Tutte le strade portano a Roma ehk kõik teed viivad Rooma

Igaljuhul, minu puhul kehtis see ütelus kenasti. Ei olnud palju möödas esimesest maratonist, kui Saaremaa 3 päeva jooksul, oktoobri keskel süstiti minusse idee minna Rooma maratonile. Mõte tundus lahe just linna pärast ja ega selle peale eriti oktoobris ei mõelnud, et talveperiood on suhteliselt väljakutserikas aeg treeninguteks.

Praegu mõeldes arvan, et märtsikuus maratoni joosta on keerulisem ja aja peale minna ka ei tasu, kui just Eesti kliima vahepeal drastiliselt ei muutu: hea soe talv ilma lörtsi, lume ja suurte miinusteta. Lisaks mõjutavad ettevalmistust talvised viirused, mul õnnestus lausa 2 korda haige olla. Nii et tsükkel jäi suht lühikeseks ja kilomeetrite maht ka, vajalikke kontrollvõistlusi ka polnud. Samas mõte nii ajaloolises linnas ja ühes mõnusamas gurmeeriigis maratoni joosta tundus ikkagi vinge. Et nagu 2-in-1 pakett – „sightseeing“ ja maratoni korraga. Nii et julge hundi rind on ikka rasvane ja missiis, et mõned augud (loe:takistused) võivad sisse tulla ja seda magusam on auhind.

Uskumatu avastus oli hommikul see, et hotellist starti oli vaid 10 minuti jalutusteekond – suurlinnas ikka harvaleitav võimalus. Minu jaoks oli see välismaratonidest ju esimene kogemus. Riided anti ära suurtesse rekadesse ja muidugi naiste numbrid olid kõige kaugemal ehk siis finishile kõige lähemal.

Stardikoridori läksin suht vara ja seekord jäi ka igasugune soojendus tegemata. Vihmakeep hoidis keha päris hästi soojas. Sattusin päris kiiresse stardigruppi minu mõistes: pace-makerite õhupallid näitasid 3.30 ja 3.45. Starti oodati üle 16000 maratoonari. Ja siis tuli hümn, mis muidugi kohalikel võttis hääled lahti ja meeled härdaks.

Läkski lahti! Algul ei saanud seal massis arugi, millal pauk käis, lihtsalt liikusin vooluga kaasa. Stardijooneni jõudsin ma minut kahega umbes. Seekord püüdsin siis alustada palju rahulikumalt kui Tallinnas. Esimesed 20km läksidki suhteliselt lihtsalt. Siis jõudsid minuni ka 4.15 pallid. Püüdsin nende kannul püsida, aga 25km-st siiski ei jaksanud ma nende tempos minna. Teises pooles avastasin, et ka mina tahan rohkem vett, sest 5km vahemik jäi liiga pikaks ja tekkis veepuudus. Oleks ikka pidanud kaasa võtma oma pudeli ja vöö.Lisaks avastasin, et punased apelsinid tahke toiduna maitsevad ka ülihästi. Üldse oli väga emotsionaalne keskkond- kohalikud tõmmud muudkui laulsid ja ergutasid küll üksteist või pealtvaatajaid. Nägin mobiiliga vestlejaid, vaatamisväärsuste pildistajaid, pealtvaatajatega jutustajaid, show’ tegijaid-jooksjaid. Kohalik temperament oli igati kohal ja tegi vaid meele rõõmsaks. PIDUPÄEV :-)

Rada iseenesest väga raske profiililt pole, Tallinn on muidugi täiesti sile. Mina oma rahuliku tempoga (ˇ6 min km) ei pannud tõuse lihtsalt tähele, kuigi kogenumad maratonituristid mainisid, et ikkagi väga raske rada võrreldes teiste euroopa linnadega. Imestama pani ikka see meeste ja naiste füsioloogiline erinevus ka – terve Rooma oli nagu välikäimla, kuhu ka ei vaadanud, ikka näed mõnda meest vedelikku välja laskmas, naisi seevastu ei märganud, ka mitte tualettide järjekorras. Raskeks ehk tegi raja pigem nende nn munakivi, mida oli ikka 10km kandis vist. Sealt sai alguse ka idee maskotiks valida Pietrino (vt pilti) ehk siis munakivi.

Selle asemel, et linna vaadata, siis teises pooles pigem jälgisin teed, sest varbad hakkasid hõõruma ja mida rohkm finishi poole, seda valusam. Keha hakkas ka muidugi kangestuma. Siit saingi uue vihje endale, et edaspidi tegeleda ÜKE-ga ka, selle olin ju vahele jätnud. Üldiselt tempo langeski alates 30km-st. Nagu ikka. Võtsingi eesmärgiks, et jooksen keha kuulates, ninast verd välja ajama ei hakanud. Ja sealt see lõpp tuligi, isegi väikseks kiirenduseks jäi jõudu! Nii et aeg 5 minutit kehvem kui Tallinnas – 4.22.36, aga sellegipoolest väga rahul arvestades kõiki tegureid. Naistest 877. umbes 3000 naise seas. Üldkoht 7946.

Finishis saime päris palju jõujooki, apelsine, küpsiseid, Asicsi soojenduskile- viimane kulus väga marjaks ära ootamiseks, sest oli soov ka medalit graveerida. See oli kogu jooksu korralduse juures kõige suurem miinus – tekkis täielik kaos, veetsime medalit oodates tunde ning lõpuks inimesed enam äraantud medaleid ei saanudki. Seega ei jäänudki muud üle kui kahmata letilt kellegi teise oma.

Õhtul olid jalad päris kepsakad, taastumine käis kiiremini kui eelmine kord. Ehk aitas ka jalutuskäigud Pompeis, Paestumis ning Amalfi rannikul.

Veni, vidi, vici! Võiks kokkuvõtlikult öelda! Ikka ja jälle ütlen lõpetuseks kõigile „tervetele“ inimestele (jooksufilosoofid on öelnud, et kõik terved inimesed võiksid elu jooksul ühe maratoni läbida) – maratoni läbimine on vaid kättevõtmise asi, kui on piisavalt tahet, järjepidevust ning eneseusku!

Head jooksulusti, Kairi

PS - maratoniveeb huvilistele on siin

Jooks Iseendaga ehk minu esimene maraton

Mõned päevad pärast SEB Tallinna maratoni Pille mainis, et kas ma kirjutaksin ka oma esimesest maratonikogemusest. Noh, et on selline traditsioon esmaläbinutel. Mõtlesin, et miks ka mitte. On ju see Suur Sündmus inimese elus lõppude lõpuks. Nii on need päevad veerenud ja möödas pea 2 nädalat. Usun, et kogemuse kirjeldamiseks on tegelikud kõik hetked õiged, aga samas nii erinevad. See protsess, mis vallandub selle sündmusega, on palju pikem kui päev või nädal. Oluline on ka aeg, mis on enne maratoni, nn selle ettevalmistusperiood.

Et miks siis minna maratonile? Kust tulevad sellised ideed? Eks neid motivaatoreid on ju mitmeid. Olen ise nn pühapäevajooksja olnud alates varasest lapsepõlvest, aga sellise teadliku trennini polnud kunagi jõudnud. Lihtsalt sörkinud, kui tuju ja ilma- kas lihtsalt hea enesetunde, parema tervise, koera jooksutamise, oma mõtetega tegelemise või päevatööst ümberlülitamise eesmärgil. Aga ikkagi ei olnud veel mõttes maraton. Samas paelus mind just see protsess, mida inimesed teevad selleks, et maraton läbida. Tahtsin seda omal nahal tunda. Ja kõige magusamana tundus just see lõppeesmärk – selle ärategemine. Tahtsin mõista oma venda, kes on läbinud elus üle 20 maratoni. Olen ise olnud see näägutaja, et milleks äärmusi (nn keha lõhkumine) ikka vaja on. Ja nüüd võtsin ise selle eesmärgi, et teada saada, kui palju kannatab minu keha, kus on minul piirid ja kui tugev-nõrk on vaim selle juures. Tagantjärgi vaadates olin ise selles protsessis samasugune pühendunud fanatt, nagu kõik minu paadunud jooksusõbrad juba aastaid.

Minu esimene maraton

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest.

Maratonile sai end kirja pandud juba oktoobri keskpaigas. Motivatsioon maratonile registreerumiseks oli septembris jookstud poolmaraton, varem Berliini maratoni läbinute muljed ja juba ammune soov ükskord see ära teha.

Minu ettevalmistus maratoniks oli suhteliselt tagasihoidlik. Talvel ca 300 km suuska ja kevadel umbes sama palju jooksukilomeetreid. Samas olin endale selgeks teinud maratoni läbimiseks vajalikud treening põhimõtted ja koostanud vastavalt enda võimalustele treeningkava. Tagantjärgi võib öelda, et treenisin targalt ja efektiivselt. Jooksukava nägi ette nädalas 2 treeningut – üks 1 tunnine maratonitempos jooks ja pikk treening baasvastupidavuse arendamiseks. Lisaks mängisin veel kord nädalas korv- ja sulgpalli.

Enne rajale minekut olin kindel, et jõuan alla 4 tunni joosta. Seadsin maksimum eesmärgiks läbida täispikk maraton 3:30 – 3:45 vahemikus.Miinimum eesmärk oli jõuda kohale alla 4 tunni.

Stardikordidoris oodates vaatasin enda ümber ringi, kus on õhupallidega jänesed tempo tegemiseks. Minu vahetus läheduses oli päris mitu 4:00 sildiga jänest. Otsustasin, et nendest pean kohe alguses mööda saama. Minutid läksid ja start oli antud. Eksite kui arvate, et kohe läks võidujooksuks. 21 000 osavõtjat on väga suur mass. Esimesed 5 – 6 minutit kulusid stardijooneni jõudmiseks, jooksmisest oli asi kaugel, kõndisin rahulikult, trügimisel suurt mõtet polnud.

Jõudes stardijoonele sai hakata kiiremaid liigutusi tegema. Hoidsin raja äärde ja tihtipeale võtsin lisa kõnniteelt, et konkurentidest mööduda. Üldjoontes oli start hea. Näiteks võrreldes suusamaratonidega ei tekkinud suuri troppe, kus liikumine täiesti peatuks. Samas raja pöörangutel ja kitsamatel lõikudel pidi hoo maha võtma, et eesolijatele mitte ostsa joosta.

Alustasin ettevaatlikult, pulssi hoidsin aeroobse ja anaeroobse faasi piiril. Sedasi sai joostud ca 10 km. Alates 10-st km oli vabavett juba rohkem ja enam ei pidanud pidevalt jälgima, et kellelegi peale ei astuks. Tegelesin tempo säilitamisega ja südamelöögisagedus tõusis ca 5 – 8 lööki. Kõikides joogipunktides võtsin topsi jooki ja jälgisin rangelt toitumisgraafikut. Kuna ilm oli minu jaoks üsna palav, sain palju abi duššidest. Jooksin läbi kõigist rajale paigutatud jahutuspunktidest.

Suur veetarbimine enne võistlust ajas häda peale ja ca poolel teel pidin veel metsa vahel käima vett välja laskmas. Kindlasti kaotasin sellega natuke aega, kuid hulga kergem oli edasi lipataJ

Raja teine pool möödus mõnusas tempos, vahepeal sain paari eestlasega koos joosta. Ühte neist jälitasin päris pikalt, kuni ta lõpuks väsis ja ma läksin oma teed. Ca 33 km sain aru, et täna on võimalik lõpetada ca 3:40 graafikus, mõttes unistasin ajast 3:39.

Öeldaks, et tõeline maraton läheb lahti alles 35 km-l ja täpslet nii see ka on. Minu kõige raskem osa rajast oli just 35 – 40 km. Tempo langes 5:20 per km. Kui varem möödus veerand tundi märkamatult, siis nüüd vahtisin kella juba iga 2 minuti tagant, millal ükskord see rada juba läbi saab.

Õnneks leidsin endas viimasteks kilomeetriteks lisajõudu ja suutsin tempot tõsta. Finišisirgel tegin kõva lõpuspurdi ja tulemuseks 3:41:24

Keha oli väsinud, kuid tunne lihtsalt fantasitilineJ

Kokkuvõtvalt võib öelda, et maratoni jooks on mõnus tegevus, vähemasti suurem osa ajast. Järgmisel päeval olid liigesed kanged, ülejärgmisel lihased ning üleülejärgmisel päeval oli taas tunne nagu normaalsel inimesel ja tekkis isu jälle metsa jooksma minna:)

Maratoonor Tarmo

10 väikest neegrit…

....tulid otse Keeniast ja võtsid sisse kümme esimest kohta selle aasta belgradi maratonil..

Et käisid siis auhinnaraha järgi siin.

Maratoni koduleht siin.

Allakirjutanu 2010. aasta maratoniskoor sai avatud 18. aprillil Belgradi maratoniga. Rekordit ei tulnud, ja ega see õige koht rekordiüritamiseks polnudki.

Traditsiooniline irisemise rubriik:

• Rahvusvaheliseks suurvõistluseks pürgiv linnamaraton võiks ikka niipalju vaeva näha et vähemalt iga viienda kilomeetri järgi märk maha panna. No sellest saab ju igaüks isegi aru et paarisaja jooksja tarvis 42 kilomeetrimärki maha panna on serblaste jaoks liig mis liig.

