sadam paistma hakkas, läks kruvimiseks. Meestel veri vemmeldas ja Haapsalust edasi läks pulss punasemaks. Arvasin, et tore oleks teistele abiks olla ja „tööd teha“. Tiksusin ees ja murdsin tuult.
Praamijärjekorras leidsime üles järgmised spordiklubi liikmed. Vaikselt tiksusid kohale ka teised sportlikumad matkalised. Saime pragada, et tegime liiga karmi tempo. Merereis möödus kiirelt (mõned tankisid eeloleva etapi ootuses end mitmesuguste joovastavate jookidega). Kuid etapp lõppes sama kiirelt, kui algas. Kavalpea Kaie põrutas Kärdla peale (sest ta tahtis ilmselt autoga küüti saada). Teda oodates pugisime mereranna lähedal end võileibu ja vorsti täis ning lebotasime mõnusalt.
Kuna sõidetud oli juba tervelt kolm kilomeetrit, otsustati järgmist peatust planeerida. Kõht täis ja tuju hea, hakati otsima Kaevatsi laidu. Mõned lambad ja paar okastraadist väravat hiljem jõudsimegi mere äärde. Entusiasm laiule jalutada kustus kiirelt, kui osutus, et laid polnudki selline poolsaare moodi saar vaid eeldas kohale saamiseks korralikku suplust.
Hakkasime edasi liikuma – tee peal kohtusime ka senaator Rauamiga ning tema kaaslasega. Sai alguse kurikaval mõte nimega „käime ikka Sõrus ka ära, küll pärast buss meid ööbima veab“. Väntasime Sõrusse ja ootasime siis pea tund aega prae ja joogi seltsis saabuvaid matkalisi. Otsustati naised bussiga koju saata ja ülejäänud seltskond kargas ratastele, et 170km pikkune päevateekond kuidagi lõpuni saada.
Suur soov päev ükskord lõpetada pani mind pedaalidele vajutama, kuid ülejäänud seltskonna seljatagant hääbuvad karjed hoidsid mind eest minemast. Sellegipoolest kasvas kokkulepitud 25km/h vaikselt pea 30-ni. Päike vajus metsa varju, kuid macho-verest vemmeldav seltskond ei soovinud bussi astuda. Tuli lõpuni vändata. Finišispurt Otiga päädis sellega, et unustasin jala klipist välja tõmmata ja heitsin ennast sihtpunktis elegantselt külili. Elu pikim rattapäev oli ühelpool. Ootas saun, suitsulest ja õhtusöök. Heast seltskonnast rääkimata.
Päev 2 – kuidas me jalgratastega Rootsis käisime...
Järgmisel päeval ootas meid ees sompus ilm, kanged liigesed ning nii mõnelgi veel kangem peavalu õhtul tarbitud dopingust. Liikvele saime alles pealelõunal. Viskasime pilgu peale Tahkuna tuletornile ja siis põrutasime kohe bussi – vihm tuli peale. Otsisime Kärdlast söögikoha, kus tõrges teenindaja higiseid rattureid nähes ehmus ja arvas, et pooltühjas restoranis „vabu kohti pole“. Me ei lasknud end heidutada, istusime maha ja tegime käivet.
Tahkuna randa sõites arvas Kaie, et laseb veidi auru välja ja lasi ühtlasi ka oma rattal (taas) kummi tühjaks. See selgitas ka tema veidi rahulikuma liikumiskiiruse.
Tagasi baasi otsustasid peale minu sõita siiski vaid Andri ja Werner. Väntasime, mis me väntasime, aga vihm sai meid kätte. Sajus ootas meid ees aga üllatus. Olime ratastega end Hiiumaalt Rootsi vändanud. Kimbatusest aitas üle lähedal asunud viinaköögi külastus. Joogimehed otsustasid spordivormi siiski õhtuks hoida ja võtsime kursi koduse sauna peale. Ees ootas jälle tore õhtusöök, saun, seltskond ja tubli maailmaparandamine rohkete jookide abil.
Päev 3 – Talgud ja Kummi-Ott
Kolmanda päeva hommik algas rahutu Andri sagimisega kaheksa ajal hommikul. Suurte süümepiinadega kangutasin ka end voodist välja ning leidsin alt köögist unetuse käes vaevleva tootmisjuhi. Pärast kerget kohvi ja köögikoristamist otsustasime korraldada teistele kerge äratuse, sest õues ootas öömaja pakkunud senaator Saali väljapakutud talgutöö – puude ladumine, langetamine ja muud tegevused.
Tõmbasime käima mootorsae ja lasime sellel laulda. Mõne ajapärast ärkasid häiritud jalgrattamatkalised ja kogunesid kööki pannkooke nõudma. Seda ka tehti Werneri eestvõtmisel ja kukkus superhea välja.
Järgnenud tööfrondi hindamisel tabas talgulisi kerge šokk. Tarvis oli laduda kümmekond ruumimeetrit puid ja langetada kena metsalank. Mootorsaemehhaanikust Arvi abiga said talgulised pea poole etteantud tööga ka hakkama.
Käes oli lahkumise tund ja siis avastas Ott, et tal on öösel kumm katki läinud. Meeste irooniliste kaastundeavalduste peale selgitas ta, et tegu on siiski rattakummiga. Ott asus kummi vahetama ja tegi seda kokku neli korda! Vähemalt amet sai käppa...
Tagasitee möödus suuremate viperusteta – kui jäätisepeatus Kärdla Säästumarketis ja kohvikupeatus Selveris välja arvata. Sadama paistes vajutati jälle usinamalt pedaalidele ja kilomeeter enne „finišit“ sai kogu power jalgadest lahti päästetud. Finiš oli magus.
Järelkajad matkast kõlasid umbes niimoodi, et „see hull Kaspar tuleks oma rattaga grupi sappa panna, et ta aru saaks, et tegu on ikkagi matkaga“. Proovime järgmisel aastal siis niimoodi ? Aga proovime kindlasti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar