..selliste siltidega seisi meie vapper Fan Club eesotsas fotograafist Petsiga Berliini Maratoni jooksuraja ääres 20 septembril 2009:) Aga nüüd veidi ajast tagasi minnes. Ärgata tuli 5.45 (Eesti aja järgi õnneks siiski 6.45), mille järel hakkas riietumine ja söömine, mis polegi nii lihtne vaid tuleb välja, et terve teadus. Selgub, et süsivesikuid tohib tarbida 3-4 tundi enne starti.
Olgu öeldud, et start oli juba kl 9 ehk kl 6 oli viimane aeg süüa putru ja banaane. Puder aga ei tohi olla tavaline tatra või kaerahelbe puder, sest selles pidavat olema liiga palju kliisid. Meie valik langes Sponseri spetsiaalsele spordipudrule...., mille Kaspar meile kokku keetis. Maitse olgu öeldud oli üllatavalt hea;)
Söödud-joodud hakkas pihta riietumine. Jalga sokid, mis ei tohtinud olla päris puhtad vaid sissejoostud (st puhaste sokkidega maratoni joosta ei tohi :D), järgmine oluline asi meeles pidamiseks oli ennast pea-laest jalatallani vaseliini sisse määrimine ehk kõik riide servad, mis vastu nahka ja varbad tuli sisse kreemitada.
Ma ei tea kas vaseliin aitas või mitte aga tulemuseks mitte ühtegi hõõrdumist ega villi kehal/jalgel. Väidetavalt oli nähtud finishis veritsevate jalgega inimesi mitmeid. Ahjaa lisaks tuli teipida ka end ;) Kuna oli selgusetu kas ka naised peavad teipima või ei siis otsustasin pigem end teipida, erinevalt meestest ei olnud see nii problemaatiline tegevus.
Kell tiksus üsna kiiresti ja kuigi pidime lahkuma korterist juba kl 6.30 siis sellel hetkel valistses korteris endiselt kaos. Jalule oli aetud ka taustajõud Pets, kes eelmisel õhtul oli raiunud, et enne kella 8 tema ei tõuse. Seal ta siis koos oma kaameraga vaikselt ellu püüdis jääda.
Enne lahkumist oli oluline teostada oma varustuses ka kontroll ehk hinnata üle kaasa võetava "keemikupaketi" täiuslikkus, kuhu kuulusid lisaks geelidele magneesium ja guranaana. Viimast nimetasime omakesksis hellitavalt mürgiks, sest selle võtmise järel võid end ka pildituks joosta ja mitu nädalat energiat taastada. Üks oluline punkt oli veel. Spordijook tuli vahetada soolavee vastu kuni stardini. Minule igaljuhul selline söömine-joomine mõjus. Stardis olin värske:)
Jooksime siis rongile ning sedapuhku õnnestus kohale jõuda võistluspaika tõrgeteta. Võistlusärevus polnud sees mitte ainult meil vaid ka staarfotograafil Petsil, kes suures pildistamise hoos unustas ette vaadata ning vastu posti jooksis. No muidugi kõik naersid:D
Võistlusalasse sisenedes hakkas tõusma vaikselt ka võistlusärevus. Esiteks tuli leida riiete äraandmise koht. No muidugi olid naised topitud kõige kaugemasse ja varjatumasse võsasesse nurka erinevalt meestest, kes laiutasid päikselisel platsil. Aga igal halval on ka hea pool, nimelt naiste ala kõrval asus õlleala. Polnud vähemasti pikk maa peale võistlust minna :D
Enne riiete äraandmist õnnestus meil hankida ka soojenduskiled, mis olid sellised tibukollased. See oli üks parimaid korralajate poolseid ideid. Kell 9 hommikul oli väljas ikka veel suhteliselt jahe.
Miinusena võib ära märkida, et WC-d oli küll vähevõitu seetõttu said kõik hekid korrapäraselt meeste poolt kastetud. Naistele mõeldud võsasid aga polnud kusagil nii, et meil tuli piiruda pikkade järjekordadega. Nagu ikka naistele ei oldud jälle mõeldud :D
Aga see selleks ca 8.30 kui olime ära teinud enidist ka väikese pildiseeria Petsi abil, kes meid väravataga ootas. Aiaaugust ta meid pildistama kahjuks ka pidi,sest aiast sissetungiv rahvavool oli liiga tugev, et vastu voolu minna. Liikusime siis lõpuks stardialasse, erilist trügimist ei olnud ning väidetavalt ei teostatud tibukollaserüü alt ka kontrolli, millisesse stardigruppi minna võid. Me siiski olime viisakad ja läksime viimasesse stardigruppi H.
Kl 9 käis stardipauk, paari minutilise viivitusega sain ka liikuma. Stardiväravani jõudsin kusagil 9.12 ja siis algas võistlus...iseendaga:) Esimesed 10 km olid väga lihtsad ja mu jõupingutustest hoolimata aeglasemalt joosta esimesed kümme ei kandnud vilja. Kilomeetri aeg kõikus 5.22-5.40 vahel ehk olin alustanud 15 sekundit kiiremas tempos kui plaaninud. Tekkis väike hirm,et hiljem maksab kätte. Väidetavalt iga võidetud sekund esimeses pooles on kaotatud 10 sekundit teises pooles juhul kui liiga kiirustad. Järgmised kümme ei tekitanud ka mingeid erilisi emotsioone välja arvatud üllatus et nägin 45 000 rahvamassi seas ca 10 sekundilise edumaaga lippamas Jaanikat. Pealtvaatajatest ma nendel kilomeetritel eriti ei hoolinud kuna mul oli tegemist enda jooksurütmi hoidmisega. Väljas oli läinud järjest soojemaks. Juba oli päris palav. Ca 25 km ei õnenstunud mul jooki haarata, sest joogipunktirivi lõppes ootamatult ära. Otsustasin mitte tagasi pöörata sest 3 km pärats pidi järgmine tulema aga juba km pärast tundsin janu ja 2 km pärast olin valmis pealtvaatajatelt pudeli käest võtma, aga minu õnnetuseks polnud ühelgi midagi joodavat käes. Kui joogipunkti jõudsin olin meeletult janune. Kahjuks pakuti seal vaid vett aga ma vajasin juba miskit enamat. Haarasin siiski topsi vett ahmisin sisse
ja paar topsi kallasin jahutuseks pähe. Veidi edasi joostes oli ka dush välja pandud. Kaspar oli soovitanud selliseid võimalusi kasutada nii siis jooksin selle alt läbi. Vesi oli jäiselt külm aga mõnusalt jahutav. Läks mööda ligi km ja jõudsin punktini kus oli spordijooki ja lisaks pakuti ka banaani. See oli ca 30 km. Otsustasin seisma jääda süüa ja juua korralikult end veega kasta ja seejärel
edasi liikuda. Aga ...mis ei liikunud olid jalad....31 km oli mu raskeim. Jõudu oli aga lihased ei liikunud. km läbimiseks kulus ca 9 minutit!! Otsisin silmadega Petsi, kes lubas rajaääres olla. Petsi otsisin selleks, et siis on põhjust seisma jääda ja ei peaks liikuma ning
saaks jagada pool oma suurest murest. Petsi kahjuks polnud nii siis tuli edasi joosta. Küll aga silmasin vasakut kätt silti, mille oli kirjas 12 km õlleni. See lihtsalt ajas naerma. Kui aus olla siis kilomeetreid hiljem kui veidi raske oli meenutasin seda humoorikat plakatit ja jõudu tuli juurde. 32 km hakkasid lihased vaikslet soojaks minema. Teeääres seisid väiksed lapse käed pikalt välja sirutatult, et plaksu lüüa. Rõõmuatasin siis väikseid lapsi ja eneseüllatuseks tekitas see positiivse emotsiooni, mis muutis jooksu
nauditavamaks. Selle hetkel leidsin end ka mõtlemast,
et vaid 10 km lõpuni....maraton ei olegi miskit ilmvõimatut. Seejärel mõtlesin, et jäänud on vähem maad kui ülemiste järve jooks, mis on 14 km. Lõpetasin kiirelt selle mõtte, kui oma kujutelmas ülemiste järve jooksul jõudsin kohani, et ees ootab künkaline metsa maastik kus käpuli korduvalt käisin. Arvasin, et tuleks leida ilusam mõte. Kahjuks ei mäleta, et oleks selle leidnud ja seetõttu otsustasin vaadata linna vaatamisväärsusi, sest tegu oli ju siiski jalgsi linnaekskursiooniga. Esimesed 30 km olin nagunii unustanud linna vaadata, püüdsin siis edaspidi end parandada ja arhitektuuri ka vaadata. Vahtides ilusat samamstega hoonet jooksin mööda aga kahetsusvääreslt Petsist & Fun Clubist neid märkamata. Hiljem selgus, et mu nimi olevat nii eriline, et Triinu juurde, kes hoidis silti Run Pille Run tuli mingi naine ja ütles, et oi oi Pille kahjuks jooksis juba mööda. Mõelge vaid üks 45 000 oli vaid Pille. Ahjaa oma 150ml joogipudelit, mis mul kaasas oli täitsin nüüd igas punktis hoolsalt ja seisma enam ei jäänud. Isegi tunglemise hetkel otsustasin seismise asemel põlvetõstu jooksu teha, sest oma õppetunni olin saanud.
Veel meenub mulle 37 km, mis pidavat olema kõige raskem, kuigi mul ei olnud kuidagi raskem kui enne otsustasin profilaktika mõttes ära juua 1/3 guaraanast. Kas nüüd sellest või millestki muust oli 40 km energiat piisavalt et tegin kaks väikest lõpuspurti. Omalegi ootamatult liikusid jalad endsielt ja polndki väga raske. Siis jõudsin ka mõtteni, et see on mu elu parim võistlus ja kui enne starti olin veendunud, et ma ei taha enam kunagi maratoni joosta ja võibolla ka joosta mitte, siis nüüd olin kindel MA TEEN SEDA UUESTI! Aeg. 4.24.32
Emotsioon, mis võistlusest sain on kirjeldamatult positiivne. Rõõmu ei vähendanud ka järgneva kahe päeva katsusmus jalgade ravimise osas. Rõõmu aga tekitas ka maratoonlaste äratundmine linnapildis- kummaline kõnnak reetis enamasti osalenud selahulgas ka mind. Kui Riias lennukist selgees väljusin, siis turvamehed mind päris normaalseks ei pidanud. Küll aga trepist ülesse minnes kõnetas sõbralik soomlane mind sõnadega: Tundub, et trepist alla tulla oli lihtsam kui ülesse minna. Mis sa praegu maratonist arvad:)? Vastuse jätan enda teada, aga juba järgmine aasta järgmine maraton :)
Võistlusalasse sisenedes hakkas tõusma vaikselt ka võistlusärevus. Esiteks tuli leida riiete äraandmise koht. No muidugi olid naised topitud kõige kaugemasse ja varjatumasse võsasesse nurka erinevalt meestest, kes laiutasid päikselisel platsil. Aga igal halval on ka hea pool, nimelt naiste ala kõrval asus õlleala. Polnud vähemasti pikk maa peale võistlust minna :D
Enne riiete äraandmist õnnestus meil hankida ka soojenduskiled, mis olid sellised tibukollased. See oli üks parimaid korralajate poolseid ideid. Kell 9 hommikul oli väljas ikka veel suhteliselt jahe.
Miinusena võib ära märkida, et WC-d oli küll vähevõitu seetõttu said kõik hekid korrapäraselt meeste poolt kastetud. Naistele mõeldud võsasid aga polnud kusagil nii, et meil tuli piiruda pikkade järjekordadega. Nagu ikka naistele ei oldud jälle mõeldud :D
Aga see selleks ca 8.30 kui olime ära teinud enidist ka väikese pildiseeria Petsi abil, kes meid väravataga ootas. Aiaaugust ta meid pildistama kahjuks ka pidi,sest aiast sissetungiv rahvavool oli liiga tugev, et vastu voolu minna. Liikusime siis lõpuks stardialasse, erilist trügimist ei olnud ning väidetavalt ei teostatud tibukollaserüü alt ka kontrolli, millisesse stardigruppi minna võid. Me siiski olime viisakad ja läksime viimasesse stardigruppi H.
Kl 9 käis stardipauk, paari minutilise viivitusega sain ka liikuma. Stardiväravani jõudsin kusagil 9.12 ja siis algas võistlus...iseendaga:) Esimesed 10 km olid väga lihtsad ja mu jõupingutustest hoolimata aeglasemalt joosta esimesed kümme ei kandnud vilja. Kilomeetri aeg kõikus 5.22-5.40 vahel ehk olin alustanud 15 sekundit kiiremas tempos kui plaaninud. Tekkis väike hirm,et hiljem maksab kätte. Väidetavalt iga võidetud sekund esimeses pooles on kaotatud 10 sekundit teises pooles juhul kui liiga kiirustad. Järgmised kümme ei tekitanud ka mingeid erilisi emotsioone välja arvatud üllatus et nägin 45 000 rahvamassi seas ca 10 sekundilise edumaaga lippamas Jaanikat. Pealtvaatajatest ma nendel kilomeetritel eriti ei hoolinud kuna mul oli tegemist enda jooksurütmi hoidmisega. Väljas oli läinud järjest soojemaks. Juba oli päris palav. Ca 25 km ei õnenstunud mul jooki haarata, sest joogipunktirivi lõppes ootamatult ära. Otsustasin mitte tagasi pöörata sest 3 km pärats pidi järgmine tulema aga juba km pärast tundsin janu ja 2 km pärast olin valmis pealtvaatajatelt pudeli käest võtma, aga minu õnnetuseks polnud ühelgi midagi joodavat käes. Kui joogipunkti jõudsin olin meeletult janune. Kahjuks pakuti seal vaid vett aga ma vajasin juba miskit enamat. Haarasin siiski topsi vett ahmisin sisse
ja paar topsi kallasin jahutuseks pähe. Veidi edasi joostes oli ka dush välja pandud. Kaspar oli soovitanud selliseid võimalusi kasutada nii siis jooksin selle alt läbi. Vesi oli jäiselt külm aga mõnusalt jahutav. Läks mööda ligi km ja jõudsin punktini kus oli spordijooki ja lisaks pakuti ka banaani. See oli ca 30 km. Otsustasin seisma jääda süüa ja juua korralikult end veega kasta ja seejäreledasi liikuda. Aga ...mis ei liikunud olid jalad....31 km oli mu raskeim. Jõudu oli aga lihased ei liikunud. km läbimiseks kulus ca 9 minutit!! Otsisin silmadega Petsi, kes lubas rajaääres olla. Petsi otsisin selleks, et siis on põhjust seisma jääda ja ei peaks liikuma ning
saaks jagada pool oma suurest murest. Petsi kahjuks polnud nii siis tuli edasi joosta. Küll aga silmasin vasakut kätt silti, mille oli kirjas 12 km õlleni. See lihtsalt ajas naerma. Kui aus olla siis kilomeetreid hiljem kui veidi raske oli meenutasin seda humoorikat plakatit ja jõudu tuli juurde. 32 km hakkasid lihased vaikslet soojaks minema. Teeääres seisid väiksed lapse käed pikalt välja sirutatult, et plaksu lüüa. Rõõmuatasin siis väikseid lapsi ja eneseüllatuseks tekitas see positiivse emotsiooni, mis muutis jooksu
nauditavamaks. Selle hetkel leidsin end ka mõtlemast,
et vaid 10 km lõpuni....maraton ei olegi miskit ilmvõimatut. Seejärel mõtlesin, et jäänud on vähem maad kui ülemiste järve jooks, mis on 14 km. Lõpetasin kiirelt selle mõtte, kui oma kujutelmas ülemiste järve jooksul jõudsin kohani, et ees ootab künkaline metsa maastik kus käpuli korduvalt käisin. Arvasin, et tuleks leida ilusam mõte. Kahjuks ei mäleta, et oleks selle leidnud ja seetõttu otsustasin vaadata linna vaatamisväärsusi, sest tegu oli ju siiski jalgsi linnaekskursiooniga. Esimesed 30 km olin nagunii unustanud linna vaadata, püüdsin siis edaspidi end parandada ja arhitektuuri ka vaadata. Vahtides ilusat samamstega hoonet jooksin mööda aga kahetsusvääreslt Petsist & Fun Clubist neid märkamata. Hiljem selgus, et mu nimi olevat nii eriline, et Triinu juurde, kes hoidis silti Run Pille Run tuli mingi naine ja ütles, et oi oi Pille kahjuks jooksis juba mööda. Mõelge vaid üks 45 000 oli vaid Pille. Ahjaa oma 150ml joogipudelit, mis mul kaasas oli täitsin nüüd igas punktis hoolsalt ja seisma enam ei jäänud. Isegi tunglemise hetkel otsustasin seismise asemel põlvetõstu jooksu teha, sest oma õppetunni olin saanud.
Emotsioon, mis võistlusest sain on kirjeldamatult positiivne. Rõõmu ei vähendanud ka järgneva kahe päeva katsusmus jalgade ravimise osas. Rõõmu aga tekitas ka maratoonlaste äratundmine linnapildis- kummaline kõnnak reetis enamasti osalenud selahulgas ka mind. Kui Riias lennukist selgees väljusin, siis turvamehed mind päris normaalseks ei pidanud. Küll aga trepist ülesse minnes kõnetas sõbralik soomlane mind sõnadega: Tundub, et trepist alla tulla oli lihtsam kui ülesse minna. Mis sa praegu maratonist arvad:)? Vastuse jätan enda teada, aga juba järgmine aasta järgmine maraton :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar