10 väikest neegrit…

....tulid otse Keeniast ja võtsid sisse kümme esimest kohta selle aasta belgradi maratonil..

Et käisid siis auhinnaraha järgi siin.

Maratoni koduleht siin.

Allakirjutanu 2010. aasta maratoniskoor sai avatud 18. aprillil Belgradi maratoniga. Rekordit ei tulnud, ja ega see õige koht rekordiüritamiseks polnudki.

Traditsiooniline irisemise rubriik:

• Rahvusvaheliseks suurvõistluseks pürgiv linnamaraton võiks ikka niipalju vaeva näha et vähemalt iga viienda kilomeetri järgi märk maha panna. No sellest saab ju igaüks isegi aru et paarisaja jooksja tarvis 42 kilomeetrimärki maha panna on serblaste jaoks liig mis liig.

• Rajaprofiil paistab veebilehel üsna ilus välja, tegelikult sisaldub selles graafikus tubli annus soovmõtlemist. Kogu tee Zemuni on tegelikult ülesmäge, ka tasub tähele panna asjaolu, et samakõrgusjoonte vahed joonisel on 20 meetrit!

• Maratoonarid said end rajal kosutada palja veega. New Belgradi osa on lage ja seal tuli võidelda tugeva vastutuulega, ka päike küttis armutult. Isegi neegrid olla nurisenud et kangesti raske maraton oli. Joosta tuli üksinda, tempo hoidmisest ei tule niimoodi muidugi midagi välja. Kõlab nagu maratonijooksja põrgu, kas pole?

Esimene pool tuli ajaga 1:39, mis iseenesest veel polnudki nii halb, aga teisel ringil üksinda loodusjõududega võideldes kiirus langes. Lõpukilomeetriteks oli korraldajatel serveeritud veel tõeline maiuspala – ca 70 m tõusu. Lõpptulemus 3:36.

Üks mu Serbia sõber nimetas seda halvimaks maratoniks maailmas. No vast nii hull see asi nüüd ka just ei olnud - ta ei ole ju Tallinna maratonil kunagi käinud! Aga üks raske maraton oli see kahtlemata. Oma tippmarki püstitama ma Belgradi küll ei soovita tulla.

9. mail on Skopje maraton (Skopje on teatavasti FYROMi, mida mõned tunnevad ka Makedoonia nime all - pealinn) seal on ehk lootust endalgi esikümnesse jõuda (2009 lõpetas Skopje maratoni 34 meest).

Näe, jäin mina ka kogemata mingi pildi peale. Pildid võtsin sealt.

Reigo, Serbiast