Kuidas ma kärbseid sõin

Väidetavasti olla ma Pillele lubanud Palici ultrajooksust siin blogis kirjutada. Kuna lubadused kuuluvad täitmisele ja enne vanaaastalõppu tuleb vekslid välja lunastada siis siinkohal seda ka teen. Vahepeal on muidugi palju vett merre voolanud ja muid põnevaid asju toimunud (nagu näiteks Transalpine Run, Budapesti maraton, Novi Sadi öömaraton, Skopje maraton, Sarajevo poolmaraton, Amsterdami maraton, Zagrebi poolmaraton, Rogaini MM uus-meremaal jne), võibolla saab ka nendest kunagi midagi kirjutatud. Aga no mis teha, haukuv koer ei hammusta ja neil, kes hammustavad, pole jälle aega haukuda :)

Palici järve ääres toimus sel suvel, 12-13 juunil, ultrajooks, mis oli ühtlasi serbia meistrivõistlusteks ultrajooksus. Ultrajooks on oma definitsiooni järgi iga jooks, mis on pikem kui maraton. Kuna enamuse rahva jaoks on juba maratongi väga pikk maa, siis ultrajooks on tõsine nishisport ja mõeldud erilistele jooksubuliimikutele. Ultrajooksud võivad olla kindla distantsiga (50, 100, 200 jne km) või siis ajapiiranguga (6, 12, 24 jne h). Kuigi maratonist lühemad vahemaad kipuvad mulle lühikeseks jääma, ma ise end iseenesest mingiks eriliseks ultrajooksjaks ei pea. Põhjus on lihtne - minu jaoks on klassikaline ultrajooks kohutavalt igav. Tavaliselt traavitakse mingit väikest ringi mööda, siis on korraldajatel lihtne rada maha märkida, ringide üle arvet pidada ja võistlejaid joota. Täpselt nii oli ka seekord – kilomeetrine ring oli maha märgitud Põhja-Serbias, Vojevodina autonoomses provintsis, Ungari piiri ääres, Palici järve kaldal. No aga mis parata – rahvaspordiüritusi siin Serbias napib ja hädaga pidavat vanakurat ka kärbseid sööma. Parem siis juba ultrajoosta kui niisama nädalavahetus maha jobutada.

See Palici järv ja selle ümbruskond on iseenesest tohutu suure turismipotentsiaaliga. Siin on aga oma agad. Kui eestlaste jaoks tundub loomulikuna igasse ettejuhtuvasse veekogusse ujuma ronida (mida kinnitab ka sellesuvine surmajuhtumite statistika koduvabariigist), siis ega siinkandis peale Aadria mere nagu polegi ühtegi veekogu millega end söandaks kokku määrida. Reovee puhastamine on siin peaaegu tundmatu kõrgtehnoloogia, kogu kaka ja solk lastakse lihtsalt keskkonda. Seesama Palici järv on aastkümneid funktsioneerinud naabruses asuva Subotica linna lampkastina. Kõige selle rõveduse äraklaarimine – st. Palici järve saneerimine - läheb esialgsete hinnangute kohaselt maksma nii umbes 40 miljoni euro ringis.
Enamus elanikkonnast on siin ungarlased ja oma serbia keele oskusega hiilgamine polegi siinkandis eriti hea mõte. Kes teemasse sügavamalt tahab süveneda see guugeldagu märksõna ‚Trianoni leping’ (mille läbi kaotas Ungari üle 70% oma territooriumist ja 5 oma kümnest suuremat linnast – juhtus see kõik küll juba aastal 1920). Liigub ringi autosid, millele on riigitähiseks peale kleebitud V. Serbia lõunaprovintsi stsenaariumi kordumine on siiski ebatõenäoline.

