Tutte le strade portano a Roma ehk kõik teed viivad Rooma

Igaljuhul, minu puhul kehtis see ütelus kenasti. Ei olnud palju möödas esimesest maratonist, kui Saaremaa 3 päeva jooksul, oktoobri keskel süstiti minusse idee minna Rooma maratonile. Mõte tundus lahe just linna pärast ja ega selle peale eriti oktoobris ei mõelnud, et talveperiood on suhteliselt väljakutserikas aeg treeninguteks.

Praegu mõeldes arvan, et märtsikuus maratoni joosta on keerulisem ja aja peale minna ka ei tasu, kui just Eesti kliima vahepeal drastiliselt ei muutu: hea soe talv ilma lörtsi, lume ja suurte miinusteta. Lisaks mõjutavad ettevalmistust talvised viirused, mul õnnestus lausa 2 korda haige olla. Nii et tsükkel jäi suht lühikeseks ja kilomeetrite maht ka, vajalikke kontrollvõistlusi ka polnud. Samas mõte nii ajaloolises linnas ja ühes mõnusamas gurmeeriigis maratoni joosta tundus ikkagi vinge. Et nagu 2-in-1 pakett – „sightseeing“ ja maratoni korraga. Nii et julge hundi rind on ikka rasvane ja missiis, et mõned augud (loe:takistused) võivad sisse tulla ja seda magusam on auhind.

Uskumatu avastus oli hommikul see, et hotellist starti oli vaid 10 minuti jalutusteekond – suurlinnas ikka harvaleitav võimalus. Minu jaoks oli see välismaratonidest ju esimene kogemus. Riided anti ära suurtesse rekadesse ja muidugi naiste numbrid olid kõige kaugemal ehk siis finishile kõige lähemal.

Stardikoridori läksin suht vara ja seekord jäi ka igasugune soojendus tegemata. Vihmakeep hoidis keha päris hästi soojas. Sattusin päris kiiresse stardigruppi minu mõistes: pace-makerite õhupallid näitasid 3.30 ja 3.45. Starti oodati üle 16000 maratoonari. Ja siis tuli hümn, mis muidugi kohalikel võttis hääled lahti ja meeled härdaks.

Läkski lahti! Algul ei saanud seal massis arugi, millal pauk käis, lihtsalt liikusin vooluga kaasa. Stardijooneni jõudsin ma minut kahega umbes. Seekord püüdsin siis alustada palju rahulikumalt kui Tallinnas. Esimesed 20km läksidki suhteliselt lihtsalt. Siis jõudsid minuni ka 4.15 pallid. Püüdsin nende kannul püsida, aga 25km-st siiski ei jaksanud ma nende tempos minna. Teises pooles avastasin, et ka mina tahan rohkem vett, sest 5km vahemik jäi liiga pikaks ja tekkis veepuudus. Oleks ikka pidanud kaasa võtma oma pudeli ja vöö.Lisaks avastasin, et punased apelsinid tahke toiduna maitsevad ka ülihästi. Üldse oli väga emotsionaalne keskkond- kohalikud tõmmud muudkui laulsid ja ergutasid küll üksteist või pealtvaatajaid. Nägin mobiiliga vestlejaid, vaatamisväärsuste pildistajaid, pealtvaatajatega jutustajaid, show’ tegijaid-jooksjaid. Kohalik temperament oli igati kohal ja tegi vaid meele rõõmsaks. PIDUPÄEV :-)

Rada iseenesest väga raske profiililt pole, Tallinn on muidugi täiesti sile. Mina oma rahuliku tempoga (ˇ6 min km) ei pannud tõuse lihtsalt tähele, kuigi kogenumad maratonituristid mainisid, et ikkagi väga raske rada võrreldes teiste euroopa linnadega. Imestama pani ikka see meeste ja naiste füsioloogiline erinevus ka – terve Rooma oli nagu välikäimla, kuhu ka ei vaadanud, ikka näed mõnda meest vedelikku välja laskmas, naisi seevastu ei märganud, ka mitte tualettide järjekorras. Raskeks ehk tegi raja pigem nende nn munakivi, mida oli ikka 10km kandis vist. Sealt sai alguse ka idee maskotiks valida Pietrino (vt pilti) ehk siis munakivi.

Selle asemel, et linna vaadata, siis teises pooles pigem jälgisin teed, sest varbad hakkasid hõõruma ja mida rohkm finishi poole, seda valusam. Keha hakkas ka muidugi kangestuma. Siit saingi uue vihje endale, et edaspidi tegeleda ÜKE-ga ka, selle olin ju vahele jätnud. Üldiselt tempo langeski alates 30km-st. Nagu ikka. Võtsingi eesmärgiks, et jooksen keha kuulates, ninast verd välja ajama ei hakanud. Ja sealt see lõpp tuligi, isegi väikseks kiirenduseks jäi jõudu! Nii et aeg 5 minutit kehvem kui Tallinnas – 4.22.36, aga sellegipoolest väga rahul arvestades kõiki tegureid. Naistest 877. umbes 3000 naise seas. Üldkoht 7946.

Finishis saime päris palju jõujooki, apelsine, küpsiseid, Asicsi soojenduskile- viimane kulus väga marjaks ära ootamiseks, sest oli soov ka medalit graveerida. See oli kogu jooksu korralduse juures kõige suurem miinus – tekkis täielik kaos, veetsime medalit oodates tunde ning lõpuks inimesed enam äraantud medaleid ei saanudki. Seega ei jäänudki muud üle kui kahmata letilt kellegi teise oma.

Õhtul olid jalad päris kepsakad, taastumine käis kiiremini kui eelmine kord. Ehk aitas ka jalutuskäigud Pompeis, Paestumis ning Amalfi rannikul.

Veni, vidi, vici! Võiks kokkuvõtlikult öelda! Ikka ja jälle ütlen lõpetuseks kõigile „tervetele“ inimestele (jooksufilosoofid on öelnud, et kõik terved inimesed võiksid elu jooksul ühe maratoni läbida) – maratoni läbimine on vaid kättevõtmise asi, kui on piisavalt tahet, järjepidevust ning eneseusku!

Head jooksulusti, Kairi

PS - maratoniveeb huvilistele on siin