Kokku olen jõudnud selle ajaga teha 10 ujumistrenni ja areng on olnud pehmelt öeldes pöörane. Ujumistrenne juhendab "karmi käe ja rõõmsa häälega" triatloniklubi juhataja Dea Oja. Hääl on tal tõesti rõõmus - seda on isegi vee alla kuulda. Kui tavalised ujumistreenerid kasutavad tähelepanu saamiseks vilet, siis Deal seda instrumenti tarvis pole.
Kõigepealt lähtepunkt: vee peal püsin, kuid edasi liigun vannipardi kiirusega. Ujun mingit konna ja koera vahepealset stiili. Proffesionaalsema mulje jätmiseks hingan mõnikord isegi vee all välja. 25m otsa jõuan patuga pooleks ühe jutiga ära sumada. Siis oleks puhkust vaja. Basseinis möödutakse minust kui postist.
Kõigepealt varustus. Marssisin poodi ja küsisin mütsi (silikoonist pidi olema ja karbonist ei tehtagi) - anti Eesti koondise müts - äge! Siis veetsin veerand tundi prillide ettekleepimisega (prillid peavad peas püsima ka ilma kummita, muidu hakkab vesi sisse lekkima). Prillid käes. Õnneks basseini pole vaja osta vaid saab rentida!
Esimeses trennis veetsime põhiliselt aega basseini otsas vee alla mullide puhumisega. Järgnesid harjutused platedega. Ja siis - kuiv trenn! Kogu kamp tegi basseini ääres süvenenud nägudega kroolimisliigutusi. Ja siis vette! Esimesed 25m krooli olid väga segased. Kord käisid käed valesti. Siis unustasin hingata. Või pritsis hingamise ajal keegi vett suhu. Prillid lekkisid. Katastroof. Piin. Köhimine. Vee läkastamine. Elasime 25 meetrit korraga, sest siis anti aega hingata (vahepeal tegelesime põhiliselt vee sissetõmbamisega).
Dea avitas ja asi hakkas paranema. Jalgade vahele pisteti korgist punn, et me selle häda peale ei peaks mõtlema. Harjutasime hingamist vasakule ja paremale. Õpeatati, kuidas küünarnukki peab keegi laest virtuaalse nööriga sikutama. Näpud ei tohi liiga harali olla, aga kätega kopsikuid ka ei tohi moodustada. Peopesad peavad kogu aeg taha vaatama. Ja nõnda edasi...
Ujumistrennis juttu ajada ei saa. Ausalt öeldes on enda pusimisega nii palju tegemist, et ei jõua ringigi vaadata. Pärast trenni venitusi tehes vaatasid vastu kergelt kannatanud kuid õnnelikud näod. Kõigil olid silmade ümbruses prillirandid. Vettinud olek. Aga õnnelikud. Vaatasime basseini serval kadedusega edasijõudnud kroolijaid kollaste mütsidega - libisesid nagu määrde peal mööda vett edasi ja käsi suurt ei liigutanudki.
10 trenni hiljem kargame basseini juba enesekindlamatena. Ees ootab "kilomeeter soojendust ja siis vaatame edasi". Edasi tuleb jalgevahele punn ja käte külge pardi lestasid meenutavad labad. "800 kätega". Siis kästakse harvem hingata - 5 käelöögi tagant, 7 käelöögi tagant. Peame õnnelikud olema, et üldse hingata lubatakse. Trenni lõppu tehakse "režiimujumist" ja võetakse aega. Ohhoo! Kõlbame juba ajavõtuks.
Ajavõtu tulemustega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Pole millegagi võrrelda. Kodus vaatan, kui kiiresti tipud ujuvad ja saabub selgus. Mina ujusin kümnendas trennis 100m 2:17. Tipud ujuvad 3,8 km raudmehe distantsil avavees tempoga 1:20+ 100 meetri kohta. Arenguruumi on :). Kuid uus oskus on võimas - enam pole vaja peljata pikemaid vahemaid. Bassein ei tähenda vaid veega täidetud kopse ja kloorihaisu.
Dea lubas enne alustamist, et kolme kuu pärast ujun järjest kilomeetri ilusti ära. Ma ei uskunud. Arvas, et tegelikult võiks täispika triatloni teha juba 2011. aasta augustis. Seda uskusin veel vähem.
Tegelikult ujun kahekuuse harjutamise järel ühes trennis üle 2km. Nüüd usun kindlalt, et Ironman on võimalik. Aega ei oska lubada. Aga 2011. aastal veel harjutan kätt lühema distantsi peal ja jooksen maratoni.
Oma uppumiseelseid kogemusi jagab Küljetuule blogis ka Lars: http://kyljetuul.wordpress.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar