Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest.
Maratonile sai end kirja pandud juba oktoobri keskpaigas. Motivatsioon maratonile registreerumiseks oli septembris jookstud poolmaraton, varem Berliini maratoni läbinute muljed ja juba ammune soov ükskord see ära teha.
Minu ettevalmistus maratoniks oli suhteliselt tagasihoidlik. Talvel ca 300 km suuska ja kevadel umbes sama palju jooksukilomeetreid. Samas olin endale selgeks teinud maratoni läbimiseks vajalikud treening põhimõtted ja koostanud vastavalt enda võimalustele treeningkava. Tagantjärgi võib öelda, et treenisin targalt ja efektiivselt. Jooksukava nägi ette nädalas 2 treeningut – üks 1 tunnine maratonitempos jooks ja pikk treening baasvastupidavuse arendamiseks. Lisaks mängisin veel kord nädalas korv- ja sulgpalli.
Enne rajale minekut olin kindel, et jõuan alla 4 tunni joosta. Seadsin maksimum eesmärgiks läbida täispikk maraton 3:30 – 3:45 vahemikus.Miinimum eesmärk oli jõuda kohale alla 4 tunni.
Stardikordidoris oodates vaatasin enda ümber ringi, kus on õhupallidega jänesed tempo tegemiseks. Minu vahetus läheduses oli päris mitu 4:00 sildiga jänest. Otsustasin, et nendest pean kohe alguses mööda saama. Minutid läksid ja start oli antud. Eksite kui arvate, et kohe läks võidujooksuks. 21 000 osavõtjat on väga suur mass. Esimesed 5 – 6 minutit kulusid stardijooneni jõudmiseks, jooksmisest oli asi kaugel, kõndisin rahulikult, trügimisel suurt mõtet polnud.
Jõudes stardijoonele sai hakata kiiremaid liigutusi tegema. Hoidsin raja äärde ja tihtipeale võtsin lisa kõnniteelt, et konkurentidest mööduda. Üldjoontes oli start hea. Näiteks võrreldes suusamaratonidega ei tekkinud suuri troppe, kus liikumine täiesti peatuks. Samas raja pöörangutel ja kitsamatel lõikudel pidi hoo maha võtma, et eesolijatele mitte ostsa joosta.
Alustasin ettevaatlikult, pulssi hoidsin aeroobse ja anaeroobse faasi piiril. Sedasi sai joostud ca 10 km. Alates 10-st km oli vabavett juba rohkem ja enam ei pidanud pidevalt jälgima, et kellelegi peale ei astuks. Tegelesin tempo säilitamisega ja südamelöögisagedus tõusis ca 5 – 8 lööki. Kõikides joogipunktides võtsin topsi jooki ja jälgisin rangelt toitumisgraafikut. Kuna ilm oli minu jaoks üsna palav, sain palju abi duššidest. Jooksin läbi kõigist rajale paigutatud jahutuspunktidest.
Suur veetarbimine enne võistlust ajas häda peale ja ca poolel teel pidin veel metsa vahel käima vett välja laskmas. Kindlasti kaotasin sellega natuke aega, kuid hulga kergem oli edasi lipataJ
Raja teine pool möödus mõnusas tempos, vahepeal sain paari eestlasega koos joosta. Ühte neist jälitasin päris pikalt, kuni ta lõpuks väsis ja ma läksin oma teed. Ca 33 km sain aru, et täna on võimalik lõpetada ca 3:40 graafikus, mõttes unistasin ajast 3:39.
Öeldaks, et tõeline maraton läheb lahti alles 35 km-l ja täpslet nii see ka on. Minu kõige raskem osa rajast oli just 35 – 40 km. Tempo langes 5:20 per km. Kui varem möödus veerand tundi märkamatult, siis nüüd vahtisin kella juba iga 2 minuti tagant, millal ükskord see rada juba läbi saab.
Õnneks leidsin endas viimasteks kilomeetriteks lisajõudu ja suutsin tempot tõsta. Finišisirgel tegin kõva lõpuspurdi ja tulemuseks 3:41:24
Keha oli väsinud, kuid tunne lihtsalt fantasitilineJ
Kokkuvõtvalt võib öelda, et maratoni jooks on mõnus tegevus, vähemasti suurem osa ajast. Järgmisel päeval olid liigesed kanged, ülejärgmisel lihased ning üleülejärgmisel päeval oli taas tunne nagu normaalsel inimesel ja tekkis isu jälle metsa jooksma minna:)
Maratoonor Tarmo