• Rajaprofiil paistab veebilehel üsna ilus välja, tegelikult sisaldub selles graafikus tubli annus soovmõtlemist. Kogu tee Zemuni on tegelikult ülesmäge, ka tasub tähele panna asjaolu, et samakõrgusjoonte vahed joonisel on 20 meetrit!

• Maratoonarid said end rajal kosutada palja veega. New Belgradi osa on lage ja seal tuli võidelda tugeva vastutuulega, ka päike küttis armutult. Isegi neegrid olla nurisenud et kangesti raske maraton oli. Joosta tuli üksinda, tempo hoidmisest ei tule niimoodi muidugi midagi välja. Kõlab nagu maratonijooksja põrgu, kas pole?

Esimene pool tuli ajaga 1:39, mis iseenesest veel polnudki nii halb, aga teisel ringil üksinda loodusjõududega võideldes kiirus langes. Lõpukilomeetriteks oli korraldajatel serveeritud veel tõeline maiuspala – ca 70 m tõusu. Lõpptulemus 3:36.

Üks mu Serbia sõber nimetas seda halvimaks maratoniks maailmas. No vast nii hull see asi nüüd ka just ei olnud - ta ei ole ju Tallinna maratonil kunagi käinud! Aga üks raske maraton oli see kahtlemata. Oma tippmarki püstitama ma Belgradi küll ei soovita tulla.

9. mail on Skopje maraton (Skopje on teatavasti FYROMi, mida mõned tunnevad ka Makedoonia nime all - pealinn) seal on ehk lootust endalgi esikümnesse jõuda (2009 lõpetas Skopje maratoni 34 meest).

Näe, jäin mina ka kogemata mingi pildi peale. Pildid võtsin sealt.

Reigo, Serbiast

Kutse 29. mail toimuvale Emumäe jooksule!

6. Emumäe jooks toimub 29. mail 2010.

SUUR RING - 10 km
MINIRING - 5,6 km
(miniring on avatud ka (kepi)käijatele)

Start kell 13:00 Emumäe vaatetorni juures Emumäe küla lähistel Rakke vallas Lääne-Virumaal.
Osavõtt eelregistreerijatele on TASUTA, kohapeal registreerijatele 25.- krooni.

Info & regimine: www.emumae.ee/jooks/

Olete kõik väga oodatud!

Elen Mitt, jooksu korraldaja (GO koda)

Reedel lõpeb 28. Tartu jooksumaratoni esimene registreerimisvoor

13.04.2010 10:46

Allikas: http://maraton.postimees.ee/?id=249187

Tartu Neliküritus 2010 teisele osavõistlusele, 9. mail toimuvale 28. Tartu jooksumaratonile, on praeguseks oma nime üles andnud juba ligi poolteist tuhat spordisõpra. Korraldajad ootavad sel aastal radadele 4000 jooksjat ja kepikõndijat.

Soodsaima hinnaga saab registreeruda on kuni 16. aprillini. Oma nime saab üles anda internetikodulehe www.tartumaraton.ee kaudu, Klubi Tartu Maraton kontoris (Laulupeo pst. 25, Tartu) ning Hawaii Expressi kauplustes üle Eesti.

Esimese vooru hinnad on 23 distantsile 300 ja 10 km distantsile 200 krooni. Laupäevast tõusevad hinnad vastavalt 400 ja 300 kroonile.
26. aprillil on kõik jooksusõbrad oodatud Elvasse, Tartumaa Tervisespordikeskusesse 28. Tartu jooksumaratoni ühistreeningule. See tasuta üritus on mõeldud huvilistele rajaga tutvumiseks ja kõhklejatele viimaste otsuste langetamiseks.

Kui sa pole suutnud veel otsustada millisest distantsist põhipäeval osa võtta, ja kas joosta või hoopis kepikõndi nautida, siis ühistreening on hea võimalus otsustamiseks.

1 mail toimuva Viljandi järvejooksu soodusregistreerimine lõppeb 31 märts!

Hea Liikumise Sõber,

1. mail toimub traditsiooniline Viljandijärve jooks, millel on JCI-kad üheskoos osalenud juba kaks aastat! Nii ka sellel aastal on kavas toredast sündmusest koos osa võtta. Kui eelmine aasta osalesime lisaks ka Mõttetalgutel peale jooksu, siis sellel aastal on kindlasti plaanis käed Talgukorras külge panna;) Täpsema info edastame aprillis. Peale jooksu ning väikseid talguid on plaanis üheskoos üks mõnus leil võtta seda juba Tallinna kodalase Kristi Sibulate vanematekodus.

Jooksule soodusregistreerimine lõppeb 31 märts. Peale registreerimist saada palun e-mail ka pille.muni@gmail.com. Ja seda ikka selleks, et teaksime arvestada kes on rajal, kes talgutel soovivad osaleda ning kes saunalavale muljetama tulla.

Liikumine on tervislik;)

Pille JCI Sk direktor 2010


Osavõtjate registreerimine interneti vahendusel Sportinfo koduleheküljel: www.sportinfo.ee kuni 26. aprilli kella 24-ni.

	I voor 08.03 - 31.03.2010	II voor 01.04 - 26.04.2010	Sekretariaadis 27.04 - 30.04.2010	Võistluspäeval 01.05.2010
Täiskasvanud	100.-	150.-	200.-	300.-
Õpilased sündinud 1991 ja hiljem ning pensionärid	80.-	100.-	200.-	300.-
Kepikõnd	80.-	100.-	100.-	150.-

Winter Running Rules From Runner's World.com

Winter Running Rules From Runner's World.com

Järelkaja koolitusele "Tarkuseterad liikumiseks"

Sellel nädalal toimusid nii Tallinnas kui ka Tartus Margus Pirksaare poolt läbi viidud koolitused “Kuidas saaks harjutamise meelepäraseks teha sügis-talvisel-kevadisel perioodil?”

Koolitusel räägiti, milleks on kihiline riietumine sportimisel vajalik, kuidas riie suudab treeningu ära rikkuda, kuidas saaks oma harjutamise meeldivamaks muuta, milline võiks olla treeningplaan, kus joosta, kuidas ajatada söögikorrad sõltuvalt harjutamisest, mida ja kui palju juua treeningul, kas jooksma võiks minna juba hommikul, tuule kiiruse ja temperatuuri seosed ning külmetusohud jne.

Samuti seda, et sõbrale ära soovita jooksulindil jooksmist, kui vajalik on mütsi kandmine jooksmisel, kuidas saab toetada oma keha valides õiged spordijalanõud ja sokid.

