Et miks siis minna maratonile? Kust tulevad sellised ideed? Eks neid motivaatoreid on ju mitmeid. Olen ise nn pühapäevajooksja olnud alates varasest lapsepõlvest, aga sellise teadliku trennini polnud kunagi jõudnud. Lihtsalt sörkinud, kui tuju ja ilma- kas lihtsalt hea enesetunde, parema tervise, koera jooksutamise, oma mõtetega tegelemise või päevatööst ümberlülitamise eesmärgil. Aga ikkagi ei olnud veel mõttes maraton. Samas paelus mind just see protsess, mida inimesed teevad selleks, et maraton läbida. Tahtsin seda omal nahal tunda. Ja kõige magusamana tundus just see lõppeesmärk – selle ärategemine. Tahtsin mõista oma venda, kes on läbinud elus üle 20 maratoni. Olen ise olnud see näägutaja, et milleks äärmusi (nn keha lõhkumine) ikka vaja on. Ja nüüd võtsin ise selle eesmärgi, et teada saada, kui palju kannatab minu keha, kus on minul piirid ja kui tugev-nõrk on vaim selle juures. Tagantjärgi vaadates olin ise selles protsessis samasugune pühendunud fanatt, nagu kõik minu paadunud jooksusõbrad juba aastaid.
Mida veel kogesin eelprotsessis - lihtne on tegelikult sellesse eesmärki uppuda, nägemata vahel teisi tegevusi, inimesi, eesmärke enda ümber. Tasakaal on siingi võtmesõna, usun et järgmine kord teeksin ettevalmistusprotsessis nii mõnegi asja teisiti – eriti vaimsel tasandil. Aga selleks need kogemused ongi, et õppida ja midagi uut enda kohta teada saada. Aga kuhu jääb fun? Tasakaalu on vaja kogu protsessis - muidu kaob nauding protsessist ja võtad seda kui sundust ja kohustust. Oma loomult olengi tegelikult protsessi nautleja, eesmärk on lihtsalt magus präänik.
Nii hakkas idanema minu sees selle aasta alguses ehk jaanuaris mõte, et ehk oleks aeg hoopis oma teadlikkust tõsta jooksuharrastuse osas. Kuna Martin Mooses meie jayceekaid ka nõustas, siis võtsin ühendust, tegin Vomax testi ja trennid tema plaanide järgi algasid veebruaris. Kuna ilma sihita tundus mõtetu treenida, siis SEB maratoni kasuks otsustasin ära mais. Kuni juunini tegin usinalt suht lühikesi trenne, vahel isegi muretsesin, et koormus väiksem kui enne ja millal siis ometi õige maratoni ettevalmistus pihta hakkab. Trennid olid mitmekülgsed ja tunnegi järjest paranes, pulss langes, samuti kaal ja sai soetatud parem Polari pulsikell kui eelmine. Seekord siis juba GPS anduriga, et mõõta ka tempokiirust ja distantsi, mitte Regio lehel järge ajades joonlauaga või siis autoga km mõõtes.
Elustiilgi muutus – ootamatult tõusid prioriteetide listis trennid suht kõrgele. Enne jäid ära meelelahutused, kui trennid. Enam ei olnud ka võõras sisehallis trenni teha. Kevadiste-suviste võistluste ajad paranesid jõudsalt. Samas ei olnud septembrini enam palju jäänud, esimesed pikad otsad sai tehtud alles juuni lõpus ja ega neid 2,5 tunniseid trenne väga palju enam plaani ei mahtunud. Seetõttu algas ka võistluseelne ärevus palju varem. Tekkis just hirm, et kuidas on võimalik 24km trenni baasilt 42km joosta? Kust võtta see enesekindlus? Kas ma saan ikka hakkama? Missiis kui ikka ei suuda ja katkestan?
Et oma hirme ja ebakindlust maandada, tegin niipalju kodutööd ette kui oskasin. 10 päeva enne oli tähtis taastuda... trennidest ja õige toitumine paika panna. Tore oli see, et sai rohkem süsivesikut tarvitada. Osalesin ka Jooksupartneri koolitusel – see kinnitas seniseid teadmisi ja sain infot-indu juurdegi – mida selga, mida suhu, kuidas eelneval päeval jne. Olin enda jaoks selgeks teinud ka energiageelide, batoonide jms olemasolu. Lisaks sai ka uued jooksujalatsid muretsetud, sest eelmised lihtsalt kulusid läbi. Arvatavasti minu 5 päeva enne maratoni olid suht imelikud kõrvalvaatajatele – kas tööl või kodus – mineraalveega või jõujoogiga ringi kõndiv, tihti midagi närides-süües liikuv piiga. Juttki kippus kogu aeg jooksulainele. Sees mis sees. Aga eks see andis hea häälestuse.
Selle söömisega viimased päevad väga hästi ei läinud – väike närv sees – toit ei püsinud sees. Seega juurde ei tulnud suurt midagi. Ühel hommikul mängisin läbi ka kella 6se pudru söömise ja treeningu – selge oli see, et 3 tundi minu jaoks on liiga pikk vahe. Kõht korises mis kole. Eelõhtul käisin ka avatseremoonial, et end veelgi mõnusamale peolainele viia. Selline sünnipäeva tunne valdas mind juba paar päeva enne, eriti kui sai kogu aeg torti-kooke tehtud-vitsutatud.
Peas vasardas võistluspäeva hommikul vaid üks mõte, mida Margus Pirksaar koolitusel toonitas. TÕUSEN ja SÄRAN. On minu pidupäev! Kuulan oma keha ja nii jooksengi- vastavalt oma võimetele. Kell 6.30 jäin oma traditsioonilisele menüüle kindlaks – kaerahelbe puder banaanide ja rosinatega. Jõin veel jõujooki ja tund enne siis vaid vett. Varustus oli läbi mõeldud juba ammu ja hommikul oli vaid kõik selga tõmmata. Loomulikult määrisin end sisse –kõikvõimalikud kohad. Varbad teipisin ära. Pulsivöö otsustasin peale jätta. Kaasa mahtusid ka energiageelid – nii randmepaela vahele kui taskusse. Ilmaga vedas ka- oli soe, kraade kuskil 13. Väike soojendus tehtud, kogunesime starti.
Tunne, mis stardis tekkima hakkas, on kirjeldamatu. Selline võimas emotsioon võttis võimust – selline, mis ajas nutumaitse suhu, aga seda kõike sõnulseletamatust õnnetundest. Yes, ma olengi stardis, on pidupäev! Ja veel oma kodulinnas. Minu arust oli tore juba see idee, et sai just oma esimese maratoni teha kodus. Kindel oli see, et läbida kavatsesin ja mitte mingit katkestamise mõtet peast läbi ei käinud. Teadsin, et see saab olema minu vaimu tugevuse test, võitlus ja võistlus iseendaga, uute piiride kompamine, eneseületamine, uue kogemuse saamine, iseendaga paremini tutvumine- oh kui palju kasusid. Mul oli ka ajaline salasoov olemas – soovisin joosta 4.15-4.30 vahele, kuigi oleksin õnnelik olnud ükskõik mis aja eest, peaasi et läbitud.
Jane Salumäe andis avapaugu ja olimegi teel – Iseenda juurde. 4-5 tundi rajal annab ideaalse võimaluse taaskohtuda selle õige Iseendaga- mõtetega, tunnetega, piltidega, metafooridega oma peas. Samas oli tore jälgida ka keskkonda – pealtvaatajaid, kaasjooksjaid, tuttavaid, nendega juttu ajada, püüda märgata punaste õhupallidega „jäneseid“, nautida merd ja linnavaateid, saada osa show’dest, mis paari kilomeetri järgi jooksjaid lõbustasid. Oli tõeliselt fun! Jalg oli kerge ja pidin tempot maha võtma, et mitte liiga kiiresti alustada. Leidsin endale ka jooksukaaslase, kellega oli tõsiselt hea ühes tempos minna, meretuult trotsida tagasiteel, vahepeal üksteist toetada ja nautida kogu seda jooksumelu. Mitmed korrad valdasid mind uuesti sellised kõrged emotsioonid – eriti kui vastu jooksid 5 keenia proffi või meie eesti tippjooksjad. Oli tore teisi ergutada ja oli väga meeldiv kui mind nimepidi ergutati (number oli nimega :-)), see aitas kõvasti. Joogipunktid olid rikkalikud ja tihedalt. Esimesel ringil märkasin ka inimesi tualettides käimas, lausa ootamas. Imestasin, et nii suure koguse vedeliku peale ei olnud isu endal kordagi ühtegi põõsast või WC külastada.
Esimene ring läks lihtsasti – nii ka koolitusel öeldi – et esimesed 21km peavad olema lihtsad. Tundsin vaid, et üks varvas hõõrub, nägu nalja täis läksin teisele ringile. Minu kaasjooksja aga hakkas väsima ja kusagil 25km pealt olin jälle üksi. Kuna nägin ka teistel maratoonaritel rattureid ergutamas, siis kutsusin 27km-dal oma poja kaasa sõitma. 30km-dal ergutasid mind mõned km perekond Seemenid, siis ma enam ise rääkida väga ei tahtnud, aga nägu oli ikka naerune. Olin juba Iseendaga ametis tõsisemalt ja mulle piisas suhtlusest Keha ja Vaimu vahel- õigemini nende turgutamisest. Ego üritas ka aeg-ajalt pead tõsta, kui veidi raskemaks läks, aga ei lasknud tal võimust võtta.
Sellist „seina” mulle ette ei tulnudki, mida lõhkuda või läbida- küllap olin teadlik, et viimasel 30km tempo aeglustub, ükskõik kui tugev on vaim ehk siis selle "seina" omaks võtnud. Rasket momenti, et enam ei jaksa, ei tekkinudki. Km tempo 5.45 pealt küll kukkus 30-45sek võrra aga missiis. Iga ergutus pealtvaatajatelt viimastel km-el andis kõvasti jõudu. Tundsin juba Schnelli tiigi juures, et olen tegija. Tunne oli ikka võimas, jalad vaid ei liikunud enam nii nagu enne. Munakividel sain aru, et mul on päris korralikud villid, aga see ei lasknud tujul langeda. Ja oligi lõpusirge. Rõõmsalt ja spurtides lõpuni. Tehtud! Super tunne ikka sees komberdasin edasi. Teadsin, et istuda kohe ei tohi, ikka edasi liikuda.
Tagantjärgi – vinge teenindus korraldajate poolt –piisavalt joogipunkte, tualette. Üritust ilmestas, et kaasjooksjad olid nii osavõtlikud, toetavad, sõbralikud. Maratoniläbinute „oma” ala, kus ma enamasti mustikakisselli lürpisin, oli vinge - kahmasin õlu kaasa, vaatasin toiduleti üle, aga sisse ei läinud kohe miskit, missiis et pannkoogid, salatid, saiakesed jne. Medalile oli võimalus graveerida aeg ja nimi. Ilmataat soosis.
Mida veel? Muidugi, et oligi SÜNNIPÄEV. Selle jooksu käigus jõuadki Iseendani, suhtled Keha, Vaimu ja Hingega. Kõik koos on tervik ja kõik koos tagavad ka selle võimsa kogemuse – kellel kannatusrikkam, kellel rõõmsam. Usun, et see ümbersünni tunne minu sees on alles oma protsessis – seedimine alles käib, oma kannatuste, rõõmude, valude ja mõistmistega. Jalad taastusid ruttud ja isu jooksma minna koos sellega, aga katkised varbad lihtsalt ei lasknud isegi kinnist kinga pea nädal jalga panna ja nüüd olen külmetusega vaevelnud, samas on andnud see aega mõtiskleda, mis see protsess või kogemus -mida maraton ongi - tervikuna siis minu jaoks ikka tähendab.
Iga lõpp on millegi uue algus -nii võib ka maratonikogemust pidada millegi suure ärategemiseks Inimese elus, mis avab ja laiendab Inimese enda seatud piire, võimaldab kombata enda tegelikku olemust sügavalt seest ja mis vallandub vaid ekstreemsetes oludes. Kindlasti õpid Iseend paremini tundma ja tead, et oled väga paljuks võimeline. Ja pärast maratoni ei ole Sa enam kunagi see, kes enne maratoni! See kogemus väärib proovimist! Nagu jooksufilosoof Kristjan Puusild ütles, iga terve inimene võiks korra elu jooksul maratoni läbida. Kas julged?
Aeg 4:17 ja 685 koht, 79-s naine ligi 1000st jooksjast. Järgmine jooks -Saaremaa 3 päeva jooks – jälle 42 km.
Jooksuindu soovides, Kairi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar