“Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa”

Kui Pille palus mul kirjutada blogisse mõni sõna rattasõidust ja Tartu rattamaratonist (TRM) sellises inspireerivas vormis, siis jäin esimese hooga mõttesse… kuidas anda edasi neid emotsioone, nii et maratonist tuleviku vormis mõtleja blogi lugedes mõistaks MIKS me seda teeme. Kindlasti ka mõni maratoni läbinu võib mõelda, et MIKS ma seda tegin, kuid olgu öeldud et aeg läheb valu jääb :)

Sport on kogemuslik. Kui seda ise ei koge, siis pole võimalik saada aru tunnetest mis valitsevad sind enne starti, võistlusel ning peale katsumust… aga panen mõned mõtted kirja, äkki lugejad sooviksid seda ikkagi ise kogeda.

Tegelikkuses on sport selline tahte tugevdamise vahend. Sellel ajal kui enamus kojakaaslasi galal mõnusasti smokid ja õhtukleidid seljas jalga keerutasid, võtsime meie Radekuga suuna Otepääle. Öösel kell 1 saime magama ning see äratuskella helin hommikul kell 7.20 tundus liiiiiga vara. Siit ka esimene nõuanne, kui lähete võistlusele, siis peate sööma vähemalt 2h enne starti – meie hommikusöök on legendaarne: 4vilja puder ja 2 juustusaia + kohvi (moosi oli kallis kojakaaslane Vooder unustanud osta). Seejärel ootasid ees protseduurid:

Kerge venitus – tugeva venitusega teete lihase süldiks

Riietuse valik – see on nagu sinilinnu otsing, äge kuidas kõik kõigi käest uurivad, et “mis sa selga paned?” – minu võistlus riietus oli: lühike püks, higisärk+lühike võistlussärk, varrukad, müts ja pikad kindad. Hommikul näitas kraadiklaas +10 ning oli selline udukas vihm, seega polnud just väga lühikese dressi ilm. Oht on alati selles, et topid ennast liiga paksult riidesse, sellepärast kasutavad ratturid “põlvi”, “varrukaid” ja vesti – need on kõik lihtsasti sõidu ajal eemaldatavad.

Jalad vaja sisse määrida – soojenduskreem, et lihased püsiksid ka 10 kraadise ilma puhul soojad, vähemalt algul

Tualett - selle asutuse külastatavus tõuseb võistlushommikul taevasse – selle nähtuse nimi on mandraaz, ehk rahvakeeli mandross, veel lihtsamini öeldes võistluspalavik :)

25 minutit on minu Otepää kodust rattaga sõites starti, see on piisav soendus. Kes TRM-i esimestel kordadel sõidavad, ärge soendusele väga energiat kulutage, sest sel ajal kui esimese otsa mehed peale stardipauku sõidavad, siis teie seisate ning esimese tunni jooksul liigute nagu teod, saate soojaks küll ja veel.

Staadion meenutas mesilastaru, kus igaüks tegeleb enda asjadega – kes sätib ratast, kes mediteerib, kes veel ei saa aru miks ja kus ta on. Igaljuhul on 3500 ratturit omaette nähtus.

START - esimese 500m-ga oli selge mis sõit sellest tuleb – loigud, vesi, muda, libe. Tunne oli esimeste mägede ületamisega üllatavalt hea, seega “vajutada on vaja” ja "rauad paremale". Kuna TRM tavaliselt on selline kiire sõit mööda kruusa ja metsa, siis oluline on tuulevarju kasutada ja lasta teistel vedada. Kõik metsa ja heinamaa lõigud olid sel aastal aga tundmatuseni muutunud – vastu vaatas haljendava muru asemel mustav muda., seega pole tuules sõitmine nii suur võit. Aga seal sai ikka rattaga liikuda, pole hullu mõtlesin, kõigil on raske.

Minu kõige raskem hetk oli 55 km-l, kui algas 6 kilomeetrine muda-häda-mädaorg, siis tundsin ka mina, et ühel laulul on suurem tähendus kui ma arvata oskasin - “kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa”. Ka kena Lenna nägu silme ette manamine ei teinud asja paremaks. Selle 6km lõigu läbimine oli kannatus kuubis.

Tehniliste probleemid kimbutasid ka mind aga mis minul kurta, enamuse ajast olin ikka ratta seljas. Sõber Radek, kes mituheadsadakohta taga pool sõitis pidi sellel lõigul ikka oluliselt rohkem kand ja varvas laskma. Sõber Vooder, +100kg meeste klubist, tassis ratast juba seljas. Igaljuhul mida tagapool sa sõidad, seda raskemaks olud muutuvad. Kui sa ikka 5 või 6 tundi rajal oled, siis muutuvad ka lihtsamad lõigud Mount Everestiks. Aga need on huvitavad mõttekäigud mis hakkavad peas käima- kõik sulandub üheks kinnismõtteks, kuidas ennast sellest jamast läbi vedada, kuidas finishisse saada.

Siit tulebki vast see põhiline MIKS me seda teeme – tahe otsustab kõik. Sul on valida kas vingud enda mõtteis, kirud ennast ja rada, süüdistad kõiki ja kõike või siis paned kogu selle energia hoopis väntadesse... ja nagu imeväel endaga rahu tehes hakkavad asjad sujuma ning kilomeetrimärgid vähenema.

FINISH – adrenaliin on kogu sõidu vältel nii üleval, et tegelikult ei saa aru

kui tühi sa oled, kui külm sul on, kui nälgas sa oled... kui jala maha paned ja ajju jõuab signaal, et enam pole vaja pingutada (loe:kannatada)... siis tekib selline uskumatu tunne: on see rahulolu, et ära tegin? On see kergendus, hea et läbi sai? On see lubadus endale – krt mitte kunagi enam...? On see enesekriitilisus – oleks jõudnud rohkem pingutada? On see õnne tänamine, et hea et terveks jäin? On see suu kõrvuni naeratus – täna olin ma ikka väga kõva?

Vastust teavad vaid lõpetanud... seega sport on kogemuslik, tule proovi järgi.

Ojari

439 koht , aeg 4:03 (kõik kes minust eespool lõpetasid on ikka kõvad küll)