Aga tagasi jooksu juurde. Start anti kell 10 õhtul. Kõnealuse võistluse tegi iseäranis pikantseks asjaolu, et parasjagu oli Serbia tabanud kuumalaine. Just neil päevil säras päike iseäranis eredalt ja päevane temperatuur oli 37-38 kraadi ringis. Startijaid oli mõnikümmend, osa neist teatejooksjad ja mingi osa ka 6h jooksjad. Rajal nägime ukerdamas ka mingeid zombisid kes olid seal selleks ajaks juba 12h ringiratast lasknud – ja seda rekordkuumuse tingimustes kus niisamagi on raske õues olla. Nood olid siis 24h jooksjad ja neile vennikestele võis küll ainult kaasa tunda.Ultrajooks – nagu juba ka eelpool mainitud – on kuradima igav ja ega mul mingitest põnevatest seiklustest rajal siinkohal pajatada ei ole. Ultra on eelkõige mentaalne pingutus ja seda tuleb joosta peaga. Paar korda olen seda ka varem proovinud. Seni parim tulemus oli 2007 aastal Kadrioru lossi taga 12h-ga joostud 100,9 km. Kirjutasin selle jooksu kohta kunagi midagi ka LSF-klubi leheküljel. Tookord saigi võetud eesmärgiks sada kilomeetrit – et ilus ümmargune number. Arvestades valitsevat põrgupalavust ei julgenud seekord latti väge kõrgele sättida.
Stardis asetsev snäkilaud oli kaetud mingite jäledustega (a’ la küpsised ja kartulisalat), ma tõesti ei tea kelle jaoks need olid mõeldud, vett pidi ka omale tünnikraanist ise niristama. Ühe laua peal leidus küll veepudeleid ka aga kui ma sealt ühe rabasin siis võis sealistuja kehakeelest aru saada et need pole mulle mõeldud. Kork oli ka lahti ja küllap seal oli kraanivesi sees. Tegin siis umbes korra tunnis peatuse oma autos, imesin energiageeli ja tankisin end mineraalveega. Õnneks oli stardi lähistele üles seatud duss. Ööselgi ei langenud temperatuur alla 25 kraadi.
Algul mõõtsin ringe viie ja poole minutiga ning pulssi hoidsin vahemikus 150-155. Sedasi läks päris pikalt. Pulsokas räägib et umbes poolel distantsil läks ringi peale küll aega juba 6:05 – 6:15. Sedamööda kuidas päike end kõrgemale ajas, temperatuur kasvas ja mingist ajast tuli juba iga kahe tiiru tagant dussi alt läbi käia. Ipod sai märjaks ja ei allunud enam käsklustele. Vahepeal jutustas mulle järjest lugude pealkirju, no ükskõik – vähemalt oli midagi kuulata. Öine 27 tundus siis juba meeldiva jahedusena, finisheerimise ajaks näitas kraadiklaas mõned kraadid üle 30. 9 tunnil sai mu iPodil aku tühjaks ja edaspidi oli igavam kulgeda. Kulgesin sel ajal siiski veel 105-110 km graafikus.

Millalgi peale kümnendat tundi hakkas aga puusaliiges valu tegema ja kuna mul enese vigaseksjooksmine ei olnud plaanis ning liigeseid läheb edaspidigi tarvis, siis tuli kahjuks kõnnile üle minna. Uus rekord jäigi selle tõttu tegemata, kõndimine tõmbas alla ka keskmise kiiruse. Skoorisin seekord siis 94 km/12 h. Polari andmetel tuli keskmiseks pulsiks 148 ja kaloreid kulus 9310.

See tulemus osutus minu võistlusklassis paremuselt teiseks ja kuna need olid ikkagi Serbia meistrivõistlused ultrajooksus, sain kaela hõbemedali, kätte karika ja pähe loorberipärja. Nii et ma olen siis nüüd ametlikult Serbia teine ultrajooksja.

Reigo serbiast

Piltidel: ultrajooksu rada, tülpinud finisheerijad ja uusaastakaart. Olge terved!