Berliin - miks peaks keegi sellise ebainimlikult raske katsumuse ette võtma?

Pärast 17. septembri päevatoimetusi 

saabus aeg oma kompsud kokku panna ja sättida sammud 

lennujaama poole. Sinnajõudmise eest 

hoolitsenud taksojuhtläks väga õhinasse, kui 

kuulis lennureisi eesmärgi olevat midagi muud, 

kui basseini ääres vedelemine ja nii ma siis saingi 

ülejäänud tee kuulata õuduslugusid sellest, 

kuidas tema oli kannatanud, kui oma esimest 

maratoni jooksis.. Ja nüüd ootas see kõik ees ka

mind. Lennureis ümberistumisega Riias seljataga

ja esmane tutvus Berliini ühistranspordisüsteemi 

liikumisvahenditega tehtud, 

võisime kergendustundega oma pagasihunniku 

ööbimiskoha voodile visata. 

Õnneks ei olnud maailmakuulsa Alkatrazi nime kandva appartementi sisekord sama 

karm, kui talle nime andnud kaljuvanglal ja nii õnnestus enne uinumist 

reisikaaslastega õllekannu taga ka väike tutvus sobitada;)Esimene hommik Berliinis tervitas meid päikselise ilmaga ja seepärast otsustasime

päeva esimese poole sisustada südalinnas asuva teletorni külastamisega. Nähtavus

oli hea ja see võimaldas 204 meetri kõrguselt saada suurepärase ülevaate linnast,

kus meie lõbus seltskond plaanis oma elu esimese (või äärmisel juhul teise) 

maratoni läbi joosta.Oma nime lõpuprotokolli saamiseks tuli mei

l esmaslt järel käia oma rinnanumbril 

ja ajavõtukiibil. Kui Tempeltofi leidmine 

iseenesest raskusi ei valmistanud, siis

sealsetes tohututes angaarides mitmekümne

tuhande inimese vahel tunglemine võttis

ikka tunde, enne kui kõik vajalik õnnestus

kätte saada. Tagasiteele asudes oli

juba pime ja külm ning ega metroosõidust 

olekski midagi rääkida, kui

ringirassimisest surisevate jalgade 

puhkamist poleks ootamatult katkestanud 

nõudliku häälega proua käsk vahekäik vabastada.. Üks pilk tema mundrile oli piisav

taipamaks, et tegemist on piletikontrolliga.. Kiire reaktsiooniga inimestele 

meenus kohe, et siin peatuses pididki nad ju väljuma ja enne kui kontroll jõudis

köhatada olime meie juba ooteplatvormiltki kadunud.. Seda seika meenutades tuleb

veel ka tagantjärgi muie näole;)Järgmiseks tervitas meid juba laupäev ja seda mäletan ma kui päeva, mis õpetas

ühistransporti mitte alahindama.. Plaanisime minna maratoonaritele korraldatud 

ühistreeningule, aga olles ignoorinud teiste jooksjate eeskuju ja arvanud end 

teadvat otseteed leidsime stardipaugu kõlades end ikka veel metroost ja sõitmas 

tuldud teed tagasi.. Seejuures õnnestus meil veelkord valesse peatusesse sõita ja

kui lõpuks tänu taanlaste abile stardipaika jõudsime, oli ülejäänud rahvas juba 

pool tundi teel olnud..Eks tuli siis kaotatud aeg rajal tagasi teha ja nagu poleks pulss sellest veel 

piisavalt kõrge olnud, pidin veel mingite argimuredega maadlema, sest eelmisel 

päeval pidutsenud kolleegid ei võtnud toru ja mõnede kiirete murede lahendamiseks

tuli kapid nende ukse taha prõmmima saatma.. Lõpuks siiski kõik laabus ja 

olümpiastaadionile jõudes võisin juba rahuliku südamega ülevaid emotsioone nautida. Olles õhtul äravaadanud veel ka rullimaratonil osalejate ponnistused oli aeg magama heita ja oodata järgmist päeva, mis pidi andma vastuse, kas treeningutel valatud higihulk oli piisav, et maraton elusana läbi teha.Hoolimata eelmiste päevade nappidest unetundidest polnudki poole kuue ajal 

ärkamine väga keeruline ja poolteist tundi enne maratoni algust stardipaika 

jõudes märkismisväärset väsimust ma kehas ei tundnud. Ja mis peamine- kusagilt

ei valutanud. Iseenesest tundus eesmärgiks seatud tempo 4:50-4:55 km-i kohta suht

aeglane, aga kuna ma ei olnud kunagi varem järjest jooksnud pikemat maad, 

kui 16km, siis ärakukkumise hirmus otsustasin alustada rahulikumalt. Plaan oli

joosta kilomeetreid 5 minuti lähedale ja viimased 10 kilomeetrit kiiremini..Kui jätta kõrvale asjaolu, et rahvamass oli väga tihe ja mind ümbritsenud 

inimesed jooksid märksa aeglasemas tempos, kui mulle sobilik, siis sujus algus 

päris ladusalt- absoluutselt ei pidanud mõtlema, millal järgmine kilomeeter täis 

saab- nad möödusid üksteise järel justkui iseenesest. Rahulolutunne ei kestnud 

siiki igavesti- ausaltöeldes olin üsna mures, kui juba kümnendal kilomeetril 

hakkas parem põlv maandumisel aeg-ajalt teravalt torkima.. Õnneks oli seekord tegu

lihtsa suuresilmse hirmuga, sest jooksustiili varieerides ja vahepeal ka üle kanna

joostes pidas põlv kenasti jooksu lõpuni vastu. 

Tegelikult oli üllatav, et kõik probleemid, mis mul rajal tekkisid, olid seotud 

parema jalaga. Oleksin oodanud, et nõrgimaks lüliks osutub suvel viga saanud 

vasak põlv, aga sel ei olnud midagi häda. 15. km hakkas endast märku andma hoopis

parem sääremari ja umbes poolel distantsil sama poole puusaliiges. Jalad 

iseenesest olid sel hetkel veel päris värsked ja lihastes tundus jõudu jaguvat.

Esimesed märgid väsimusest (eelkõige vaimsest) tekkisid pärast 26. kilomeetrit.

Selgus, et mu GPS mõõdab kilomeetrid vähe lühemaks, kui nad tegelikult on ja nii 

tundus, et see 28km tähis, mis peaks tähistama 2/3 läbisaamist, ei tule ega tule..30. kilomeetril polnud tundel siiski veel väga viga ja 32. kilomeetril mõtlesin, et

nüüd siis ongi see viimane 10 käes, et peaks tempot juurde panema.. Ühe 

kilomeetri suutsingi joosta 4:45-ga, aga siis sain aru, et ega nende jõuvarudega

enam väga priisata ei olegi.. Arvutasin veits ja kui sai selgeks, et alla 3:30:00 

ma seekord joosta ei suuda, siis võtsin eesmärgiks lihtsalt samas tempos rahulikult 

lõpuni joosta..Aga ega ma veel nii kergelt ei pääsenud- hoolimata lõõskavast päikesest ja 

23 soojakraadist hakkas mul 35. kilomeetrilt nii külm, et hädasti vajanuks 

dressikat peale.. Seda polnud aga kusagilt võtta ja nii tuli värisedes edasi 

rühkida.. Kuigi inimeste vahel laveerimine kulutas lisaenergiat, tundisin end 

päris hästi, et hoolimata töntsiks jäänud sammust tulid enamik neist mulle ikka 

veel selg ees vastu.. Ju siis neil oli veelgi raskem.. Tulevikus oleks siiski 

vaja sättida end stardigruppi, kus inimesed jooksevad enamvähem sama suurusjärgu 

aega, mida mina..Hoolimata sellest, et viimased 5km 

venisid nagu tatt ei tekkinud mul rajal 

kordagi mõtet, et äkki ma ei jõua lõpuni 

vms. Isegi siis, kui pärast spurti

Brandenburgide väravatavahele selgus, et 

tegelikult on finish veel mitmesaja 

meetri kaugusel leidsin endas jõudu edasi liikuda ja suutsin lõpus veelkord 

natukene kiirendadadagi. 

Kui mul rajal oli veel raske mõista, miks peaks keegi sellise ebainimlikult 

raske katsumuse ette võtma, siis pärastlõpetamist oma haigete jalgadega riietumistelgi poole 

komberdades oli mul raske naeratust tagasi hoida. Ja selle tunde nimel olen ma 

valmis uuesti rajale minema.. Tänud kõigile, kes mulle selle haige mõtte aasta

eest pähe istutasid;)

Rainer