“Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa”

Kui Pille palus mul kirjutada blogisse mõni sõna rattasõidust ja Tartu rattamaratonist (TRM) sellises inspireerivas vormis, siis jäin esimese hooga mõttesse… kuidas anda edasi neid emotsioone, nii et maratonist tuleviku vormis mõtleja blogi lugedes mõistaks MIKS me seda teeme. Kindlasti ka mõni maratoni läbinu võib mõelda, et MIKS ma seda tegin, kuid olgu öeldud et aeg läheb valu jääb :)

Sport on kogemuslik. Kui seda ise ei koge, siis pole võimalik saada aru tunnetest mis valitsevad sind enne starti, võistlusel ning peale katsumust… aga panen mõned mõtted kirja, äkki lugejad sooviksid seda ikkagi ise kogeda.

Spordiklubi rattamatk 2010

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et saabus ettepanek spordiklubi direktorilt osa võtta amatöör-sportlikust rattamatkast, mis pidi päädima ohtra suitsulestade vitsutamise ja kõva leiliviskamisega. Tour de France ja Õlletoobri ristsugutis tundus olevat just see üritus, mis selle aasta treeningkalendrisse sobiks. Pille kirjelduse kohaselt „läks eelmisel aastal kohe parajaks andmiseks ja kogu matk on üsna konkreetne uhamine“. Sobib!

JCI Golfidemo Suurestal!

30.08 oli JCI liikmetel võimalus tutvuda golfiga Suuresta Golfikeskuses. Osalejaid oli vaatamata lühikesele etteteatamis ajale ca 20. Ilm oli küll pisut külm aga see eest kuiv ja vahepeal piilus ka päike pilve tagant välja!

Treener Valdek Apivala kutsus meid kohe rajale, et värske õhu käes anda ülevaade Suuresta keskusest, golfist ning selle etiketist. Golfiga on ta tegelenud juba üle 18 aasta ja tema käe alt on sirgunud Eestimaale üle 1500 golfiharrastaja. Golf on Eestis veel küll lapsekingades, kuid areneb kiiresti. Oluline on tunda ka etiketti: näiteks rannariietes või teksapükstes rajale ei lasta. Lisaks saime teada, et maailmas on ca 35000 golfiväljakut, millest ca 3500 asub Floridas ning kui Soomes mängib golfi iga 39-s, siis Eestis vaid iga 500-s inimene.

Koos Valdekuga käisime ka Suuresta 10-nda raja läbi ja tutvusime eri raja osadega. Peale ligi tunniajast tutvustust ja pisikest jalutuskäiku oli huvilistel võimalik ka ise lööke harjutada. Enne aga tuli väljakule palle korjama minna, kuna kõik pallid olid löödud ja masinist polnud veel pallimasinat täiendama jõudnud tulla. Korjates sai sooja sisse ning peale seda mõned venitusharjutused ning löömine võis alata! Treeneri õpetussõnade abiga said kõigil pallid lendama ning kaugemad löögid ulatusid 150m taha.

Kui pallid löödud, liikus kogu seltskond lähilööke ehk puttamist harjutama. Pimeduse saabudes sai veel ka puttamisvõistlus maha peetud ja kangemad võtsid peale seda ette veel sammud 19-le rajale ehk golfikeskuse baari!

Pildid leiate: http://www.flickr.com/photos/53530748@N04/sets/72157624850685018/with/4946299536/

Loodan, et demoüritus tekitas huvi ja JCI-sse tekib golfisõpru järejest juurde ning peatselt saame ühise golfiturniiri korraldada!

Martin

JCI Rannavolle turniiri võitis JCI Tallinn

Tere Sõbrad!

29. augustil toimus järjekordne JCI Rannavolle turniir. Seekord oli kogunenud Nõmme Spordikeskusesse mõõtu võtma 8 meeskonda. Esindatud olid kõik Tallinnas paiknevad kojad, rahvusvahelisust lisas turniiril osalev JCI Toompea muulas tiim, mis koosnes Hispaania ja Uus-Meremaa kodanikest:)

Tasavägises heitluses osutus võitjaks JCI Tallinna II võistkond, kuhu kuulusid: Lea Saapar, Martin Raud ja Tarmo Saremat. Teisele kohale platseerus e-Koja tiim E-Volle ja kolmandaks tuli JCI Tallinna III võistkond.

Turniiri parimaks naismängijaks tunnistati Lea Saapar ja parim meesmängija oli Aleksander Saharov e-Kojast.

Turniiri pildid leiad: nagi.ee/photos/jcitallinn/sets/282925

Turniiri korraldamisele aitasid kaasa: RMK, Rautakirja Estonia AS, Valior AS, Reklaamikink OÜ.

Kohtumiseni järgmisel aastal,

Martin Raud & Tarmo Saremat

Rattasõidu koolitus 6. septembril 2010 kell 18.00 kesklinnas

Hea Spordisõber,

Ootan Sind 6. septembril kell 18.00 rattasõidu koolitusele.

Koolitust viib läbi Indrek Rannama (sünd. 1975) – sporditeaduste magister (2004) ja kasvatusteaduste doktorant, Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudi teadur.

Koolituse käigus tutvustab Indrek rattasõiduks vaja minevat varustust ja ratta (sõitja järgi) seadistamist, rattasõidu tehnikat ja grupisõidu oskuste tähtsamaid aspekte, rattasõidu treeningu (võistlemise) eripärasid võrreldes teiste vastupidavusaladega ning ülevaadet rattasõidu treeninguga kaasnevatest ohtudest (traumad, vigastused, ületreening).

Lisainfo Indrek Rannamaa kohta:

· Aastast 1995 tegev jalgrattaspordi treenerina (hetkel omab kõrgeimat ehk 5. kutsekvalifikatsiooni taset) – juhendanud selle aja jooksul nii noor-, harrastus, kui eliitsportlasi.

· Lektoriks mitmetel kursustel ja koolitustel ning avaldanud jalgrattaspordi alaseid teaduslikke publikatsioone ja treenerikoolituse õpiku. EJL-i treenerite nõukogu ja treenerite kutsekomisjoni liige.

· Tegevrattur aastast 1988 kuni käesoleva hetkeni, tulnud eliitklassis kolmekordseks Eesti meistriks (viimati aastal 2009) ja mitmekordseks medaliomanikuks erinevatel maanteesõidu aladel ning kuulunud Eesti rahvuskoondisesse.

Koolitusele registreerimiseks ja täpsema asukoha saamiseks saada e-mail aadressile Pillelodi@gmail.com

Osavõtutasu 75.- (JCI Spordiklubi liikmetele)/100.- (külalistele)

Kohtade arv on piiratud!

Pille L.

Minu esimene maraton

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest.

Maratonile sai end kirja pandud juba oktoobri keskpaigas. Motivatsioon maratonile registreerumiseks oli septembris jookstud poolmaraton, varem Berliini maratoni läbinute muljed ja juba ammune soov ükskord see ära teha.

Minu ettevalmistus maratoniks oli suhteliselt tagasihoidlik. Talvel ca 300 km suuska ja kevadel umbes sama palju jooksukilomeetreid. Samas olin endale selgeks teinud maratoni läbimiseks vajalikud treening põhimõtted ja koostanud vastavalt enda võimalustele treeningkava. Tagantjärgi võib öelda, et treenisin targalt ja efektiivselt. Jooksukava nägi ette nädalas 2 treeningut – üks 1 tunnine maratonitempos jooks ja pikk treening baasvastupidavuse arendamiseks. Lisaks mängisin veel kord nädalas korv- ja sulgpalli.

Enne rajale minekut olin kindel, et jõuan alla 4 tunni joosta. Seadsin maksimum eesmärgiks läbida täispikk maraton 3:30 – 3:45 vahemikus.Miinimum eesmärk oli jõuda kohale alla 4 tunni.

Stardikordidoris oodates vaatasin enda ümber ringi, kus on õhupallidega jänesed tempo tegemiseks. Minu vahetus läheduses oli päris mitu 4:00 sildiga jänest. Otsustasin, et nendest pean kohe alguses mööda saama. Minutid läksid ja start oli antud. Eksite kui arvate, et kohe läks võidujooksuks. 21 000 osavõtjat on väga suur mass. Esimesed 5 – 6 minutit kulusid stardijooneni jõudmiseks, jooksmisest oli asi kaugel, kõndisin rahulikult, trügimisel suurt mõtet polnud.

Jõudes stardijoonele sai hakata kiiremaid liigutusi tegema. Hoidsin raja äärde ja tihtipeale võtsin lisa kõnniteelt, et konkurentidest mööduda. Üldjoontes oli start hea. Näiteks võrreldes suusamaratonidega ei tekkinud suuri troppe, kus liikumine täiesti peatuks. Samas raja pöörangutel ja kitsamatel lõikudel pidi hoo maha võtma, et eesolijatele mitte ostsa joosta.

Alustasin ettevaatlikult, pulssi hoidsin aeroobse ja anaeroobse faasi piiril. Sedasi sai joostud ca 10 km. Alates 10-st km oli vabavett juba rohkem ja enam ei pidanud pidevalt jälgima, et kellelegi peale ei astuks. Tegelesin tempo säilitamisega ja südamelöögisagedus tõusis ca 5 – 8 lööki. Kõikides joogipunktides võtsin topsi jooki ja jälgisin rangelt toitumisgraafikut. Kuna ilm oli minu jaoks üsna palav, sain palju abi duššidest. Jooksin läbi kõigist rajale paigutatud jahutuspunktidest.

Suur veetarbimine enne võistlust ajas häda peale ja ca poolel teel pidin veel metsa vahel käima vett välja laskmas. Kindlasti kaotasin sellega natuke aega, kuid hulga kergem oli edasi lipataJ

Raja teine pool möödus mõnusas tempos, vahepeal sain paari eestlasega koos joosta. Ühte neist jälitasin päris pikalt, kuni ta lõpuks väsis ja ma läksin oma teed. Ca 33 km sain aru, et täna on võimalik lõpetada ca 3:40 graafikus, mõttes unistasin ajast 3:39.

Öeldaks, et tõeline maraton läheb lahti alles 35 km-l ja täpslet nii see ka on. Minu kõige raskem osa rajast oli just 35 – 40 km. Tempo langes 5:20 per km. Kui varem möödus veerand tundi märkamatult, siis nüüd vahtisin kella juba iga 2 minuti tagant, millal ükskord see rada juba läbi saab.

Õnneks leidsin endas viimasteks kilomeetriteks lisajõudu ja suutsin tempot tõsta. Finišisirgel tegin kõva lõpuspurdi ja tulemuseks 3:41:24

Keha oli väsinud, kuid tunne lihtsalt fantasitilineJ

Kokkuvõtvalt võib öelda, et maratoni jooks on mõnus tegevus, vähemasti suurem osa ajast. Järgmisel päeval olid liigesed kanged, ülejärgmisel lihased ning üleülejärgmisel päeval oli taas tunne nagu normaalsel inimesel ja tekkis isu jälle metsa jooksma minna:)

Maratoonor Tarmo

Kalev Spa info JCI SK-le kui koostööpartnerile