Berliin - 13 jooksu/rullisõpra, 4 päeva, 1 võistlus, 1 tund piinarikkust

Alustan sellest, et Pille oli kevad-talvel väga aktiivne ja teatas, et septebris tuleb jooksma minna Berliini maratoni. Ei kujutanud küll ette, mida see tähendab, kuid selgeks sei see lõplikult alles siis kui olin ületanud Berliini maratoni finishi joone ja aega ikka kulus. Kogu see Berliini trip - 4 päeva Berliinis, saabumisest - lahkumiseni oli suurepärane nädalavahetus, mille käigus 13 jooksu-rulluisusõpra elasid Alzatrazis - hostelis. Tutvumine linnaga (Berliini teletorn, ühine jooks olümpiastaadionile, Tempelhoffi lennujaam ja muud ilusad kohad mille külastamist soosis ka suurepärane suveilm) Lõbus on kindlasti asjaosalistel
meenutada seikluseid metroos kus me küll osavalt kontrollide eest ära põiklesime, siis jälle sõitsime edasi-tagasi leidmata õiget jaama, kus maha peaks minema.
Minu jaoks oli Berliin ka uute tuvuste koht - spordisõbrad saabusid 2 päeva jooksul ja kõik olime kui üks lõbus seltskond. Enne tähtsat sündmust sai ära proovitud ka Saksa õlled ja ka rum coolaga.
Pille on oma jutukeses väga hästi kirjeldanud meie pühapäeva hommikuseid tegevusi. Mina siis jätkan oma elamusi sellest momendist, kui anti stardipauk ja kõik kes olid veel koos seal rahvasummas - Jansa, Tõnu, Pille, Rainer ja mina (teised olid juba eespool) hakkasid liikuma igaüks oma eesmärgi poole. Minu tagasihoidlik eesmärk oli joosta 4.30 sisse. Esimestel kilomeetritel surusin oma tempo meelega maha, et hoida jõudu viimastele kilomeetritele ka, ning kui u 5 kilomeetril nägin jooksjat, kellel oli selja peal 4.30, see tähendas, et temaga koos joostes saabki soovitud aja. Järgnevad 15 kilomeetrit oli ülivõimas emotsioon, sest lisaks 40000 jooksjale oli raja ääres ka tuhandeid pealtvaatajaid-kaasaelajaid, kelle ergutused ja hõisked tekitasid kirjeldamatu melu. Vahepeal nägin raja ääres veel Peetrit, kellele andsin kaugelt märku, et nüüd on võimalus pilti teha ja teatasin, et suure tõenäosusega meie omasi tagant poolt ei tule. Pole veel maininid, et igal kilomeetril olid väljas erinevad muusikud – tundus, et esindatud olid kõik muusikavoolud, kuid trummisoolod on siiani veel kõrvades – need olid üle kõige.
Veel poolel distantsil olin oma graafikus ja mõtlesin, et küll ma veel viimasel 10 kilomeetril paugutan, sest enesetunnetunne oli ju OK.
u 25 kilomeetri peal tundsin, et jalg pole see mis peaks olema, esimesed valu torked hakkasid jalgadesse tulema kuid oma jooksu tegin edasi.
Olin kuulnud, et maraton algab alles 35 kilomeetril, sel hetkel kui selle 35 km märgi juures olin soovisin, et siin see hoopis lõpeks. Kilomeetrid 35-40 tundusid elu pikimad, sest tulin ikka paljudele selg ees vastu. Tabasin end mõttelt, et suvel sai joostud vaid niipalju et “õlu maitseks hästi”.
40 kilomeetril aga nägin raja ääres ergutustüdrukuid plakatiga RUN ARVI, RUN. Pidasin targemaks korra peatuda ja uurida, et mis teoksil. Meie andunud fännid Triin, Anne-mai, Peeter, Enno olid siis raja ääres ja ssatsid soojade tervitustega mind finishi poole. Kuid kuna mul väga kiire polnud, siis ajasin nendega torts juttu ja tegime ka pilti. Lõpuks Pets ütles, et davai – jookse nüüd edasi. Hambad ristis veel 2 km ja 200 meetrit peale Brandenburgi väravaid saabus päästev joon mis ajaliselt näitas 4.54. Vähemalt tehtud, alati saab paremini ja usun, et teine kord juba ongi paremini, kuid olin rahul sellega, et sain hakkama. Väsinud, aga õnnelik.

Nagu ma juba alguses ütlesin, et jooks oli vaid 4.54 sellest Berliinis olemisest ja vaid u 1 tund sellest oli piinarikas – siis kõik muu aeg oli meil FUN
Aitäh kõigile, meie omadele.
Mingi pisik sellest jooksust külge jäi, sest kuigi oli see mu esimene maraton, usun, et see polnud mu viimane jooksumaraton. Enne järgmist maratoni olgu motoks – raske õppustel, kerge lahingus – seega talvel täiega trenni J

Arvi