Tartus toimunud koolitusest täpsemalt rääkides, siis koolitus oli väga huvitav, kaasamõtlemist ja küsimusi oli palju. Tunti huvi Marguse kui võimaliku treeneri ja ka spordivarustuse hankimise osas. Kohal olid tõelised spordihuvilised, kes jäid koolitusega väga rahule öeldes, et selliseid koolitusi võiks teine kordki olla:) Samuti oli osalejatel võimalik tutvuda korp! Filiae Patriae kena helerohelise konvendihoonega.

Minule isiklikult meeldis väga teadmine, et jooksmise puhul piisab juba 20 minutist, et hea koormus kätte saada:))

SPORT TEEB ILUSAKS

Tänud kõigile osalejatele ja korraldajatele!
Ingrid
JCI Tartu

SEB Tallinn Marathon 2010

Let me introduce you Arvi

Name: Arvi Ratassepp (EST)
Start number at 36. real,- BERLIN-MARATHON 2009: 24364
Time: 04:54:19
Membership: JCI Estonia Sports Club

At closer look: thumbs up & happy smile all over his face while running first time the 42,195 km with 7 other JCI Sports Club members from Estonia (Ott, Aleksander, Jaanika, ...Tõnu, Kaspar, Pille, Rainer).


His goal: to promote healthy lifestyle among youth in general by showing positive example.


In his mind: he realizes that for the contemporary successful young leader smart physical exercise is essential to keep the mind and body in good balance.

Back of his mind: he doesn’t forget to have FUN ;))

Important dates: SEB Tallinn Marathon - Sunday, 12th of September 2010

Registration to SEB Tallinn Marathon will be opened from 1st of December 2009 at www.tallinnmarathon.ee

Additional info and program for JCI runners available soon!

PS. We will also go to Stockholm Marathon in June and would be great to see you there as well!

Run JCI,… run !!!

Triin Aermates
JCI Estonia Sports Club
Ph +372 53 436 409, tri_in@hotmail.com

Pille Muni
JCI Estonia Sports Club director 2009
Ph +372 51 04706, pille.muni@gmail.com

About JCI Estonia Sports Club http://www.jci.cc/news/en/13097/%3Cb%3E%3Ci%3EFrom-JCI-Estonia%3C/i%3E,-February-2009%3C/b%3E
--

ESIMENE spordikoolitus nüüd ka TARTUS!

Lõuna-Eesti on tuntud oma suurepäraste sportimistingimuste poolest, et sportimine veel mõnusam oleks, selleks on Spordiklubi jooksukoolitus jõudnud nüüd ka Tartusse.

Koolitus "Tarkuseterad sügis-talvisel perioodil liikumiseks" toimub Tartus 12. november kl 18.

Koolitust viib läbi Margus Pirksaar, kes on pikamaajooksja ja Tartu Jooksumaratoni 2006. a võitja. Koolitus toimub Tartus Struwe 4 (Korp! Filiae Patriae saal) ning registreeruda saab JCI koduleheküljel http://www.jci.ee/?id=10414&event=409

Koolituse hind:
JCI liige - 75 kr,
külalised - 85 kr.

Kohtumiseni koolitusel!
Ingrid Hunt
JCI Tartu

Kallid Spordisõbrad, JCI Spordiklubi ei maga kunagi!

Ehkki selle hooaja jooksud on joostud, siis on paras aeg seada sihte järgmiseks hooajaks.

Stockholmi maraton

See on 42km fantastilise finaaliga Stockholmi olümpiastaadionil. Aeg on 5. Juuni 2010 – seega on aega treeninguteks 8 kuud.

• Registreerumine maksab 82€ ja link on siin: http://www.stockholmmarathon.se/start/content.cfm?Sec_ID=439&Rac_ID=172&Lan_ID=3 (Registreerumisel märgi organisatsiooniks JCI Estonia Sports Club)

• Lisaks maratoni läbimise rõõmule saab lõpus ka tasuta spordisärgi (sel aastal anti väga korralik särk) ja loomulikult medali.

Registreeruda tuleb kindlasti oktoobrikuu keskpaigaks ( hiljem ei ole võimalik endale numbrit saada ka vahetuse teel ). Maratoni kvoot on 18 500 ja korraldajad järeleandmisi ei tee. Olemas on praktiline kogemus.
Kes veel kahtleb, siis Berliini maratoni 2009 aasta muljed leiab siit:
Külalissportlase Raineri muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/10/berliin-miks-peaks-keegi-sellise.html
Arvi muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/10/berliin-13-jooksu-rullisopra-4-paeva-1.html
Pille muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/09/run-pille-run.html
Triinu muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/09/spordihullu-pihtimused.html
Kaspari Stockholmi maratoni 2009. aasta muljeid saab lugeda siit:
http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/05/muljeid-stockholmi-maratonilt.html

Treening

Maratoni läbimiseks vajaliku vormi saavutab 4-5 kuuga. Kuid 8 kuuga võib juba üht-teist tõsisemat korda saata.
JCI Spordiklubi treenib Martin Mooses kipka@kipka.ee ja seda väga mõistliku hinnaga. Martini juhendamisel käis Berliini maratonil 5 inimest ning saavutatud areng oli ausalt öeldes hingemattev. Berliinis käsid Pille Muni, Ott Pärna, Kaspar Loog, Arvi Ratassepp, Jaanika Kaiv, Rainer Nagel, Triin Aermates ja veel paljud teised. Küsige teiste käest!
Terviseteste aitab teha Vomax, kus on JCI Sk liikmetele-30% soodustus

Reis ja ööbimine

Läheme ja tuleme laevaga (et lõbus oleks ja spordijooki kaasa saaks osta).
Väljasõit on 3. juuni õhtul ja tagasi jõuame 7. juuni hommikul.
Meil on juba broneeritud ka 5 korterit, kus JCI SK rahvas saab praeguse seisuga tasuta ööbida (Know IT toetab J ). Seega maksab vaid kohalesõit ja registreerumine (loodan, et mahume ikka korteritesse ära). Loomulikult on soovijatele enne maratoni pidu (ilma after-afterita tervislikel põhjustel) ja kindlasti afterparty (Berliinis oli vorm nii hea, et pärast maratoni läksime ööklubisse tantsima).

Kes reisi-ööbimist soovivad, kirjutage kasparloog@gmail.com ja märksõnaks teemareale „maraton“. Teretulnud on ka abilised raja äärde ja pidudele, selles osas võib muljeid küsida meie Berliini suurimalt fännilt Petsilt:)
p.s praeguse seisuga on tulemas pea kõik 13 Berliinis osalenud jooksjat/uisutajat ;)

Tervitused,
Kaspar Loog
+3725138492

Berliin - miks peaks keegi sellise ebainimlikult raske katsumuse ette võtma?

Pärast 17. septembri päevatoimetusi 

saabus aeg oma kompsud kokku panna ja sättida sammud 

lennujaama poole. Sinnajõudmise eest 

hoolitsenud taksojuhtläks väga õhinasse, kui 

kuulis lennureisi eesmärgi olevat midagi muud, 

kui basseini ääres vedelemine ja nii ma siis saingi 

ülejäänud tee kuulata õuduslugusid sellest, 

kuidas tema oli kannatanud, kui oma esimest 

maratoni jooksis.. Ja nüüd ootas see kõik ees ka

mind. Lennureis ümberistumisega Riias seljataga

ja esmane tutvus Berliini ühistranspordisüsteemi 

liikumisvahenditega tehtud, 

võisime kergendustundega oma pagasihunniku 

ööbimiskoha voodile visata. 

Õnneks ei olnud maailmakuulsa Alkatrazi nime kandva appartementi sisekord sama 

karm, kui talle nime andnud kaljuvanglal ja nii õnnestus enne uinumist 

reisikaaslastega õllekannu taga ka väike tutvus sobitada;)Esimene hommik Berliinis tervitas meid päikselise ilmaga ja seepärast otsustasime

päeva esimese poole sisustada südalinnas asuva teletorni külastamisega. Nähtavus

oli hea ja see võimaldas 204 meetri kõrguselt saada suurepärase ülevaate linnast,

kus meie lõbus seltskond plaanis oma elu esimese (või äärmisel juhul teise) 

maratoni läbi joosta.Oma nime lõpuprotokolli saamiseks tuli mei

l esmaslt järel käia oma rinnanumbril 

ja ajavõtukiibil. Kui Tempeltofi leidmine 

iseenesest raskusi ei valmistanud, siis

sealsetes tohututes angaarides mitmekümne

tuhande inimese vahel tunglemine võttis

ikka tunde, enne kui kõik vajalik õnnestus

kätte saada. Tagasiteele asudes oli

juba pime ja külm ning ega metroosõidust 

olekski midagi rääkida, kui

ringirassimisest surisevate jalgade 

puhkamist poleks ootamatult katkestanud 

nõudliku häälega proua käsk vahekäik vabastada.. Üks pilk tema mundrile oli piisav

taipamaks, et tegemist on piletikontrolliga.. Kiire reaktsiooniga inimestele 

meenus kohe, et siin peatuses pididki nad ju väljuma ja enne kui kontroll jõudis

köhatada olime meie juba ooteplatvormiltki kadunud.. Seda seika meenutades tuleb

veel ka tagantjärgi muie näole;)Järgmiseks tervitas meid juba laupäev ja seda mäletan ma kui päeva, mis õpetas

ühistransporti mitte alahindama.. Plaanisime minna maratoonaritele korraldatud 

ühistreeningule, aga olles ignoorinud teiste jooksjate eeskuju ja arvanud end 

teadvat otseteed leidsime stardipaugu kõlades end ikka veel metroost ja sõitmas 

tuldud teed tagasi.. Seejuures õnnestus meil veelkord valesse peatusesse sõita ja

kui lõpuks tänu taanlaste abile stardipaika jõudsime, oli ülejäänud rahvas juba 

pool tundi teel olnud..Eks tuli siis kaotatud aeg rajal tagasi teha ja nagu poleks pulss sellest veel 

piisavalt kõrge olnud, pidin veel mingite argimuredega maadlema, sest eelmisel 

päeval pidutsenud kolleegid ei võtnud toru ja mõnede kiirete murede lahendamiseks

tuli kapid nende ukse taha prõmmima saatma.. Lõpuks siiski kõik laabus ja 

olümpiastaadionile jõudes võisin juba rahuliku südamega ülevaid emotsioone nautida. Olles õhtul äravaadanud veel ka rullimaratonil osalejate ponnistused oli aeg magama heita ja oodata järgmist päeva, mis pidi andma vastuse, kas treeningutel valatud higihulk oli piisav, et maraton elusana läbi teha.Hoolimata eelmiste päevade nappidest unetundidest polnudki poole kuue ajal 

ärkamine väga keeruline ja poolteist tundi enne maratoni algust stardipaika 

jõudes märkismisväärset väsimust ma kehas ei tundnud. Ja mis peamine- kusagilt

ei valutanud. Iseenesest tundus eesmärgiks seatud tempo 4:50-4:55 km-i kohta suht

aeglane, aga kuna ma ei olnud kunagi varem järjest jooksnud pikemat maad, 

kui 16km, siis ärakukkumise hirmus otsustasin alustada rahulikumalt. Plaan oli

joosta kilomeetreid 5 minuti lähedale ja viimased 10 kilomeetrit kiiremini..Kui jätta kõrvale asjaolu, et rahvamass oli väga tihe ja mind ümbritsenud 

inimesed jooksid märksa aeglasemas tempos, kui mulle sobilik, siis sujus algus 

päris ladusalt- absoluutselt ei pidanud mõtlema, millal järgmine kilomeeter täis 

saab- nad möödusid üksteise järel justkui iseenesest. Rahulolutunne ei kestnud 

siiki igavesti- ausaltöeldes olin üsna mures, kui juba kümnendal kilomeetril 

hakkas parem põlv maandumisel aeg-ajalt teravalt torkima.. Õnneks oli seekord tegu

lihtsa suuresilmse hirmuga, sest jooksustiili varieerides ja vahepeal ka üle kanna

joostes pidas põlv kenasti jooksu lõpuni vastu. 

Tegelikult oli üllatav, et kõik probleemid, mis mul rajal tekkisid, olid seotud 

parema jalaga. Oleksin oodanud, et nõrgimaks lüliks osutub suvel viga saanud 

vasak põlv, aga sel ei olnud midagi häda. 15. km hakkas endast märku andma hoopis

parem sääremari ja umbes poolel distantsil sama poole puusaliiges. Jalad 

iseenesest olid sel hetkel veel päris värsked ja lihastes tundus jõudu jaguvat.

Esimesed märgid väsimusest (eelkõige vaimsest) tekkisid pärast 26. kilomeetrit.

Selgus, et mu GPS mõõdab kilomeetrid vähe lühemaks, kui nad tegelikult on ja nii 

tundus, et see 28km tähis, mis peaks tähistama 2/3 läbisaamist, ei tule ega tule..30. kilomeetril polnud tundel siiski veel väga viga ja 32. kilomeetril mõtlesin, et

nüüd siis ongi see viimane 10 käes, et peaks tempot juurde panema.. Ühe 

kilomeetri suutsingi joosta 4:45-ga, aga siis sain aru, et ega nende jõuvarudega

enam väga priisata ei olegi.. Arvutasin veits ja kui sai selgeks, et alla 3:30:00 

ma seekord joosta ei suuda, siis võtsin eesmärgiks lihtsalt samas tempos rahulikult 

lõpuni joosta..Aga ega ma veel nii kergelt ei pääsenud- hoolimata lõõskavast päikesest ja 

23 soojakraadist hakkas mul 35. kilomeetrilt nii külm, et hädasti vajanuks 

dressikat peale.. Seda polnud aga kusagilt võtta ja nii tuli värisedes edasi 

rühkida.. Kuigi inimeste vahel laveerimine kulutas lisaenergiat, tundisin end 

päris hästi, et hoolimata töntsiks jäänud sammust tulid enamik neist mulle ikka 

veel selg ees vastu.. Ju siis neil oli veelgi raskem.. Tulevikus oleks siiski 

vaja sättida end stardigruppi, kus inimesed jooksevad enamvähem sama suurusjärgu 

aega, mida mina..Hoolimata sellest, et viimased 5km 

venisid nagu tatt ei tekkinud mul rajal 

kordagi mõtet, et äkki ma ei jõua lõpuni 

vms. Isegi siis, kui pärast spurti

Brandenburgide väravatavahele selgus, et 

tegelikult on finish veel mitmesaja 

meetri kaugusel leidsin endas jõudu edasi liikuda ja suutsin lõpus veelkord 

natukene kiirendadadagi. 

Kui mul rajal oli veel raske mõista, miks peaks keegi sellise ebainimlikult 

raske katsumuse ette võtma, siis pärastlõpetamist oma haigete jalgadega riietumistelgi poole 

komberdades oli mul raske naeratust tagasi hoida. Ja selle tunde nimel olen ma 

valmis uuesti rajale minema.. Tänud kõigile, kes mulle selle haige mõtte aasta

eest pähe istutasid;)

Rainer

Berliin - 13 jooksu/rullisõpra, 4 päeva, 1 võistlus, 1 tund piinarikkust

Alustan sellest, et Pille oli kevad-talvel väga aktiivne ja teatas, et septebris tuleb jooksma minna Berliini maratoni. Ei kujutanud küll ette, mida see tähendab, kuid selgeks sei see lõplikult alles siis kui olin ületanud Berliini maratoni finishi joone ja aega ikka kulus. Kogu see Berliini trip - 4 päeva Berliinis, saabumisest - lahkumiseni oli suurepärane nädalavahetus, mille käigus 13 jooksu-rulluisusõpra elasid Alzatrazis - hostelis. Tutvumine linnaga (Berliini teletorn, ühine jooks olümpiastaadionile, Tempelhoffi lennujaam ja muud ilusad kohad mille külastamist soosis ka suurepärane suveilm) Lõbus on kindlasti asjaosalistel
meenutada seikluseid metroos kus me küll osavalt kontrollide eest ära põiklesime, siis jälle sõitsime edasi-tagasi leidmata õiget jaama, kus maha peaks minema.
Minu jaoks oli Berliin ka uute tuvuste koht - spordisõbrad saabusid 2 päeva jooksul ja kõik olime kui üks lõbus seltskond. Enne tähtsat sündmust sai ära proovitud ka Saksa õlled ja ka rum coolaga.
Pille on oma jutukeses väga hästi kirjeldanud meie pühapäeva hommikuseid tegevusi. Mina siis jätkan oma elamusi sellest momendist, kui anti stardipauk ja kõik kes olid veel koos seal rahvasummas - Jansa, Tõnu, Pille, Rainer ja mina (teised olid juba eespool) hakkasid liikuma igaüks oma eesmärgi poole. Minu tagasihoidlik eesmärk oli joosta 4.30 sisse. Esimestel kilomeetritel surusin oma tempo meelega maha, et hoida jõudu viimastele kilomeetritele ka, ning kui u 5 kilomeetril nägin jooksjat, kellel oli selja peal 4.30, see tähendas, et temaga koos joostes saabki soovitud aja. Järgnevad 15 kilomeetrit oli ülivõimas emotsioon, sest lisaks 40000 jooksjale oli raja ääres ka tuhandeid pealtvaatajaid-kaasaelajaid, kelle ergutused ja hõisked tekitasid kirjeldamatu melu. Vahepeal nägin raja ääres veel Peetrit, kellele andsin kaugelt märku, et nüüd on võimalus pilti teha ja teatasin, et suure tõenäosusega meie omasi tagant poolt ei tule. Pole veel maininid, et igal kilomeetril olid väljas erinevad muusikud – tundus, et esindatud olid kõik muusikavoolud, kuid trummisoolod on siiani veel kõrvades – need olid üle kõige.
Veel poolel distantsil olin oma graafikus ja mõtlesin, et küll ma veel viimasel 10 kilomeetril paugutan, sest enesetunnetunne oli ju OK.
u 25 kilomeetri peal tundsin, et jalg pole see mis peaks olema, esimesed valu torked hakkasid jalgadesse tulema kuid oma jooksu tegin edasi.
Olin kuulnud, et maraton algab alles 35 kilomeetril, sel hetkel kui selle 35 km märgi juures olin soovisin, et siin see hoopis lõpeks. Kilomeetrid 35-40 tundusid elu pikimad, sest tulin ikka paljudele selg ees vastu. Tabasin end mõttelt, et suvel sai joostud vaid niipalju et “õlu maitseks hästi”.
40 kilomeetril aga nägin raja ääres ergutustüdrukuid plakatiga RUN ARVI, RUN. Pidasin targemaks korra peatuda ja uurida, et mis teoksil. Meie andunud fännid Triin, Anne-mai, Peeter, Enno olid siis raja ääres ja ssatsid soojade tervitustega mind finishi poole. Kuid kuna mul väga kiire polnud, siis ajasin nendega torts juttu ja tegime ka pilti. Lõpuks Pets ütles, et davai – jookse nüüd edasi. Hambad ristis veel 2 km ja 200 meetrit peale Brandenburgi väravaid saabus päästev joon mis ajaliselt näitas 4.54. Vähemalt tehtud, alati saab paremini ja usun, et teine kord juba ongi paremini, kuid olin rahul sellega, et sain hakkama. Väsinud, aga õnnelik.

Nagu ma juba alguses ütlesin, et jooks oli vaid 4.54 sellest Berliinis olemisest ja vaid u 1 tund sellest oli piinarikas – siis kõik muu aeg oli meil FUN
Aitäh kõigile, meie omadele.
Mingi pisik sellest jooksust külge jäi, sest kuigi oli see mu esimene maraton, usun, et see polnud mu viimane jooksumaraton. Enne järgmist maratoni olgu motoks – raske õppustel, kerge lahingus – seega talvel täiega trenni J

Arvi

Spordihullu pihtimused

Kamaluga kallistusi ja suure suuga kiidusõnu Pillele!! Tema oli see, kes umbes täpselt aasta tagasi tegi mulle selgeks, mis kõik siin maamuna peal võimalik on. Näiteks läbida maraton.

Uskusin ma jee, et mina põline jooksu vihkaja kunagi midagi sellist jalge alla võtan. Aga mis teha, kui motivatsioon üle mõistuse käima hakkab ja argist mõtlemist blokeerib. Fakt on see, et tulin ca 2 tundi tagasi jooksmast. Oli pime, külm, vihmane ja omaette olemine. Ja kõigele lisaks nii hea olla, et kasvõi jäägi jooksma :) Oma kehas olemine tundus super mugav, pea oli klaar. Jooksin (loe: mõnnasin) naeratus suunurgas!

Enne tänast päeva - tegin jaanuaris 2009 vomax koormustesti -> asusin treeneri (Martin Mooses) juhtnööride järgi treenima -> sh õppisin ujuma -> hakkasin jooksmist armastama -> rulluisutasin suvi läbi sadu kilomeetreid, sh 3 maratoni, milledest viimase ja olulisima Berliinis 19. septembril ajaga 02:18:52.

Berliini maraton oli minu jaoks käesoleva aasta "naba". Pea kogu elu keerles selle ümber. Keerisesse said kaasa tõmmatud ka pereliikmed ning kolleegidki olid sunnitud kaasa elama ja ära kannatama. Üritus õnnestus 100%. Esimese poole maratonist hoidsin ennast tagasi, pulss <>190, möödusin paljudest ja viimase kilomeetri jaksasin kenasti spurtida. Võhma oleks veel jätkunud, aga jalad olid finishisse jõudes kutud.

Võib veel ära märkida, et maratonile eelnevatel päevadel salvestasin energiat isostar spordijoogi, pudru ja puuviljade abil. Võistluspäeval sõin spordiputru, vahetult enne starti energiabatooni ja teise energiabatooni krõbistasin maratoni keskel. Rajal oli kaasas isostar spordijook, kui see otsa lõppes tuli leppida korraldajate poolt pakutud veega. Banaani üritati ka pihku pista, aga polnud isu selle järele..alles peale finishit võtsin tänulikult vastu.

Ja oleks peaagu meelest läinud - kukkusin ikka ka. Trammirööbaste rägastik ja kehvad teeolud niitsid jalust. Õnneks olid kaitsmed õigete kohtade peal ja pääsesin kriimudeta. Ei jäänud ka kellelegi teisele otseselt jalgu. Kukkumisi tuli siin seal ikka ette. Minu oma oli tõenäoliselt üks valutumaid..

Alates tänasest - olen teel Stockholmi jooksu maratoni finishi poole. Jõuan sinna 5. juunil 2010 orienteeruvalt 05 tundi 59 minutit ja 59 sekundit peale starti.

Sportimiseni!

Run Pille Run!

..selliste siltidega seisi meie vapper Fan Club eesotsas fotograafist Petsiga Berliini Maratoni jooksuraja ääres 20 septembril 2009:)

Aga nüüd veidi ajast tagasi minnes. Ärgata tuli 5.45 (Eesti aja järgi õnneks siiski 6.45), mille järel hakkas riietumine ja söömine, mis polegi nii lihtne vaid tuleb välja, et terve teadus. Selgub, et süsivesikuid tohib tarbida 3-4 tundi enne starti.

Olgu öeldud, et start oli juba kl 9 ehk kl 6 oli viimane aeg süüa putru ja banaane. Puder aga ei tohi olla tavaline tatra või kaerahelbe puder, sest selles pidavat olema liiga palju kliisid. Meie valik langes Sponseri spetsiaalsele spordipudrule...., mille Kaspar meile kokku keetis. Maitse olgu öeldud oli üllatavalt hea;)

Söödud-joodud hakkas pihta riietumine. Jalga sokid, mis ei tohtinud olla päris puhtad vaid sissejoostud (st puhaste sokkidega maratoni joosta ei tohi :D), järgmine oluline asi meeles pidamiseks oli ennast pea-laest jalatallani vaseliini sisse määrimine ehk kõik riide servad, mis vastu nahka ja varbad tuli sisse kreemitada.

Ma ei tea kas vaseliin aitas või mitte aga tulemuseks mitte ühtegi hõõrdumist ega villi kehal/jalgel. Väidetavalt oli nähtud finishis veritsevate jalgega inimesi mitmeid. Ahjaa lisaks tuli teipida ka end ;) Kuna oli selgusetu kas ka naised peavad teipima või ei siis otsustasin pigem end teipida, erinevalt meestest ei olnud see nii problemaatiline tegevus.

Kell tiksus üsna kiiresti ja kuigi pidime lahkuma korterist juba kl 6.30 siis sellel hetkel valistses korteris endiselt kaos. Jalule oli aetud ka taustajõud Pets, kes eelmisel õhtul oli raiunud, et enne kella 8 tema ei tõuse. Seal ta siis koos oma kaameraga vaikselt ellu püüdis jääda.

Enne lahkumist oli oluline teostada oma varustuses ka kontroll ehk hinnata üle kaasa võetava "keemikupaketi" täiuslikkus, kuhu kuulusid lisaks geelidele magneesium ja guranaana. Viimast nimetasime omakesksis hellitavalt mürgiks, sest selle võtmise järel võid end ka pildituks joosta ja mitu nädalat energiat taastada. Üks oluline punkt oli veel. Spordijook tuli vahetada soolavee vastu kuni stardini. Minule igaljuhul selline söömine-joomine mõjus. Stardis olin värske:)

Jooksime siis rongile ning sedapuhku õnnestus kohale jõuda võistluspaika tõrgeteta. Võistlusärevus polnud sees mitte ainult meil vaid ka staarfotograafil Petsil, kes suures pildistamise hoos unustas ette vaadata ning vastu posti jooksis. No muidugi kõik naersid:D

Võistlusalasse sisenedes hakkas tõusma vaikselt ka võistlusärevus. Esiteks tuli leida riiete äraandmise koht. No muidugi olid naised topitud kõige kaugemasse ja varjatumasse võsasesse nurka erinevalt meestest, kes laiutasid päikselisel platsil. Aga igal halval on ka hea pool, nimelt naiste ala kõrval asus õlleala. Polnud vähemasti pikk maa peale võistlust minna :D

Enne riiete äraandmist õnnestus meil hankida ka soojenduskiled, mis olid sellised tibukollased. See oli üks parimaid korralajate poolseid ideid. Kell 9 hommikul oli väljas ikka veel suhteliselt jahe.
Miinusena võib ära märkida, et WC-d oli küll vähevõitu seetõttu said kõik hekid korrapäraselt meeste poolt kastetud. Naistele mõeldud võsasid aga polnud kusagil nii, et meil tuli piiruda pikkade järjekordadega. Nagu ikka naistele ei oldud jälle mõeldud :D

Aga see selleks ca 8.30 kui olime ära teinud enidist ka väikese pildiseeria Petsi abil, kes meid väravataga ootas. Aiaaugust ta meid pildistama kahjuks ka pidi,sest aiast sissetungiv rahvavool oli liiga tugev, et vastu voolu minna. Liikusime siis lõpuks stardialasse, erilist trügimist ei olnud ning väidetavalt ei teostatud tibukollaserüü alt ka kontrolli, millisesse stardigruppi minna võid. Me siiski olime viisakad ja läksime viimasesse stardigruppi H.
Kl 9 käis stardipauk, paari minutilise viivitusega sain ka liikuma. Stardiväravani jõudsin kusagil 9.12 ja siis algas võistlus...iseendaga:) Esimesed 10 km olid väga lihtsad ja mu jõupingutustest hoolimata aeglasemalt joosta esimesed kümme ei kandnud vilja. Kilomeetri aeg kõikus 5.22-5.40 vahel ehk olin alustanud 15 sekundit kiiremas tempos kui plaaninud. Tekkis väike hirm,et hiljem maksab kätte. Väidetavalt iga võidetud sekund esimeses pooles on kaotatud 10 sekundit teises pooles juhul kui liiga kiirustad. Järgmised kümme ei tekitanud ka mingeid erilisi emotsioone välja arvatud üllatus et nägin 45 000 rahvamassi seas ca 10 sekundilise edumaaga lippamas Jaanikat. Pealtvaatajatest ma nendel kilomeetritel eriti ei hoolinud kuna mul oli tegemist enda jooksurütmi hoidmisega. Väljas oli läinud järjest soojemaks. Juba oli päris palav. Ca 25 km ei õnenstunud mul jooki haarata, sest joogipunktirivi lõppes ootamatult ära. Otsustasin mitte tagasi pöörata sest 3 km pärats pidi järgmine tulema aga juba km pärast tundsin janu ja 2 km pärast olin valmis pealtvaatajatelt pudeli käest võtma, aga minu õnnetuseks polnud ühelgi midagi joodavat käes. Kui joogipunkti jõudsin olin meeletult janune. Kahjuks pakuti seal vaid vett aga ma vajasin juba miskit enamat. Haarasin siiski topsi vett ahmisin sisse
ja paar topsi kallasin jahutuseks pähe. Veidi edasi joostes oli ka dush välja pandud. Kaspar oli soovitanud selliseid võimalusi kasutada nii siis jooksin selle alt läbi. Vesi oli jäiselt külm aga mõnusalt jahutav. Läks mööda ligi km ja jõudsin punktini kus oli spordijooki ja lisaks pakuti ka banaani. See oli ca 30 km. Otsustasin seisma jääda süüa ja juua korralikult end veega kasta ja seejärel

edasi liikuda. Aga ...mis ei liikunud olid jalad....31 km oli mu raskeim. Jõudu oli aga lihased ei liikunud. km läbimiseks kulus ca 9 minutit!! Otsisin silmadega Petsi, kes lubas rajaääres olla. Petsi otsisin selleks, et siis on põhjust seisma jääda ja ei peaks liikuma ning
saaks jagada pool oma suurest murest. Petsi kahjuks polnud nii siis tuli edasi joosta. Küll aga silmasin vasakut kätt silti, mille oli kirjas 12 km õlleni. See lihtsalt ajas naerma. Kui aus olla siis kilomeetreid hiljem kui veidi raske oli meenutasin seda humoorikat plakatit ja jõudu tuli juurde. 32 km hakkasid lihased vaikslet soojaks minema. Teeääres seisid väiksed lapse käed pikalt välja sirutatult, et plaksu lüüa. Rõõmuatasin siis väikseid lapsi ja eneseüllatuseks tekitas see positiivse emotsiooni, mis muutis jooksu
nauditavamaks. Selle hetkel leidsin end ka mõtlemast,
et vaid 10 km lõpuni....maraton ei olegi miskit ilmvõimatut. Seejärel mõtlesin, et jäänud on vähem maad kui ülemiste järve jooks, mis on 14 km. Lõpetasin kiirelt selle mõtte, kui oma kujutelmas ülemiste järve jooksul jõudsin kohani, et ees ootab künkaline metsa maastik kus käpuli korduvalt käisin. Arvasin, et tuleks leida ilusam mõte. Kahjuks ei mäleta, et oleks selle leidnud ja seetõttu otsustasin vaadata linna vaatamisväärsusi, sest tegu oli ju siiski jalgsi linnaekskursiooniga. Esimesed 30 km olin nagunii unustanud linna vaadata, püüdsin siis edaspidi end parandada ja arhitektuuri ka vaadata. Vahtides ilusat samamstega hoonet jooksin mööda aga kahetsusvääreslt Petsist & Fun Clubist neid märkamata. Hiljem selgus, et mu nimi olevat nii eriline, et Triinu juurde, kes hoidis silti Run Pille Run tuli mingi naine ja ütles, et oi oi Pille kahjuks jooksis juba mööda. Mõelge vaid üks 45 000 oli vaid Pille. Ahjaa oma 150ml joogipudelit, mis mul kaasas oli täitsin nüüd igas punktis hoolsalt ja seisma enam ei jäänud. Isegi tunglemise hetkel otsustasin seismise asemel põlvetõstu jooksu teha, sest oma õppetunni olin saanud.

Veel meenub mulle 37 km, mis pidavat olema kõige raskem, kuigi mul ei olnud kuidagi raskem kui enne otsustasin profilaktika mõttes ära juua 1/3 guaraanast. Kas nüüd sellest või millestki muust oli 40 km energiat piisavalt et tegin kaks väikest lõpuspurti. Omalegi ootamatult liikusid jalad endsielt ja polndki väga raske. Siis jõudsin ka mõtteni, et see on mu elu parim võistlus ja kui enne starti olin veendunud, et ma ei taha enam kunagi maratoni joosta ja võibolla ka joosta mitte, siis nüüd olin kindel MA TEEN SEDA UUESTI! Aeg. 4.24.32

Emotsioon, mis võistlusest sain on kirjeldamatult positiivne. Rõõmu ei vähendanud ka järgneva kahe päeva katsusmus jalgade ravimise osas. Rõõmu aga tekitas ka maratoonlaste äratundmine linnapildis- kummaline kõnnak reetis enamasti osalenud selahulgas ka mind. Kui Riias lennukist selgees väljusin, siis turvamehed mind päris normaalseks ei pidanud. Küll aga trepist ülesse minnes kõnetas sõbralik soomlane mind sõnadega: Tundub, et trepist alla tulla oli lihtsam kui ülesse minna. Mis sa praegu maratonist arvad:)? Vastuse jätan enda teada, aga juba järgmine aasta järgmine maraton :)