Hispaania, Denia 2011
Kriban mõned read enda värsketest tunnetest ja elamustest, mida kogesin viimase kahe nädala jooksul TriSmile Team’i triatleetidega koos laagerdades.
See on kui kummaline vägi, mis kevadel ajendab endale otsima jälle võimalust minna ja nautida rattasõitu päikese käes ja “lühikesetes”. Tänavune super suusailm oli üks põhjustest, miks ma laagrisse minnes olin kogunud napilt 300 rattakilomeerit – nii vähe pole ma kunagi talvel rattaga sõitnud. Hoolimata sellest ootas eest teadmus, et Hispaanias on päike, mäed, head rattasõbrad ja treenerid.
Täpselt nii ka oli…
Raamatust Väike Prints on mul meeles tõdemus, et suured inimesed armastavad numbreid – siis nad arvavat teadvat sinust kõike J. Seetõttu alustan numbritest:
Kokku 14 päeva, nende jooksul 19 trenni – 46h ja 31 minutit rattasõitu = 1123km, umbes 10000 tõusumeetrit. Keskmine trennide pulss 132, max pulss 189 (mäkke lõik)
Kui keegi oleks enne laagrit öelnud, et teen 24 ja 22,5 tunnised nädalad, siis oleksin ta välja naernud – lootus oli teha 18-20 tunnised nädalad. Liiatigi eelnevast aastast oli värske mälestus, kuidas laagris ennast “kasti” sõtitsin – ehk siis trennidega üle panin, mis kogu edasise hooaja vältelt tulemustes kajastus.
Enne laagrit vestluses Indrek Rannamaaga, toonitas ta, et vaja on põhja laduda – enda pulssi ja enesetunnet jälgida ning sõita aeroobses tsoonis. Kes enda pulsitsoone veel ei tea, võtke kätte ja tehke koormustest ära. Uskuge sellest on kõvasti abi.
Eelnevat arvestades, võtsin koha sel aastal sisse teises grupis. Grupi treener Margus Püvi alias Mäx alias El Captiano, hoidis tempo paraja ning lasi ajal ja mägedel meid treenida . Iga päevaga kasvas veendumus, et teen endale head, kuigi oleme ausad hing ihkas esimese pundiga kaasa sõitma minna.
Pundiga sõites tekib selles kui mingisugune sisemaailm. Kes on vanemad ja kogenumad, õpetavad ja jagavad enda teadmisi rattasõidust – kuidas pikivahet hoida, kuidas käega märku anda kui oht on ees, kuidas “eest läbi käia”, millise sagedusega vändata, millist käiku kasutada, kuidas juua jne jne. Detaile on miljon ning nagu võluväel hakkab algul kummipaelana veniv ja ebakindlalt liikuv punt nädala pärast toimima kui õilitatult. Pikkadel trennidel vahelduvad paarid, tekivad uued tutvused, lobisetakse maast ja ilmast, tehakse äri... Kui keegi arvab, et peab olema laagrisse minnes Contador või täisproff, siis tegelikult pole see nii – nii mõnedki istusid maanteerattale esimesi kordi – hoopis olulisem on soov ja tahe. Kui punt on normaalne, siis ei pea kartma, et sind jäetkse maha. Mäkke minnakse igaüks oma tempoga, üleval võetakse punt kokku ja liigutakse edasi. Sellepärast liigutaksegi trennides erineva raskusastmega puntide kaupa – igaühele oma.
Treenisin tsüklite kaupa: 3 trenni päeva +1 puhkepäev (tund aega kerimist madala pulsiga). Tsükili esimesel päeval oli rahulik trenn, teisel päeval tegin kaks tugevat trenni ning viimasel päeval ühe pika trenni. Kui minu trennid olid kõik rattaseljas, siis triatleedid jagasid oma koormust ka ujumise ja jooksmise peale. Hommikul ujumas, siis ratta trenn ning väike pealejooks.
Enne laagri lõppu võtsime osa ühest kohalikust võistlusest. Etteruttavalt olgu öeldud, et võitis Mihkel Räim Eesti Noortekoodisest.
Minul oli plaan grandioso - oma mõtlemist veelgi dresserida – vaja on aeroobses tsoonis sõita ja nii et oleks fun! Seega ei mingit võistlusmomenti, vara veel. Õnneks toetas mind rattasõber Jüri ning veel 2 kaaslaagerdajat. Nii me siis neljakesi tiksusime - 144km ja 2000 tõusumeetrit räägivad enda eeest. Tõusud järjest 10 km kaupa mäkke, tõusunurk kesmiselt 6-7% (võrdluseks Tabasalu tõus J), kuid kohati oli see lausa 19%. Nalja ja naeru saatel imetlesime mägede võlu, vaadete ilu, lihaste valu ja südamerahu. Ühel sellisel serpentiinil mäkke sõites oli pundis täielik vaikus – kõik omade mõtete juures või tegelikult vist nautisid kõik mõttetühjust, olukorda kus miski ei vaeva sind...
... äkitselt kõlas Jüri hääl üle pundi: “... kurat, see vist on ikka kõige lahedam puhkuse veetmise viis...”
Kõik nõustusid vaikides.
Soovin tegusat kevadet, head põhjaladumist...
P.S Kui Tarragonas rattalaenutuse leian, siis plaan on äge rattamatk teha... JCI Spordiklubi liikmed loodetavasti löövad kampa J
Teie EVP
Ojari
p.p.s Võistluse veebisait: II Marcha Cicloturista Denia – Valls De La Marina
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar