JCI SPORDIKLUBI AJAVEEB

Hirmul on suured silmad ehk kuidas ma Tristaril käisin

2011-08-10T04:56:00.000-07:00

...üleeile asju lahti pakkudes sattusin lugema JCI lehes 3 aastat tagasi kirjutatud lugu "Spordiklubi hulludele?" Pidasime end veidi segasteks, sest käisime konna hommikuti kell 7 ujumas basseinis. Toona ei osanud ma uneski näha, et minust võiks saada triatleet... Kui ma seisin Tristar 111 stardis pühapäeva hommikul 7. augustil tundsin, et tõepoolest JCI-sse sai vist loodud "Spordihaigla hulludele" ja mis kõikse hullem, ilmselt on tegu nakkushaiglaga, sest ravi ei edene ja haigus aina süveneb....minust kesisest 3 km jooksjast on 3 aastaga saanud maratoonor, triatleet ja no kuna haigus süveneb siis kardetavasti sellega asi ei pruugi veel piirduda....

...nii ma siis stardis seisin, käed värisemas ja elu käis silme eest läbi nagu surmamõistetul. Peas oli vaid üks mõte: mis mul arus oli?! Lisaks meenus mulle Radeki ja Arvi eelmise päeva "hammasteteritus" minu peal ala stiilis ränkraske rada, tõus, tõus, tõus....ühesõnaga kui Tristar 33.3 võistlust eelmine päev vaatasin ja liidreid nägin tulemas 45 minutiga ringilt (rajal oli ka tuul) siis mulle tundus utoopilisena, et mina võiksin 31 km ringilt tulla ca tunninga...nii siis olin ma üsna veendunud, et ajalimiiti, mis koos ujumisega oli 5.30, ma ei mahu. Vana hirm ujumise start, kus ma kardsin saada jalaga näkku ja käpaga pähe oli asendunud uue hirmuga "ajalimiit". Palusin eelmisel päeval Aivaril panna enese juurde mulle õlled valmis (rattarada läks ta maja lähedalt mööda), kuna juhendis oli kirjas, et peale katkestamist tuleb minna esimesse toidupunkti. Mulle näis igati loogiline, et õlut pakkuv Aivar võikski olla "toidupunkt", kus peale katkestamist oma haavu ravida;)

...siis kui hirmust stardi ees juba ka prillid hakkasid uduseks minema kuulsin kuidas seljataga õpetati ühele kuidas panna selga kalipsot ja kommentaari, et stardi eest on hirm. Vaadates seljataha selgus, et see on Gerli Padar. Tundus kuidagi julgustav, et on ka teisi hirmunuid...
Hirmu taandumisel hakaksid meenuma mulle õpetussõnad, prillid mütsi alla (selleks, et keegi jalaga neid minema ei lööks) ja startida tuleb võimalikult paremalt (selleks, et poi juures "tappa" kaasvõistlejatelt kätega ei saaks). Hakkasin kiirelt prille toppima mütsi alla ja trügima paremale. Jõudes sobivale kohale hakkas Juhanson karjuma, vasakule, veel veel, veel... Nii siis trügiti rahvamass mitu meetrit vasakule tagasi...Tunne oli nagu kilud karbis.... Enne kui ma veel midagi mõelda jõudsin käis start... Edasi on veidi ähmane ja järgmine hetk meenub vees kus kaasvõistlejate tekitatud lained takistasid veidi hingamist ja hingamiskorraga sai vahepeal suhu ka veidi mudast vett.... Mulle enesele tundus, et start oli ideaalne...ujuda tuli vaid otse poile, mingeid ringe ma tegema ei pidanud..... Vahepeal püüdsin ujudes ka aru saada, kas olen rahvamassi keskel, ees või taga aga see jäigi arusaamatuks... Peale esimest poid tuli ujuda teiseni...peab ütlema, et mingit poid näha polnud ja nii ma siis ujusin teistele järele lootuses, et nad teavad kuhu lähevad;) Poolepeal hakkas paistma ka poi ja tore oli tõdeda, et see on mul otse ees ja ilmselt olen taaskord ujunud üsna otse. Sama lugu oli ka kolmanda poiga. Motiveeriv faktor kolmanda poini ujudes oli ka see, et miskid ujujad hakkasid juba selg ees ka vastu tulema. Oma ujumisruum tundus ka juba olevat kui äkki poi juures hakkas meeletu taplemine pihta...sai käpaga pähe siit ja nügis kusagilt keegi teine...arvasin, et hullud hakkasid sprintima.... Jõudin mõelda, et on lollakad, terve distants ju ees, mida nad rabelevad.... No hullud olid need ilmselt tõepoolest, sest tegu oli ilmselt meeskonna ujujatega, kes ujuvad ca 11 minutit 1 km (samas kui mina 21 kuni 30 minutit). Meid oli ka hoiatatud, et kui 23 minutiga välja ei uju, siis ujutakse meeskondlike poolt sust lihtsalt üle :D Hiljem selgus, et meeskonna ujujad oldi lahti lastud plaanitust 7 minutit varem kuna esitriatleedist ujuja oli ca 4 minutit varem jõudmas kui korraldajad plaanida oskasid... Ja no üle nad must peaagu ujusid ka ;) Aga üldiselt polnud asi nii hull kui olin ette kujutanud.... Meelde olid jäänud ka Ayrtoni õpetussõnad, et ujuda tuleb kuni käsi on vastu maad, nii siis tõusin püsti kui vesi vaevalt põlvini ja sibasin vahetusalasse... Peale ujumisetappi oli nii siis tunne väga hea ja teel vahetusalasse meenusid Jansa sõnad: Nüüd pole midagi teha, pead rajale minema...Jansa oli mind selliselt lohutanud kui eelmine päev kurdsin, et äkki ei saa hakkama :D Sain aru, et tuleb minna rattarajale.
Vahetusalas olin ma hommikul veetnud ca pool tundi ja tüüdanud igal sammul vabatahtlikke. Siin kohal tuleb öelda tänud Priit Aldile, kes neljapäeval seminaril soovitas tutvuda vahetusalaga enne võistlust!!, sest tõele auandes kui esmalt vahetusalasse hommikul sisenesin siis ei saanud ma millestki aru...kõik kohad olid mingeid väravaid täis ja asi tundus olevat paras laburünt. Õnneks oli hommikul mul piisavalt nii siis aega, et teekond läbi jalutada paar korda ning läbi mõelda kust koti võtan, kus riideid vahetan ja kuhu edasi minema pean. Abi oli tegelikult ka soovitusest, et kott tasub tühjaks valada, sest siis ei unune midagi kotti;) Tõmbasin siis kiirel sokid ja rattakingad jalga ning asusin teele. Olgu siinkogal öeldud, et rattakingadega õppisin ma sõitma samuti suurest hirmust. Minnes "6 nädalaga triatleediks" rattakoolitusele sain ma shoki. Nimelt lubati seal rahulikku sõitu...no mis on teie meelest rahulik sõit maastikurattaga? Arvake nüüd veelkord, ilmselt te eksisite ;) Keskmine kiirus oli ca 30 km/h aga kuna ma ei suutnud seda hoida, siis ma tabasin end kihutamast ka 35 ja 42 km /h. Ja seda maastikurattaga, millel oli pidur peal. Loomulikult olid teistel maanteerattad :) Nii siis tänu Kaspar Sukale sai selgeks, et mul on vaja Tristarile minekuks maanteratast ja kuigi ma olin 5 aastat keeldunud rattakingadega sõitmast hirmust kukkumise ees rattakingi isegi proovida siis oli hirm rattasõidu ees Tristaril suurem kui kukkumise hirm. Mõeldud tehtud. Selelks kulus ca 3 tundi ja selge asi oligi. Siinkohal tuleb tänada ka Merikest, kes mind pargis abivalmilt püüdmas oli kui rattakingadega sõitmist harjutasin.

Aga tagasi võistluse juurde. Rattakingi ma muidugi nii kinni ei saanud nagu olin harjutanud aga sellelgi poolest probleeme ei tekkinud. Ratta rajal juhtus muidugi kõik nii nagu olin kartnud. Käiguvahetid läksid sassi ja nii ma siis kõige raskemal tõusu osal peaaegu ümberkukkumas olin. Aga kuna tundus, et rattakingi ma tõusutipus lahti ei saa ja nii mul polnud valikut kui lihtsalt jaksata kõige raskemate käikudega ülesse vändata tõusust, sets teine variant oli külili kukkuda:) Õnneks oli ka tõusul ergutasid;) Ahjaa siinkohal tulebki öelda, et väga äge oli see kuidas kohe vahetult esimese tõusu alguses oli mäepeal kahel pool rahvas ergutamas. See oli üliäge ja väga motiveeriv. Selles osas on korraldajad ikka super ägedad olnud, et rahavst niivisi ergutama on suutnud koondada. Siukest asja eestis teistel võistlustel ikka ei näe. Kui peale esimest ringi Pühajärvele tiiruga tagasi jõudsin tundsin kergendust, sest rada oli olnud üllatavalt kerge või vähemalt ma olin ettekujutanud mingeid lõputuid tõuse, mida tegelikkuses ei olnud. Tegelikkuses oli paar km raskemaid tõuse ja siis oli rada juba siuke suhteliselt lame väikeste tõusunukkidega. Nii siis teisele ringile siirdusin juba kergendustundega, sest lisaks olid ju teised kaks ringi veel kergemad. Väikse närvikõdi osaliseks sain ratta joogipunktis. Nimelt tõusunukil kuulsin kuidas rahvas räägib, et liidrid tulevad. Sain aru, et kohe kohe sõidavad liidrid must rattaga üle..... minna polnud aga viisakalt mul kuhugi. Nimelt oli ajavõtuvaip suht kitsas ja rahvas kahel pool. Õnneks olid liidrid osavad ja mahutasid end must mööda ilma, et mind teelt paisanud oleksid...Mäetänavalt alla sõites nägin kraavis ka üht vene poissi. Sain aru, et ilmselt on tegemist kurviga mida kirjeldati kui tyypiltst kohta, kus võistlejad võssa panevad. Siin siis oligi järjekordne ohver. Õnneks paistis võistlejaga kõik korras olevat ja teda aidati tagasi rattaselga. Teine ring rattal ei tekitanud samuti väga palju suuri emotsioone. Püüdsin talitada Ojari sõnade järgi, kelle sõnul pole mõtet mäkke minnes ponnistada vaid mäest allasõites. Ehk siis künkaid tasuks võtta rahulikult ja vändata mäest alla minnes, sest nii olevat võita rohkem. Nii ma siis talitada ka püüdsin. Teisel ringil oli näha ka inetut vaatepilti, kus Eesti sportlikud mehed, mitte ei rikkunud vargsi võistluse reegleid ehk ei sõitnud vargsi tuules vaid lihtsalt julmalt 15 mehelises grupis. Tegemist ei olnud õllekõhuga meestega vaid meestega kelle rattaaeg paistis jäävat 2 ja poole tunni lähedale. Kahju igaljuhul, et sportlikku aumeelt sellisel tasemel sõitjatel napiks jäi... Lisaks kõigele oli see ka päris ohtlik, sest siuke laiali grupp üle tee oli pool avatud liiklusega kindlasti ka ohtlik..

Teise ringi lõpuks tundsin, et vaimul pole häda midagi kuid parem reis oli valus. Mõtlesin, et kes küll mu eest peale järgmist rattaringi võiks joosta;) Kolmandale ringile suundudes oli tore mõelda, et see on viimane. paar väikest tõusu ja siis juba siledam maa. Möödusin toidupunktis ka paarist mehest, kes hiljem uurisid kas mulle joosta meeldib. Nende kurvastuseks pidin ütlema, et Running is my sport;) Ja hiljem ma iele seda ka tõestasin :D Küsisin neilt ka kaua nad rajal on olnud, sest ei suutnud uskuda, et ma ringi kusagil tunniga olin suutnud sõita ja et mu rattalõpuaeg võiks kujuneda väikemaks kui neli tundi. Olin ju plaaninud, et ratast sõidan vähemalt 5 tundi ja kurval juhul kauemgi. Ehk ma olin ajaga lausa tunni ees;) Kolmandal ringil oli tunda kereget väsimust, enam laskumistel väga juurde vändata ei jõudnud aga see eest oli tuul otsustanud ühel lõigul enam mitte vastu olla vaid tagant. Nii siis sain mõned km sõita mitte 31 km/h vaid lausa 38. Aga teate kui hea tunne see on kui väsimuse hetkel miski sind tagant lükkab;);) Jõudes sihvale tundus lõpp juba lähedal ja hakaksin juba mõtlema rattalt mahatulekule. Eelmine päev olin jälginud raja ääres, kus teised oma klipid lahti võtavad nii talitasin minagi :d Vahetusalasse jõudes tundus, et mul pole enam kuhugi kiire, sest arvasin, et ega ma enam kedagi rajal kätte saa. Käisin wc-s ja jõin, võtsin geeli ja sörkisin rajale. Jalad olid ikka päris kanged ja käisid ikka päris suure matsuga vastu maad. Esimese km jooksingi ühkes üksinduses siis aga hakaksid seljad vastu tulema...rõõm oli muidugi suur. Tagsi pöörates sain aru, et korraldajad on ikka mõnuga jooksurada teinud ehk sisse oli pandud nii palju tõuse kui vaõimalik. Kirusin mõttes korraldajaid;) Tagantjärgi mõeldes oli muidugi tore, sest ilmselt just tänu sellele ma neile järele jõudsingi :D Umbes 5 km leidisn, et olen eksinud. Nimelt pööras tee paremale Pühajärvele ja üks tee läks otse edasi. Kahjuks polnud hetkeliselt ühtki võistlejat ees taga ega vastu tulemas. Jäin seisma ja karjusin nõutult jalutajatele, kus rada läheb? Õnneks oli neil nägemisega kõik korras ja nad viitasid, et maas on mingi kollane nool, mis näitab otse;) Peatselt jõudsin joogipunkti ja võisin tõdeda, et olen õigel teel. Siinkohal suured tänud veel ka pisikestele vabatahtlikele tüdrukutele, kes asjalikult kannuga vett jagasid;) Jooks muutus peale seda veelgi lihtsamaks. Tagasipöörde punkt asus küll tõusul kuid tagasi oli ju allamäge. Sõrkisin rahulikult edasi ja sain aru, et mul on õnnestunud kinni püüda rattarajal minust enamik möödunuid. Aivar pakkus enda maja juures mulle lahkelt ka vett jätsin selel võtmata, sest soov oli juba finishisse jõuda. Äkki kuulsin kiireid samme seljatagant. Mõtlesin, et nüüd peab veel kiirustama hakkama, sest keegi tahab mööda minna ja enne lõppu ju seda ometi teha ei tohi lasta. Otsustasin siiski enne kiirendamist tagasi vaadata. See oli Ott, kes mind nähes oli rõõmaslt üllatunud, sest ta arvas, et olin rattas katkestanud. Finsihi lõpus leidisin endas jõudu teha ka 100 m sprindi. Oli olnud tõeliselt mõnus võistlus ja asi polnud pooltki nii hull kui ette kujutasin. Tristar oli olnud lihtsam kui suusamaraton ja lihtsam kui jooksumaraton ja lihtsam kui mu eelmise aasta öine 17 tunnine x-dream. Ehk siis kehtib vanasõna: Hirmul on suured silmad;) Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelaatele. erilised tänud Deale (21cc klubi), kes mind talvel ujuma õpetas, Kasparile, kes meid ujuma vedas, Otile, kes arvas, et miski pole võimatu ning Tristari teamile, kes oma "6 nädalaga triatleediks" programmiga julgustas valima pikka distantsi. Liinale, kes oli vaieldamatult JCI SK suurim fänn;) ning muidugi Martini Moosesele, kes treeningplaane tegi ja kes mind 10 tunniseid treeningnädalaid julgustas tegema ning kellel minuga on paganama raske, sest lisaks suusamaratonile, rullimaratonile, x-dreamile ja Amsterdami maratonile tagatipuks tahtsin teha nüüd ka triatloni;) Yes You Can;) Ajaga 5:23:58 oma vanuseklassis 4. koht :D Olin ületanud oma ajaootusi tunniga ja rahulolu võistlusest on siiani mu silmist näha;) Nüüd siis veel rullimaraton läbida, et võiks Tristari lugeda kordaläinuks;);) ning ära joosta Amsterdami maraton, et aasta lugeda kordaläinuks;)

Triatlon tapab majas ja aias

2011-08-09T05:16:00.000-07:00

Tristar111 stardis

Selleks suveks on triatlonihooaeg ühele poole saamas. Ja see polnud lihtne hooaeg. Vähemalt minu jaoks. Erinevalt nö. üksikaladest, kus on mõningatel juhtudel võimalik kas ande või tehnikaoskusega ka vähese trenniga tulemusi saavutada, on triatlon mõeldud tööloomadele. Sa võid ühel alal andekas olla, kuid läbi on vaja teha kõik kolm. Ja kõigil kolmel alal andekas olemiseks peab olema ... väga andekas. Ette tõtates ütlen kohe, et seda õnne mulle jagatud pole.

Ettevalmistus
Esimeseks "triatlonihooajaks" sai kõigepealt käsile võetud jooksumaratonis tippmargi parandamine, mis sai edukalt tehtud. Pärast seda sai kuu aega jalga remontida, kuna kiirest jooksust läks jalg paiste. Lohutasin end, et pärast maratoni kulubki väike puhkus ära. Aga vorm langes. Kui kuu aega ei liiguta, siis kaob teravus kähku.

Pärast jaani sai taas treenima hakatud. Ja kõigest nädala pärast käisin rattaga üle pea nii, et kiiver katki ja õlg põrutatud. Õnneks arst korrigeeris esialgset rangluu mõra diagnoosi põrutuseks. Pärast 10-päevast pausi hakkasin taas veerema ja ujuma. Leidsin ka massööri, kes mu jalavalust suutis vabastada.

Kõik oli tore, aga nö. kõige raskema stardi ehk Tristar'ini oli aega siis jäänud vähem kui kuu! Normaalsetes tingimustes peaks see kuu tegema mõned kõvemad trennid ja siis nädal-kaks kergelt võtma. Kõvemaid trenne väga teha ei saanud, kuna jooksukiirused olid kukkunud drastiliselt ja jalgrattaga polnud ma enne juunikuud üldse sõitnud. Tulemuseks siis saiavorm!

Võistlused
Plaanis oli võtta osa mitmest triatlonist, aga esimene võistlus, kus mul oli võimalus osa võtta, jäeti ära. Nii saigi "ära tehtud" Harku triatlon. Esimene start: FAIL!

Võru triatlon (1.5+40+10)
Võru triatlon (1.5+40+10) oli plaanitud siis esimeseks ristseks triatlonimaailmas. Poolteist kilomeetrit ujumist Tamula järves, mis oli päikese käes kuumutatud 25-kraadiseks. Siis nelikümmend kilomeetrit küljetuulega rattasõitu. Maasikas tordil oli Võru linnas tehtud jooksuring, mida pidi kolm korda läbima. Loomulikult käis rada mäest üles-alla.

Kuhu kõik jäänud on? (Foto: Jüri Suur)

Ujumine oli täielik katastroof: Tamula järvele oli saabunud tuul, mis keerutas üles loksuvaid laineid. Oma napi avaveekogemusega oli see üsna ootamatu, et vasakule poole hingates saabus kopsu õhu asemel vesi. Mõningase rapsimisega omandasin üle kahe tõmbe hingamise ühele poole, et päris ära ei upuks. Lisaks ujusime me väikese seltskonnaga ka vale poi suunas, mis aeg-ajalt lainete varjus horisondil paistis. Tulemuseks oli minu jaoks üsna masendav ujumisaeg, väljusin veest viimaste seas. Kiire vahetusala, mis läks üsna hästi tänu 21CC õpetustele ja kodusele harjutamisele.

Rattas oli alguses minek päris hea ja sai võetud mõned skalbid. Kuid poole peal jõudis kohale arusaam, et midagi oli viltu. Ja oligi! Nimelt väitis Veloplusi rattapoe mehaanik, et kukkumise järel oli sadul paigast ära ja ta pani selle korda. Panigi. Viltu. Tulemuseks üsna valulik vasak tuhar ja langenud kiirus. Moraal: usalda aga kontrolli! Ratta pealt jooksu peale üle minnes saabus finišisse ka võitja. Kerge masendus tuli peale, sest mul oli 10km veel minna.

Eeldasin, et jooksus peaks saabuma minu tähetund, kuid saabusid hoopis väga kanged jalad. Nimelt polnud ma trennides harjutanud ratta pealt jooksu peale üle minekut (no kui raske see ikka saab olla!). Esimene ring ma lonkisin. Õnneks oli rajal kannatajaid rohkemgi ning sai mõnest mööda. Teisel ringil läksid jalad veidi lahti, kuid saabusid pisted. Kolmandal ringil oli tunne, et saab juba isegi joosta ja pingutasin lõpuni.

Kokkuvõtteks selgus morn tõsiasi, et ujusin kohutavalt, ratast sõitsin kehvapoolselt ja jooksin keskpäraselt. Arenguruumi on! Võru triatlon toimis suurepäraselt reaalsuskontrollina, et Tristaril liiga kõrgete ootustega starti ei läheks.

Tristar111 (1+100+10)
Skandinaavia suurimaks triatlonifestivaliks nimetatud ürituse põhivõistlus on liigagi rattasõbralik. Nimelt on tegu triatloniga, kus kehvad ujujad ja keskpärased jooksjad võivad tugeva rattasõiduga väga häid tulemusi saavutada.

Tristariks olin saavutanud oma keskpärase taseme. Vormis ma polnud, kuid trennis enam väga lonkima ka ei pidanud. Olin Pühajärve voogudes puhkuse ajal ka mitu korda kümblemas käinud ja koht tundus tuttav. Võistluseleelsel nädalavahetusel sai ette võetud ka rattarajaga tutvumine (tänud, Ojari!), mis sundis rattaoskuste üle sügavalt järele mõtlema. Nimelt on hr. Juhanson ja co otsustanud rattaraja teha ikka kõige põnevamatest mägedest üle! Viimasel nädalal hoidsin ka pöialt, et vesi jahtuks. Kui veetemperatuur langeb alla 22C, siis lubatakse ujuma ujumiskalipsoga. See aga annab tublidele varustussportlastele kiiruses oluliselt juurde. Samuti on inimestemäsus ujudes mõnusam, kui väike polster on ümber. Oled veest välja tulles vähem sinine.

Stardihommikul oli vaja ka väike paanikatuba korraldada. Nimelt ei saanud mu pump ja ratta esirehvi ventiil omavahel läbi. Umbes kolm jalgrattapumpa hiljem tuli välja, et asi on ilmselt ventiilis. Kuna rõhk tundus näpuga katsudes siiski rehvis olevat tugev, jätsin selle vahetamata ja sokutasin ratta vahetusalasse. Väike soojendus joostes ja startiminek.

Neopreen-hüljeste invasioon Pühajärvel

Ujumine meenutas veneaegsest multifilmist kuuldud värssi: "Vesi vahutas ja kees, veest tuleb välja nelisada meest". Esimene paarsada meetrit toimus olelusvõitlus hapniku ja positsiooni pärast. Kõrvalujujad ajasid vee kõvasti lainetama ja pritsisid kõvasti vett. Hingamine oli problemaatiline. Üritasin nö. oma rütmi saada, kuid see oli inimsupis rapsides üsna keeruline. Kalipso tegi oma tööd hästi ja teise-kolmanda lõigu ujusin enam-vähem omas rütmis. Viimase poi järel tuli väike üllatus madaliku näol. Püsti hüpates lõi säärde jõhker kramp, mis sealt ei lahkunudki. See oli siis esimene halb üllatus.

Kohe tulevad krambid!

Vahetusalas läks kõik nobedalt, kui krambist tingitud mahaistumine välja arvata. Sain ratta peale ja hakkasin mäkke kerima. Pärast Tehvandi staationit jõudis reaalsus kohale. Rattamehi vuhises mööda vasakult ja paremalt. Mööda läks tuhandete eurode väärtuses eraldistarditehnikat koos meestega, kes olid kevadlaagrites oma rattavormi timmimas käinud. Ohkasin ja hoidsin oma tempot. Varsti ilmus selja tagant välja ka sõber Harles, kelle sabas õnnestus mul tilbendada peaaegu poolteist ringi.

Kolmanda ringi alguses andsid reielihased märku, et nemad pole kevadlaagritest midagi kuulnud väikese krambi näol. Pistsin nahka kõik soolakapslid, mis mul taoliste olukordade vältimiseks on ja lülitusin säästurežiimile. Võru võistluse kogemus näitas, et jooksuks on ka vaja midagi jätta. 5km enne lõppu ilmus selja tagant välja ka sõber Lars, kes väntas tiimi Roosinupukesed koosseisus. Tema kurtis, et lihas on hea, aga kõhus keerab. Igatahes kadus ta peagi oma aerokiivri ja kostüümiga silmapiiri taha.

Vahetusalasse sisenesin mingisuguse Veikko-nimelise härrasmehe sabas. Mehele näkku torgatud mikrofon ja surisev telekaamera viis minu ajusse signaali, et ilmselt on tegemist kohaliku mastaabiga triatlon-näitlejaga. Panin jooksutossud jalga ja jätsin härra Tääri vahetusalasse intervjuud andma. Aega paistis tal olevat, aga minul oli kiire.

No kui naisteklassis võistled, tuleb nendega pilti ka teha!

Jooksurajal jõudsin ma endale iga tõusu lõpus anda Darwini auhinna, sest korraldajad olid Pühajärve ümbrusest välja otsinud kõik vähegi tõsisemad mäed ja raja neist üles minema joonistanud. Seekord olin ma ratta pealt jooksuks üleminekuks õigesti valmistunud. Reielihas oli küll kange, kuid jooksuliigutust see ei seganud. Möödusin lonkivatest ratturitest nagu postist. Aga rada oli sellegipoolest paras pähkel.

Jooksuraja kõige suurem motivatsioon oli esiteks rattarajal oma tagatuld näidanud Harlese kinnivõtmine (tal oli rattal tegelikult ka tuli peal!). Lisaboonuseks oli ka Tallinna maratoni peakorralda Renna Järvalti püüdmine. Renna sain umbes neljanda kilomeetri paiku kätte. Tagasipööretest paistis, et Harles ei saa enam kaugel olla. Kuid lõpuks nägin, et kilomeetreid oli lõpuni liiga vähe, et vahet kinni panna. Vahe jäi 1:25. Viimasel kilomeetril sai isegi täiskäik sisse löödud ja finišisirgel ühest mehest mööda spurditud. Käes oli kaua oodatud LÕPP. Aeg 4:21:13,8.

LÕPP!

Finišiaia juures tervitasid mind üllatuseks jooksuraja ääres seisnud vanemad. Pingutus võttis oma ja eriti mõistlikku juttu ma ajada ei suutnud. Kühveldasin laudade pealt head ja paremat sisse ja jõin liitrite kaupa jooki.

Vahetulemusi pole praegusel hetkel korraldajad valmis saanud. Siis alles algab tõeline tulemuste analüüs ja võrdlus.

Mis siis edasi saab? Kuna suures triatlonivaimustuses on garaaži ja garderoobi igasugust kola siginenud, oleks patt seda ju seisma jätta. Järgmine suurem start saab olema ilmselt Amsterdami maratonil. Tont nüüd teab, kas seal enam isiklikke rekordeid purustada jõuab, aga mõnele sõbrale võib tempot teha ikka!

P.S Võistlusjärgne analüüs ja vahetulemused
Võistlusjärgne analüüs näitas siis, et

Ujumine 19:22
Ratas (koos T1 vahetusalaga) 3:16:20
Ratas-jooks vahetusala T2: 01:16
Jooks 44:15

Võrreldes konkurentidega olin ma kõigis distsipliinides kiirem - välja arvatud ratas. Huvilistele teadmiseks, et sel aastal oli ratta kilometraaž enne võistlust 497 ja jooks 800km+. Lugesin vahepeal ka Rein Taaramäe tuuri kokkuvõtet ja sain aru, et mees sõidab rattaga kuus rohkem läbi, kui mina autoga! Sellist tempu järgi pole mul plaanis teha, kuid ilmselt tuleb ratta kilometraaž ikka jooksust mööda viia kordades.

Maraton alla 3 tunni - TEHTUD!

2011-05-31T07:25:00.000-07:00

Nagu lubatud ühes varasemas postituses, siis pidin ma sel aastal jooksma vähemalt ühe maratoni. Sedapuhku sai valitud läbimiseks Kopenhaageni maraton. Linn on ilus ja trass on väidetavalt lame. Samuti veenis mind Kopenhaagenisse siirduma sealne korraldus - nimelt lubasid korraldajad "õhupallimehikesi", kes 3:00:00 tempos finišeerida avitavad.

Nagu maratonireisile kohane, siis kirsiks tordil oli ka reisikaaslased, sedapuhku JCI-st Jaanika Kaiv. Kohapeal ootas meid tema klassiõde, kes korraldas spordisõpradele hädavajaliku pubituuri ja aitas majutusega. Aitähh selle eest!

Maraton joostakse Kopenhaageni kesklinnas kahe erineva pikkusega ringina. Osavõtjaid lubati ligi 12 000 jooskjat. Etteruttavalt võin öelda, et finišisisse jõudis neist 9799. Rada oli kaardi järgi lame. Ainus oht oli võimalik tuul. Võhikutele teadmiseks, et jooksumaraton on alati 42,195 km pikk.

Staaridel on ikka vist väiksemad numbrid...

Siinkohal ei hakka pikalt peatuma väga meeleolukal võistluseks valmistumisel, mille hulka kuulus ka näiteks nädal varem ECM-i lõpupeol osalemine hiliste hommikutundideni. Ka reede õhtul sai mõnusalt pubi külastatud ja kõht koralikult täis söödud. Laupäeval võtsime võistluskeskusest numbrid välja, käisime expo läbi ja vaatasime natuke ka jalgratastel linnas ringi. Hea seltskonna tõttu sai loomulikult kõvasti kõhulihaseid treenitud, sest nalja oli isegi rohkem, kui nabani.

Võistluseelsel hommikul läks uni varem ära, kui tarvis. Nagu tavaliselt. Puder sisse, vaseliin peale, riided selga, tossud jalga ja starti! Stardis sai vetsujärjekorras aega veeta ja kerge soojendus tehtud. Pugesin esiridadesse uhke sildi alla "sub-3 hour finishers". Linnapea tervitus ja läkski lahti! Stardijoone ületasin 5 sekundit pärast pauku - taas uus rekord.

Osutus, et see naine ei jää rajal sugugi nii üksikuks...

Iroonilisel kombel oli finišiplagu pandud 20 meetrit pärast starti, sest pidime samasse koridori lõpus tagasi jõudma. Õnneks sain asjast kohe aru ja plagasin Taani meistersportlaste kannul edasi. Veidi aja pärast venis grupp pikemaks ja pidin jooksma mõnemehelistes gruppides. Näha oli ka üksikuid naisi.

Viienda, kümnenda ja viieteistkümnenda kilomeetri posti juures kella kontrollides mõistsin, et jõuan hoida korralikku tempot. Liiga korralikku. Kartsin, et panen algusega "üle". Võtsingi siis veidi rahulikumalt ja läbisin poolmaratoni ajaga 1:27:10. Pea kolm minutit oli reservis.

Lagedamatel ja rannaäärsetel lõikudel piitsutas meid kuri tuul. Kohati aitas tagant, aga kohati puhus kõvasti vastu. Meeleolukaim koht oli, kui 22km paiku nägin vastu tulemas Jaanikat - tema oli jõudnud vastassuunas ca 18km posti juurde. Jõudsime isegi patsu lüüa. Meie jooksu erinevus oli see, et Jaanikal jooksis taga suur kamp härrasmehi, kelle pilgud olid naelutatud tema kiirelt liikuvatele säärtele. Mina pidin leppima kauguses paistva mustanahalise keenialase kandade välkumisega.

Üldsegi mitte väsinud, aga väga õnnelik.

35km paiku leidsin, et tempo on liiga aeglane ja jalad olid liiga kerged. Panin juurde. Viimased 2 kilomeetrit läbisin juba pea 16km/h (3:46 min/km). Sain aru, et reaalne on joosta mitte alla 3 tunni, vaid hoopis alla 2:55. See andis lisamotivatsiooni. Lõpusirgel kihutasin mööda paarist kustunud sellist. Röökisin ja vehkisin rusikatega - krambid, vigastused, rebendid ja muu säärane oli jäänud seljataha. Ilus maraton minu ja vist ka teiste jaoks täiesti üllatava tulemusega. Time 2:53:55, place 66 out of 9799 - teatas lõpuprotokoll. Teisisõnu: kolmas naine :)

Jaanika jooksis ka vapralt, et alistada 3:30 piir, kuid alates 28-ndast kilomeetrist alistasid krambid hoopis tema. Õnneks jagus tal rajal piisavalt usinaid abilisi, kes ta sääri venitasid ja ta jalutas krampide tõttu viimased kaks kilomeetrit. Tulemuseks sellegipoolest üle prahi aeg: 3:50.

"Sa vist teed trenni 6x nädalas, et sellise aja jooksid"

Paljud arvavad, et alla kolme tunni maraton tuleb lõputute treeningtundide ja tuhandete kilomeetrite jooksmisega. Eksite. Paljastan natuke asja tausta. Etteruttavalt võin öelda, et tegu pole kasvuhormooniga.

Motivatsioon missugune!

2009. aasta alguses hakkasin ma regulaarselt treenima Martin Moosese plaanide järgi. Sihiks oli joosta kevadine maraton "soojenduseks" ja sügisene maraton kiiresti. Juba samal kevadel arvas Martin, et võiksin joosta septembris Berliinis alla kolme tunni. Plaan läks luhta, sest suvel hakkas mind piinama põlvevalu, millest sain lahti alles augusti lõpus pärast Footscani jalataldade kasutama hakkamist. Esimene maraton Stockholmis tuli ajaga 3:21 ja Berliinis jooksin 3:04 (endalegi üllatuseks, sest sihiks oli 3:10).

2010. aastal olin kevadel jällegi Stockholmis stardis - et saada 32. kilomeetril krambid ja piineldes finišisse jõuda. Aeg 3:07:00. Miks nii läks, ei tea tänaseni. Maratonieelne vorm näitas, et kõik on parimas korras. Panin sihtmärgi sügisesele Tallinna maratonile, aga lõhkusin juulis reisil hüppeliigese, mida remontisin tubli kaks kuud. Sügisel ei jõudnudki rajale. Õigemini jõudsin, aga jalgrattaga sõpru ergutama.

"Kus on järgmine pubi?"

Trennidest ka - enne Kopenhaageni maratoni oli plaanis 3 jooksu + 2 ujumist nädalas. Tavaliselt ma ühte ujumisse ei jõudnud ja tavaliselt jäi kuus paar korda mõni trenn ka tegemata. Seega laias laastus skeemiga 3+1 veetsin ma aja märtsist maini. Keskmine nädal oli umbes 4-5 treeningtunni kandis. Rohkem ei midagi. Ainus võti oli treeneri tehtud plaan ja selle järgimine. Paraku pidin ma seda plaani järgima plaanitud 9 kuu asemel hoopis 2,5 aastat - aga iga kuu oli seda väärt.

Siin tulebki öelda aitähh perele, kes pidid iga nädal need pikad treeningtunnid ilma isa ja meheta veetma. Aitähh treenerile, kes tegi sellise plaani, et iga kord oli huvitav trenni minna (eriti need 2,5 tunnised tempokrossid kiirusega 4:10min/km). Ja aitähh spordiklubi sõpradele, kes ei lasknud sportlikul vihal kustuda ja ei väsinud eesmärki meelde tuletamast.

Nii, et tehke järgi - head tulemused tulevad mitte lõputute treeningtundide vaid hea plaani ja selle püsiva järgimise arvelt. Eks see ala peab meeldima ka, mida harrastad. Nüüd nuputan ma, kuhu pista päevaplaanis pikad rattatrennid ja lahendus on leitud. Stardime naabrimehega ratastel hommikul pärast kuut, et õigel ajal tööl olla ja õhtul kodus televiisori ees õlut juua... Rajal näeme!

Tule Emumäe jooksule!

2011-05-20T00:09:00.000-07:00

Kõik JCI-kad on taas oodatud Emumäe jooksule, mis toimub laupäeval, 28. mail.
Kõigile eelregistreerijatele on jooks tasuta! Täpsem info jooksu kodulehel.
Jooksuga samal ajal toimub Emumäel ka laat ja rohevahetus.
After-grill Toomihkli talus.

JCI Spordiklubi liikmete tulemused kevadistel võistlustel

2011-05-01T12:29:00.000-07:00

Märtsi keskel toimunud Xdreami ühe rajameistri – Urmo Libliku poolt läbiviidud seiklusspordikoolitusel osalejad nautisid xdreami esimest etappi 24.aprillil Tallinnas. Nimetatud koolitusel osalejate tulemused meeskondlikult:

A-rajal võidutsesi - Webmedia Teamspiriti koht 33, ajaga 4:16 ja Spordiaasta koht 59, ajaga 4:47

B-rajal lugesid edukalt kaarti järgmised tiimid:

HeadEestiMehed koht 18, ajaga 2:23, Müttajad koht 25 ajaga 2:28 ning Delfiinid orbiidil koht 138 ajaga 4:34.

Ja ilma koolitusetagi edukad jcikad saavutasid ACE Speed meeskonnas 51 koha ajaga 2:41.

Info järgmiste etappide kohta xdreami kodulehelt

____________________________________________________________________

82. Suurjooks ümber Viljandi järve.

Ka Viljandi järvejooksul näitasid sportlikud jcikad edukaid tulemusi. Selle aasta esimene EMT järvejooksu etapp toimus traditsiooniliselt ümber Viljandi järve 1.mail. Kõigest 9 kraadises kuid päikselises Mulgimaa pealinna 12km rajal näitas end parimast küljest Kaspar, kes saavutas üldarvestuses 86. koha joostes ajaga 0:43.

Meestest olid kiired spordiklubi jooksjad - Reigo ajaga 0:52 ning Ott 0:54 ja Rode 1:02. Parima tulemuse jci naistest saavutas Jaanika ajaga 0:57 ja oli selle ajaga suisa 57 naine lõpetajate seas! Pille ja Meelika lidusid mõlemad ajaga 1:03. Kairi Ü ja Imbi finišeerisid ajaga 1:06! Kõigi 2666 lõpetaja tulemused siin:)

Oli lahe sportlik päev ja suur tänu Jaanikale sooja sauna eest!

Kohtumiseni järgmistel võistlustel,

Meelika

Ojari käis Hispaanias 1123km rattaga sõitmas

2011-04-24T12:54:00.000-07:00

Hispaania, Denia 2011

Kriban mõned read enda värsketest tunnetest ja elamustest, mida kogesin viimase kahe nädala jooksul TriSmile Team’i triatleetidega koos laagerdades.

See on kui kummaline vägi, mis kevadel ajendab endale otsima jälle võimalust minna ja nautida rattasõitu päikese käes ja “lühikesetes”. Tänavune super suusailm oli üks põhjustest, miks ma laagrisse minnes olin kogunud napilt 300 rattakilomeerit – nii vähe pole ma kunagi talvel rattaga sõitnud. Hoolimata sellest ootas eest teadmus, et Hispaanias on päike, mäed, head rattasõbrad ja treenerid.

Täpselt nii ka oli…

Raamatust Väike Prints on mul meeles tõdemus, et suured inimesed armastavad numbreid – siis nad arvavat teadvat sinust kõike J. Seetõttu alustan numbritest:

Kokku 14 päeva, nende jooksul 19 trenni – 46h ja 31 minutit rattasõitu = 1123km, umbes 10000 tõusumeetrit. Keskmine trennide pulss 132, max pulss 189 (mäkke lõik)

Kui keegi oleks enne laagrit öelnud, et teen 24 ja 22,5 tunnised nädalad, siis oleksin ta välja naernud – lootus oli teha 18-20 tunnised nädalad. Liiatigi eelnevast aastast oli värske mälestus, kuidas laagris ennast “kasti” sõtitsin – ehk siis trennidega üle panin, mis kogu edasise hooaja vältelt tulemustes kajastus.

Enne laagrit vestluses Indrek Rannamaaga, toonitas ta, et vaja on põhja laduda – enda pulssi ja enesetunnet jälgida ning sõita aeroobses tsoonis. Kes enda pulsitsoone veel ei tea, võtke kätte ja tehke koormustest ära. Uskuge sellest on kõvasti abi.

Eelnevat arvestades, võtsin koha sel aastal sisse teises grupis. Grupi treener Margus Püvi alias Mäx alias El Captiano, hoidis tempo paraja ning lasi ajal ja mägedel meid treenida . Iga päevaga kasvas veendumus, et teen endale head, kuigi oleme ausad hing ihkas esimese pundiga kaasa sõitma minna.

Pundiga sõites tekib selles kui mingisugune sisemaailm. Kes on vanemad ja kogenumad, õpetavad ja jagavad enda teadmisi rattasõidust – kuidas pikivahet hoida, kuidas käega märku anda kui oht on ees, kuidas “eest läbi käia”, millise sagedusega vändata, millist käiku kasutada, kuidas juua jne jne. Detaile on miljon ning nagu võluväel hakkab algul kummipaelana veniv ja ebakindlalt liikuv punt nädala pärast toimima kui õilitatult. Pikkadel trennidel vahelduvad paarid, tekivad uued tutvused, lobisetakse maast ja ilmast, tehakse äri... Kui keegi arvab, et peab olema laagrisse minnes Contador või täisproff, siis tegelikult pole see nii – nii mõnedki istusid maanteerattale esimesi kordi – hoopis olulisem on soov ja tahe. Kui punt on normaalne, siis ei pea kartma, et sind jäetkse maha. Mäkke minnakse igaüks oma tempoga, üleval võetakse punt kokku ja liigutakse edasi. Sellepärast liigutaksegi trennides erineva raskusastmega puntide kaupa – igaühele oma.

Treenisin tsüklite kaupa: 3 trenni päeva +1 puhkepäev (tund aega kerimist madala pulsiga). Tsükili esimesel päeval oli rahulik trenn, teisel päeval tegin kaks tugevat trenni ning viimasel päeval ühe pika trenni. Kui minu trennid olid kõik rattaseljas, siis triatleedid jagasid oma koormust ka ujumise ja jooksmise peale. Hommikul ujumas, siis ratta trenn ning väike pealejooks.

Enne laagri lõppu võtsime osa ühest kohalikust võistlusest. Etteruttavalt olgu öeldud, et võitis Mihkel Räim Eesti Noortekoodisest.

Minul oli plaan grandioso - oma mõtlemist veelgi dresserida – vaja on aeroobses tsoonis sõita ja nii et oleks fun! Seega ei mingit võistlusmomenti, vara veel. Õnneks toetas mind rattasõber Jüri ning veel 2 kaaslaagerdajat. Nii me siis neljakesi tiksusime - 144km ja 2000 tõusumeetrit räägivad enda eeest. Tõusud järjest 10 km kaupa mäkke, tõusunurk kesmiselt 6-7% (võrdluseks Tabasalu tõus J), kuid kohati oli see lausa 19%. Nalja ja naeru saatel imetlesime mägede võlu, vaadete ilu, lihaste valu ja südamerahu. Ühel sellisel serpentiinil mäkke sõites oli pundis täielik vaikus – kõik omade mõtete juures või tegelikult vist nautisid kõik mõttetühjust, olukorda kus miski ei vaeva sind...

... äkitselt kõlas Jüri hääl üle pundi: “... kurat, see vist on ikka kõige lahedam puhkuse veetmise viis...”

Kõik nõustusid vaikides.

Soovin tegusat kevadet, head põhjaladumist...

P.S Kui Tarragonas rattalaenutuse leian, siis plaan on äge rattamatk teha... JCI Spordiklubi liikmed loodetavasti löövad kampa J

Teie EVP

Ojari

p.p.s Võistluse veebisait: II Marcha Cicloturista Denia – Valls De La Marina

Tutte le strade portano a Roma ehk kõik teed viivad Rooma

2011-04-12T12:34:00.000-07:00

Igaljuhul, minu puhul kehtis see ütelus kenasti. Ei olnud palju möödas esimesest maratonist, kui Saaremaa 3 päeva jooksul, oktoobri keskel süstiti minusse idee minna Rooma maratonile. Mõte tundus lahe just linna pärast ja ega selle peale eriti oktoobris ei mõelnud, et talveperiood on suhteliselt väljakutserikas aeg treeninguteks.

Praegu mõeldes arvan, et märtsikuus maratoni joosta on keerulisem ja aja peale minna ka ei tasu, kui just Eesti kliima vahepeal drastiliselt ei muutu: hea soe talv ilma lörtsi, lume ja suurte miinusteta. Lisaks mõjutavad ettevalmistust talvised viirused, mul õnnestus lausa 2 korda haige olla. Nii et tsükkel jäi suht lühikeseks ja kilomeetrite maht ka, vajalikke kontrollvõistlusi ka polnud. Samas mõte nii ajaloolises linnas ja ühes mõnusamas gurmeeriigis maratoni joosta tundus ikkagi vinge. Et nagu 2-in-1 pakett – „sightseeing“ ja maratoni korraga. Nii et julge hundi rind on ikka rasvane ja missiis, et mõned augud (loe:takistused) võivad sisse tulla ja seda magusam on auhind.

Uskumatu avastus oli hommikul see, et hotellist starti oli vaid 10 minuti jalutusteekond – suurlinnas ikka harvaleitav võimalus. Minu jaoks oli see välismaratonidest ju esimene kogemus. Riided anti ära suurtesse rekadesse ja muidugi naiste numbrid olid kõige kaugemal ehk siis finishile kõige lähemal.

Stardikoridori läksin suht vara ja seekord jäi ka igasugune soojendus tegemata. Vihmakeep hoidis keha päris hästi soojas. Sattusin päris kiiresse stardigruppi minu mõistes: pace-makerite õhupallid näitasid 3.30 ja 3.45. Starti oodati üle 16000 maratoonari. Ja siis tuli hümn, mis muidugi kohalikel võttis hääled lahti ja meeled härdaks.

Läkski lahti! Algul ei saanud seal massis arugi, millal pauk käis, lihtsalt liikusin vooluga kaasa. Stardijooneni jõudsin ma minut kahega umbes. Seekord püüdsin siis alustada palju rahulikumalt kui Tallinnas. Esimesed 20km läksidki suhteliselt lihtsalt. Siis jõudsid minuni ka 4.15 pallid. Püüdsin nende kannul püsida, aga 25km-st siiski ei jaksanud ma nende tempos minna. Teises pooles avastasin, et ka mina tahan rohkem vett, sest 5km vahemik jäi liiga pikaks ja tekkis veepuudus. Oleks ikka pidanud kaasa võtma oma pudeli ja vöö.Lisaks avastasin, et punased apelsinid tahke toiduna maitsevad ka ülihästi. Üldse oli väga emotsionaalne keskkond- kohalikud tõmmud muudkui laulsid ja ergutasid küll üksteist või pealtvaatajaid. Nägin mobiiliga vestlejaid, vaatamisväärsuste pildistajaid, pealtvaatajatega jutustajaid, show’ tegijaid-jooksjaid. Kohalik temperament oli igati kohal ja tegi vaid meele rõõmsaks. PIDUPÄEV :-)

Rada iseenesest väga raske profiililt pole, Tallinn on muidugi täiesti sile. Mina oma rahuliku tempoga (ˇ6 min km) ei pannud tõuse lihtsalt tähele, kuigi kogenumad maratonituristid mainisid, et ikkagi väga raske rada võrreldes teiste euroopa linnadega. Imestama pani ikka see meeste ja naiste füsioloogiline erinevus ka – terve Rooma oli nagu välikäimla, kuhu ka ei vaadanud, ikka näed mõnda meest vedelikku välja laskmas, naisi seevastu ei märganud, ka mitte tualettide järjekorras. Raskeks ehk tegi raja pigem nende nn munakivi, mida oli ikka 10km kandis vist. Sealt sai alguse ka idee maskotiks valida Pietrino (vt pilti) ehk siis munakivi.

Selle asemel, et linna vaadata, siis teises pooles pigem jälgisin teed, sest varbad hakkasid hõõruma ja mida rohkm finishi poole, seda valusam. Keha hakkas ka muidugi kangestuma. Siit saingi uue vihje endale, et edaspidi tegeleda ÜKE-ga ka, selle olin ju vahele jätnud. Üldiselt tempo langeski alates 30km-st. Nagu ikka. Võtsingi eesmärgiks, et jooksen keha kuulates, ninast verd välja ajama ei hakanud. Ja sealt see lõpp tuligi, isegi väikseks kiirenduseks jäi jõudu! Nii et aeg 5 minutit kehvem kui Tallinnas – 4.22.36, aga sellegipoolest väga rahul arvestades kõiki tegureid. Naistest 877. umbes 3000 naise seas. Üldkoht 7946.

Finishis saime päris palju jõujooki, apelsine, küpsiseid, Asicsi soojenduskile- viimane kulus väga marjaks ära ootamiseks, sest oli soov ka medalit graveerida. See oli kogu jooksu korralduse juures kõige suurem miinus – tekkis täielik kaos, veetsime medalit oodates tunde ning lõpuks inimesed enam äraantud medaleid ei saanudki. Seega ei jäänudki muud üle kui kahmata letilt kellegi teise oma.

Õhtul olid jalad päris kepsakad, taastumine käis kiiremini kui eelmine kord. Ehk aitas ka jalutuskäigud Pompeis, Paestumis ning Amalfi rannikul.

Veni, vidi, vici! Võiks kokkuvõtlikult öelda! Ikka ja jälle ütlen lõpetuseks kõigile „tervetele“ inimestele (jooksufilosoofid on öelnud, et kõik terved inimesed võiksid elu jooksul ühe maratoni läbida) – maratoni läbimine on vaid kättevõtmise asi, kui on piisavalt tahet, järjepidevust ning eneseusku!

Head jooksulusti, Kairi

PS - maratoniveeb huvilistele on siin

Scoutsrännak 2011

2011-03-12T01:02:00.000-08:00

Leidsin Scoutpataljoni kodulehelt järgmise info:

07. märts 2011

„Scoutsrännak 2011” on pühendatud Scoutspataljoni taasloomise 10. aastapäevale (29. märts 2001.a). 2011. aastal toimub see traditsiooniline rännak juba kaheksandat korda. Rännaku eesmärkideks on tutvuda 1. Jalaväebrigaadi koosseisu kuuluva Scoutspataljoniga, tähistada Scoutspataljoni taasloomise aastapäeva ning tutvuda Pakri poolsaare vaatamisväärsustega. Üritus sümboliseerib jõustruktuuride ühtekuuluvust. Rännakust võivad osa võtta kõikide jõustruktuuride esindajad (politsei, piirivalve, päästeamet, kaitsevägi, kaitseliit) ja tsiviilisikud. Osalejate vanus, auaste ja sugu ei ole olulised. Rännakul valib iga võistleja oma tempo ning liikumisformatsiooni. Rännaku pikkuseks on umbes 30 km ja selle läbimiseks on aega 8h.

Korraldajate töö kergendamiseks palume eelregistreeruda aadressil: scouts.rannak@mil.ee.

E-mailile palume märkida eesnimi, perekonnanimi ning organisatsioon.

Lisainfot rännaku kohta saate telefoninumbril 717 2781.

Rännaku tutvustus ja juhend: kliki siia

Kes on tulemas?

Reigo

JCI Spordiklubi aasta säravaimad tähed........... ja väike üllatus kõigile JCI SK sõpradele ;)

2010-12-31T03:11:00.000-08:00

Kallis Sõprdisõber,

Aasta 2009 ja 2010 on olnud minu jaoks väga erilised aastad ja seda tänu kõigile JCI Spordiklubi sõpradele! Detsembri alguses tähistas JCI Sk väärikalt ka oma hooaja lõppu...ja oli mida tähistada: JCI Sk Jalgpalli Dream Teami võidukat esinemist, Taanis JCI Euroopa Konverentsil omiastatud auhinda "Best National Public Relation Program 2010" ja suure üllatusena ka Osakas JCI Maailma Konverentsil saadud auhinda "Best National Public Relation Program 2010"

Lisaks veel palju kordaläinud üritusi nagu rattamatk Hiiumaale, Talvepäevad Rakvere koja korraldamisel, Kojakymp, maraton Stockholmis ja mitmed erinevad koolitused nagu nt Jõusaali ABC, Suusakoolitus, Kevad-sügisene riietumine sportimiseks jne jne. Siinkohal minu suured tänusõnad kõikidele ürituste eestvedajatele ja korraldusele kaasaaitajatele....ja neid on tõesti palju olnud;))) Veelkord SUUR AITÄH!

JCI lõpupeol jagasime ka auhindu JCI Spordiklubi Säravaimatele tähtedele:

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Pressisõber on Arvi Ratassepp. Auhind omistati talle intevjuu eest, mille ta andis JCI SK Pressile Berliinimaratoni 40 km. Neile, kes asjaga kursis vähem infoks, et kui maratonil seisma jääda, siis peale seda end jooksma saada on võrreldav ilmselt sellega kui oma 100 aastast vanaema jooksma sundida :D Tänusõnda Arvile pressisõbralikkuse eest!

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Kivipallur on Sven Aulik. Auhind omistati talle Vapra esinemise eest Rahvusvaheliste kodade vahelisel jalgpalliturniiril JCI SK Dream Teami koosseisus. Nimelt kuna JCI Sk kandis suuri inimkaotusi võistlusareenil, siis peale seda kui Karin Jarvet Sveni traumapunktist pead õmblemast tagasi tõi ja meie armastatud 2010 JCI Estonia presidendi Hanno Jarveti ninaluumurru tõttu haiglasse pidi toimetama, oli Sven nii vapper ja naasis oma õmmeldud peaga jalgpalliväljakule JCI SK au kaitsma. Aitäh Sven vapruse eest lahinguväljal!

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Bobitiimi auhind läks Rakvere Kojale. Ja seda suurepärselt korraldatud Talvepäevade eest. "Ise olen väike aga jõud on suur" ...on õige öelda Rakvere koja kohta. Nei oli ka kõige kiirem bobi ehitatud! Aitäh Teile suurepärase ürituse eest!

JCI Spordiklubi BEST FRIEND tiitel läks aga Toomas Saalile. Toomas, kes on Tallinna koja senaator on JCI Spordiklubi rattureid juba kaks aastat väga lahkelt majutanud Hiiumaal oma suvekodus. Aitäh Toomas Hiiumaise lahkuse eest;)

JCI Spordiklubi Aasta 2010 Visionääri auhind läks Ott Pärnale, kellele andsime edaspidisteks suurte visioonide loomiseks ka väikese tööriista. Aitäh Ott nähtud vaeva ja antud heade nõuannete eest, mis on aidanud kaasa JCI Sk kujunemisel just selliseks nagu ta praegu on ;))

...veel viimased tunnid olen JCI Spordiklubi direktor, siis võtab juba taktikepi üle särav E-koja liige Meelika Muiso. Selleks, et ta seda edukalt teha saaks andsime hooaja lõpuüritusel Meelikale üle ka temaatilise särgi ja taktikepi ning E-koja 2011 aasta Presidendile Tiina Noodile ka väikese vahendi, millega aidata tuult tiibadesse Meelikale lykata kui seda väheks peaks Eesti heitlike ilmastikuolude tõttu jääma.

Aitäh kõigile meeleoluka aasta eest ja jõudu jaksu Meelikale ning E-kojale JCI SK vankri vedamisel! Kirjutada ja joonistada saate Meelikale aadressil jcispordiklubi@jci.ee, vaadake infot ka Facebookis ja lugege blogi...seal leiab nii mõndagi huvitavat meie spordiklubi liikmetelt. Reigo kaugelt Serbiast räägib kuidas "Kärbseid sõi ULTRAJOOKSUL" ja Kaspar jagab teateid triatlonibasseinist, mille treeningutega muide on seotud 15 JCI-kat!

Ja veel väike ÜLLATUS aasta lõpetuseks...disainist on tulnud JCI Spordiklubi algne jakikavand, mis on imeilus:) Nii, et varsti saab riideid tellima hakata !

EDUKAT; MEELEOLUKAT VANA-AASTA LÕPPU ning ikka SPORTLIKKU UUT AASTAT!

Pille
JCI SK direktor 2010 veel viimaseid tunde;)

Kuidas ma kärbseid sõin

2010-12-29T19:28:00.000-08:00

Väidetavasti olla ma Pillele lubanud Palici ultrajooksust siin blogis kirjutada. Kuna lubadused kuuluvad täitmisele ja enne vanaaastalõppu tuleb vekslid välja lunastada siis siinkohal seda ka teen. Vahepeal on muidugi palju vett merre voolanud ja muid põnevaid asju toimunud (nagu näiteks Transalpine Run, Budapesti maraton, Novi Sadi öömaraton, Skopje maraton, Sarajevo poolmaraton, Amsterdami maraton, Zagrebi poolmaraton, Rogaini MM uus-meremaal jne), võibolla saab ka nendest kunagi midagi kirjutatud. Aga no mis teha, haukuv koer ei hammusta ja neil, kes hammustavad, pole jälle aega haukuda :)

Palici järve ääres toimus sel suvel, 12-13 juunil, ultrajooks, mis oli ühtlasi serbia meistrivõistlusteks ultrajooksus. Ultrajooks on oma definitsiooni järgi iga jooks, mis on pikem kui maraton. Kuna enamuse rahva jaoks on juba maratongi väga pikk maa, siis ultrajooks on tõsine nishisport ja mõeldud erilistele jooksubuliimikutele. Ultrajooksud võivad olla kindla distantsiga (50, 100, 200 jne km) või siis ajapiiranguga (6, 12, 24 jne h). Kuigi maratonist lühemad vahemaad kipuvad mulle lühikeseks jääma, ma ise end iseenesest mingiks eriliseks ultrajooksjaks ei pea. Põhjus on lihtne - minu jaoks on klassikaline ultrajooks kohutavalt igav. Tavaliselt traavitakse mingit väikest ringi mööda, siis on korraldajatel lihtne rada maha märkida, ringide üle arvet pidada ja võistlejaid joota. Täpselt nii oli ka seekord – kilomeetrine ring oli maha märgitud Põhja-Serbias, Vojevodina autonoomses provintsis, Ungari piiri ääres, Palici järve kaldal. No aga mis parata – rahvaspordiüritusi siin Serbias napib ja hädaga pidavat vanakurat ka kärbseid sööma. Parem siis juba ultrajoosta kui niisama nädalavahetus maha jobutada.

See Palici järv ja selle ümbruskond on iseenesest tohutu suure turismipotentsiaaliga. Siin on aga oma agad. Kui eestlaste jaoks tundub loomulikuna igasse ettejuhtuvasse veekogusse ujuma ronida (mida kinnitab ka sellesuvine surmajuhtumite statistika koduvabariigist), siis ega siinkandis peale Aadria mere nagu polegi ühtegi veekogu millega end söandaks kokku määrida. Reovee puhastamine on siin peaaegu tundmatu kõrgtehnoloogia, kogu kaka ja solk lastakse lihtsalt keskkonda. Seesama Palici järv on aastkümneid funktsioneerinud naabruses asuva Subotica linna lampkastina. Kõige selle rõveduse äraklaarimine – st. Palici järve saneerimine - läheb esialgsete hinnangute kohaselt maksma nii umbes 40 miljoni euro ringis.
Enamus elanikkonnast on siin ungarlased ja oma serbia keele oskusega hiilgamine polegi siinkandis eriti hea mõte. Kes teemasse sügavamalt tahab süveneda see guugeldagu märksõna ‚Trianoni leping’ (mille läbi kaotas Ungari üle 70% oma territooriumist ja 5 oma kümnest suuremat linnast – juhtus see kõik küll juba aastal 1920). Liigub ringi autosid, millele on riigitähiseks peale kleebitud V. Serbia lõunaprovintsi stsenaariumi kordumine on siiski ebatõenäoline.

Aga tagasi jooksu juurde. Start anti kell 10 õhtul. Kõnealuse võistluse tegi iseäranis pikantseks asjaolu, et parasjagu oli Serbia tabanud kuumalaine. Just neil päevil säras päike iseäranis eredalt ja päevane temperatuur oli 37-38 kraadi ringis. Startijaid oli mõnikümmend, osa neist teatejooksjad ja mingi osa ka 6h jooksjad. Rajal nägime ukerdamas ka mingeid zombisid kes olid seal selleks ajaks juba 12h ringiratast lasknud – ja seda rekordkuumuse tingimustes kus niisamagi on raske õues olla. Nood olid siis 24h jooksjad ja neile vennikestele võis küll ainult kaasa tunda.Ultrajooks – nagu juba ka eelpool mainitud – on kuradima igav ja ega mul mingitest põnevatest seiklustest rajal siinkohal pajatada ei ole. Ultra on eelkõige mentaalne pingutus ja seda tuleb joosta peaga. Paar korda olen seda ka varem proovinud. Seni parim tulemus oli 2007 aastal Kadrioru lossi taga 12h-ga joostud 100,9 km. Kirjutasin selle jooksu kohta kunagi midagi ka LSF-klubi leheküljel. Tookord saigi võetud eesmärgiks sada kilomeetrit – et ilus ümmargune number. Arvestades valitsevat põrgupalavust ei julgenud seekord latti väge kõrgele sättida.
Stardis asetsev snäkilaud oli kaetud mingite jäledustega (a’ la küpsised ja kartulisalat), ma tõesti ei tea kelle jaoks need olid mõeldud, vett pidi ka omale tünnikraanist ise niristama. Ühe laua peal leidus küll veepudeleid ka aga kui ma sealt ühe rabasin siis võis sealistuja kehakeelest aru saada et need pole mulle mõeldud. Kork oli ka lahti ja küllap seal oli kraanivesi sees. Tegin siis umbes korra tunnis peatuse oma autos, imesin energiageeli ja tankisin end mineraalveega. Õnneks oli stardi lähistele üles seatud duss. Ööselgi ei langenud temperatuur alla 25 kraadi.
Algul mõõtsin ringe viie ja poole minutiga ning pulssi hoidsin vahemikus 150-155. Sedasi läks päris pikalt. Pulsokas räägib et umbes poolel distantsil läks ringi peale küll aega juba 6:05 – 6:15. Sedamööda kuidas päike end kõrgemale ajas, temperatuur kasvas ja mingist ajast tuli juba iga kahe tiiru tagant dussi alt läbi käia. Ipod sai märjaks ja ei allunud enam käsklustele. Vahepeal jutustas mulle järjest lugude pealkirju, no ükskõik – vähemalt oli midagi kuulata. Öine 27 tundus siis juba meeldiva jahedusena, finisheerimise ajaks näitas kraadiklaas mõned kraadid üle 30. 9 tunnil sai mu iPodil aku tühjaks ja edaspidi oli igavam kulgeda. Kulgesin sel ajal siiski veel 105-110 km graafikus.

Millalgi peale kümnendat tundi hakkas aga puusaliiges valu tegema ja kuna mul enese vigaseksjooksmine ei olnud plaanis ning liigeseid läheb edaspidigi tarvis, siis tuli kahjuks kõnnile üle minna. Uus rekord jäigi selle tõttu tegemata, kõndimine tõmbas alla ka keskmise kiiruse. Skoorisin seekord siis 94 km/12 h. Polari andmetel tuli keskmiseks pulsiks 148 ja kaloreid kulus 9310.

See tulemus osutus minu võistlusklassis paremuselt teiseks ja kuna need olid ikkagi Serbia meistrivõistlused ultrajooksus, sain kaela hõbemedali, kätte karika ja pähe loorberipärja. Nii et ma olen siis nüüd ametlikult Serbia teine ultrajooksja.

Reigo serbiast

Piltidel: ultrajooksu rada, tülpinud finisheerijad ja uusaastakaart. Olge terved!

Teated triatlonibasseinist

2010-12-28T01:55:00.000-08:00

Oktoobri lõpus pani JCI Spordiklubi töökas kollektiiv seljad kokku 21CC triatloniklubiga. Et õppida ujuma ja rattaga sõitma. Joosta juba me ju natuke oskame :). Alustas 15 inimest ja üllataval kombel on enamus siiamaani ka alles. Kaks kuud on alustamisest möödas ja on aeg teha kokkuvõtteid. Sedapuhku siis isiklikust vaatenurgast.

Kokku olen jõudnud selle ajaga teha 10 ujumistrenni ja areng on olnud pehmelt öeldes pöörane. Ujumistrenne juhendab "karmi käe ja rõõmsa häälega" triatloniklubi juhataja Dea Oja. Hääl on tal tõesti rõõmus - seda on isegi vee alla kuulda. Kui tavalised ujumistreenerid kasutavad tähelepanu saamiseks vilet, siis Deal seda instrumenti tarvis pole.

Kõigepealt lähtepunkt: vee peal püsin, kuid edasi liigun vannipardi kiirusega. Ujun mingit konna ja koera vahepealset stiili. Proffesionaalsema mulje jätmiseks hingan mõnikord isegi vee all välja. 25m otsa jõuan patuga pooleks ühe jutiga ära sumada. Siis oleks puhkust vaja. Basseinis möödutakse minust kui postist.

Kõige aluseks üks kinnisidee-eesmärk. 2012. aastal läbida täispikk triatlonidistants. 3,8km ujumist, 180km rattasõitu ja 42,2km jooksu. Maratoni olen jooksnud ja rattasõitu ei karda. Aga ujuda ei oska.

Kõigepealt varustus. Marssisin poodi ja küsisin mütsi (silikoonist pidi olema ja karbonist ei tehtagi) - anti Eesti koondise müts - äge! Siis veetsin veerand tundi prillide ettekleepimisega (prillid peavad peas püsima ka ilma kummita, muidu hakkab vesi sisse lekkima). Prillid käes. Õnneks basseini pole vaja osta vaid saab rentida!

Esimeses trennis veetsime põhiliselt aega basseini otsas vee alla mullide puhumisega. Järgnesid harjutused platedega. Ja siis - kuiv trenn! Kogu kamp tegi basseini ääres süvenenud nägudega kroolimisliigutusi. Ja siis vette! Esimesed 25m krooli olid väga segased. Kord käisid käed valesti. Siis unustasin hingata. Või pritsis hingamise ajal keegi vett suhu. Prillid lekkisid. Katastroof. Piin. Köhimine. Vee läkastamine. Elasime 25 meetrit korraga, sest siis anti aega hingata (vahepeal tegelesime põhiliselt vee sissetõmbamisega).

Dea avitas ja asi hakkas paranema. Jalgade vahele pisteti korgist punn, et me selle häda peale ei peaks mõtlema. Harjutasime hingamist vasakule ja paremale. Õpeatati, kuidas küünarnukki peab keegi laest virtuaalse nööriga sikutama. Näpud ei tohi liiga harali olla, aga kätega kopsikuid ka ei tohi moodustada. Peopesad peavad kogu aeg taha vaatama. Ja nõnda edasi...

Ujumistrennis juttu ajada ei saa. Ausalt öeldes on enda pusimisega nii palju tegemist, et ei jõua ringigi vaadata. Pärast trenni venitusi tehes vaatasid vastu kergelt kannatanud kuid õnnelikud näod. Kõigil olid silmade ümbruses prillirandid. Vettinud olek. Aga õnnelikud. Vaatasime basseini serval kadedusega edasijõudnud kroolijaid kollaste mütsidega - libisesid nagu määrde peal mööda vett edasi ja käsi suurt ei liigutanudki.

10 trenni hiljem kargame basseini juba enesekindlamatena. Ees ootab "kilomeeter soojendust ja siis vaatame edasi". Edasi tuleb jalgevahele punn ja käte külge pardi lestasid meenutavad labad. "800 kätega". Siis kästakse harvem hingata - 5 käelöögi tagant, 7 käelöögi tagant. Peame õnnelikud olema, et üldse hingata lubatakse. Trenni lõppu tehakse "režiimujumist" ja võetakse aega. Ohhoo! Kõlbame juba ajavõtuks.

Ajavõtu tulemustega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Pole millegagi võrrelda. Kodus vaatan, kui kiiresti tipud ujuvad ja saabub selgus. Mina ujusin kümnendas trennis 100m 2:17. Tipud ujuvad 3,8 km raudmehe distantsil avavees tempoga 1:20+ 100 meetri kohta. Arenguruumi on :). Kuid uus oskus on võimas - enam pole vaja peljata pikemaid vahemaid. Bassein ei tähenda vaid veega täidetud kopse ja kloorihaisu.

Dea lubas enne alustamist, et kolme kuu pärast ujun järjest kilomeetri ilusti ära. Ma ei uskunud. Arvas, et tegelikult võiks täispika triatloni teha juba 2011. aasta augustis. Seda uskusin veel vähem.

Tegelikult ujun kahekuuse harjutamise järel ühes trennis üle 2km. Nüüd usun kindlalt, et Ironman on võimalik. Aega ei oska lubada. Aga 2011. aastal veel harjutan kätt lühema distantsi peal ja jooksen maratoni.

Oma uppumiseelseid kogemusi jagab Küljetuule blogis ka Lars: http://kyljetuul.wordpress.com/

JCI SK VÕITIS OSAKAS MAAILMAKONGRESSIL AUHINNA

2010-11-07T11:14:00.000-08:00

Kallid Spordisõbrad!

Eile päeval tuli Osakast rõõmustav teade, et JCI Spordiklubi võitis Maailmakongressil auhinna kategoorias "Best National PR". Minu suurimad õnnesoovid kõikidele Spordisõpradele;) Tükike Eesti Sporti on maailma viidud;););)

Väikeste emotsiooni auhinna üleandmisest võite näha läbi Siimu kaamerasilma ja kõikide jagatud auhindadega
saate tutvust teha siin

Säravate tervitustega,

Pille Muni
JCI Spordiklubi direktor 2010

Viis reeglit, kuidas pärast trenni nälga vaigistada - Tervis & trenn - naine.postimees.ee

2010-11-01T12:26:00.000-07:00

Viis reeglit, kuidas pärast trenni nälga vaigistada - Tervis & trenn - naine.postimees.ee

Mõned head näpunäited treenijatele;)

Jooks Iseendaga ehk minu esimene maraton

2010-09-24T06:47:00.000-07:00

Mõned päevad pärast SEB Tallinna maratoni Pille mainis, et kas ma kirjutaksin ka oma esimesest maratonikogemusest. Noh, et on selline traditsioon esmaläbinutel. Mõtlesin, et miks ka mitte. On ju see Suur Sündmus inimese elus lõppude lõpuks. Nii on need päevad veerenud ja möödas pea 2 nädalat. Usun, et kogemuse kirjeldamiseks on tegelikud kõik hetked õiged, aga samas nii erinevad. See protsess, mis vallandub selle sündmusega, on palju pikem kui päev või nädal. Oluline on ka aeg, mis on enne maratoni, nn selle ettevalmistusperiood.

Et miks siis minna maratonile? Kust tulevad sellised ideed? Eks neid motivaatoreid on ju mitmeid. Olen ise nn pühapäevajooksja olnud alates varasest lapsepõlvest, aga sellise teadliku trennini polnud kunagi jõudnud. Lihtsalt sörkinud, kui tuju ja ilma- kas lihtsalt hea enesetunde, parema tervise, koera jooksutamise, oma mõtetega tegelemise või päevatööst ümberlülitamise eesmärgil. Aga ikkagi ei olnud veel mõttes maraton. Samas paelus mind just see protsess, mida inimesed teevad selleks, et maraton läbida. Tahtsin seda omal nahal tunda. Ja kõige magusamana tundus just see lõppeesmärk – selle ärategemine. Tahtsin mõista oma venda, kes on läbinud elus üle 20 maratoni. Olen ise olnud see näägutaja, et milleks äärmusi (nn keha lõhkumine) ikka vaja on. Ja nüüd võtsin ise selle eesmärgi, et teada saada, kui palju kannatab minu keha, kus on minul piirid ja kui tugev-nõrk on vaim selle juures. Tagantjärgi vaadates olin ise selles protsessis samasugune pühendunud fanatt, nagu kõik minu paadunud jooksusõbrad juba aastaid.

Mida veel kogesin eelprotsessis - lihtne on tegelikult sellesse eesmärki uppuda, nägemata vahel teisi tegevusi, inimesi, eesmärke enda ümber. Tasakaal on siingi võtmesõna, usun et järgmine kord teeksin ettevalmistusprotsessis nii mõnegi asja teisiti – eriti vaimsel tasandil. Aga selleks need kogemused ongi, et õppida ja midagi uut enda kohta teada saada. Aga kuhu jääb fun? Tasakaalu on vaja kogu protsessis - muidu kaob nauding protsessist ja võtad seda kui sundust ja kohustust. Oma loomult olengi tegelikult protsessi nautleja, eesmärk on lihtsalt magus präänik.

Nii hakkas idanema minu sees selle aasta alguses ehk jaanuaris mõte, et ehk oleks aeg hoopis oma teadlikkust tõsta jooksuharrastuse osas. Kuna Martin Mooses meie jayceekaid ka nõustas, siis võtsin ühendust, tegin Vomax testi ja trennid tema plaanide järgi algasid veebruaris. Kuna ilma sihita tundus mõtetu treenida, siis SEB maratoni kasuks otsustasin ära mais. Kuni juunini tegin usinalt suht lühikesi trenne, vahel isegi muretsesin, et koormus väiksem kui enne ja millal siis ometi õige maratoni ettevalmistus pihta hakkab. Trennid olid mitmekülgsed ja tunnegi järjest paranes, pulss langes, samuti kaal ja sai soetatud parem Polari pulsikell kui eelmine. Seekord siis juba GPS anduriga, et mõõta ka tempokiirust ja distantsi, mitte Regio lehel järge ajades joonlauaga või siis autoga km mõõtes.

Elustiilgi muutus – ootamatult tõusid prioriteetide listis trennid suht kõrgele. Enne jäid ära meelelahutused, kui trennid. Enam ei olnud ka võõras sisehallis trenni teha. Kevadiste-suviste võistluste ajad paranesid jõudsalt. Samas ei olnud septembrini enam palju jäänud, esimesed pikad otsad sai tehtud alles juuni lõpus ja ega neid 2,5 tunniseid trenne väga palju enam plaani ei mahtunud. Seetõttu algas ka võistluseelne ärevus palju varem. Tekkis just hirm, et kuidas on võimalik 24km trenni baasilt 42km joosta? Kust võtta see enesekindlus? Kas ma saan ikka hakkama? Missiis kui ikka ei suuda ja katkestan?

Et oma hirme ja ebakindlust maandada, tegin niipalju kodutööd ette kui oskasin. 10 päeva enne oli tähtis taastuda... trennidest ja õige toitumine paika panna. Tore oli see, et sai rohkem süsivesikut tarvitada. Osalesin ka Jooksupartneri koolitusel – see kinnitas seniseid teadmisi ja sain infot-indu juurdegi – mida selga, mida suhu, kuidas eelneval päeval jne. Olin enda jaoks selgeks teinud ka energiageelide, batoonide jms olemasolu. Lisaks sai ka uued jooksujalatsid muretsetud, sest eelmised lihtsalt kulusid läbi. Arvatavasti minu 5 päeva enne maratoni olid suht imelikud kõrvalvaatajatele – kas tööl või kodus – mineraalveega või jõujoogiga ringi kõndiv, tihti midagi närides-süües liikuv piiga. Juttki kippus kogu aeg jooksulainele. Sees mis sees. Aga eks see andis hea häälestuse.

Selle söömisega viimased päevad väga hästi ei läinud – väike närv sees – toit ei püsinud sees. Seega juurde ei tulnud suurt midagi. Ühel hommikul mängisin läbi ka kella 6se pudru söömise ja treeningu – selge oli see, et 3 tundi minu jaoks on liiga pikk vahe. Kõht korises mis kole. Eelõhtul käisin ka avatseremoonial, et end veelgi mõnusamale peolainele viia. Selline sünnipäeva tunne valdas mind juba paar päeva enne, eriti kui sai kogu aeg torti-kooke tehtud-vitsutatud.

Peas vasardas võistluspäeva hommikul vaid üks mõte, mida Margus Pirksaar koolitusel toonitas. TÕUSEN ja SÄRAN. On minu pidupäev! Kuulan oma keha ja nii jooksengi- vastavalt oma võimetele. Kell 6.30 jäin oma traditsioonilisele menüüle kindlaks – kaerahelbe puder banaanide ja rosinatega. Jõin veel jõujooki ja tund enne siis vaid vett. Varustus oli läbi mõeldud juba ammu ja hommikul oli vaid kõik selga tõmmata. Loomulikult määrisin end sisse –kõikvõimalikud kohad. Varbad teipisin ära. Pulsivöö otsustasin peale jätta. Kaasa mahtusid ka energiageelid – nii randmepaela vahele kui taskusse. Ilmaga vedas ka- oli soe, kraade kuskil 13. Väike soojendus tehtud, kogunesime starti.

Tunne, mis stardis tekkima hakkas, on kirjeldamatu. Selline võimas emotsioon võttis võimust – selline, mis ajas nutumaitse suhu, aga seda kõike sõnulseletamatust õnnetundest. Yes, ma olengi stardis, on pidupäev! Ja veel oma kodulinnas. Minu arust oli tore juba see idee, et sai just oma esimese maratoni teha kodus. Kindel oli see, et läbida kavatsesin ja mitte mingit katkestamise mõtet peast läbi ei käinud. Teadsin, et see saab olema minu vaimu tugevuse test, võitlus ja võistlus iseendaga, uute piiride kompamine, eneseületamine, uue kogemuse saamine, iseendaga paremini tutvumine- oh kui palju kasusid. Mul oli ka ajaline salasoov olemas – soovisin joosta 4.15-4.30 vahele, kuigi oleksin õnnelik olnud ükskõik mis aja eest, peaasi et läbitud.

Jane Salumäe andis avapaugu ja olimegi teel – Iseenda juurde. 4-5 tundi rajal annab ideaalse võimaluse taaskohtuda selle õige Iseendaga- mõtetega, tunnetega, piltidega, metafooridega oma peas. Samas oli tore jälgida ka keskkonda – pealtvaatajaid, kaasjooksjaid, tuttavaid, nendega juttu ajada, püüda märgata punaste õhupallidega „jäneseid“, nautida merd ja linnavaateid, saada osa show’dest, mis paari kilomeetri järgi jooksjaid lõbustasid. Oli tõeliselt fun! Jalg oli kerge ja pidin tempot maha võtma, et mitte liiga kiiresti alustada. Leidsin endale ka jooksukaaslase, kellega oli tõsiselt hea ühes tempos minna, meretuult trotsida tagasiteel, vahepeal üksteist toetada ja nautida kogu seda jooksumelu. Mitmed korrad valdasid mind uuesti sellised kõrged emotsioonid – eriti kui vastu jooksid 5 keenia proffi või meie eesti tippjooksjad. Oli tore teisi ergutada ja oli väga meeldiv kui mind nimepidi ergutati (number oli nimega :-)), see aitas kõvasti. Joogipunktid olid rikkalikud ja tihedalt. Esimesel ringil märkasin ka inimesi tualettides käimas, lausa ootamas. Imestasin, et nii suure koguse vedeliku peale ei olnud isu endal kordagi ühtegi põõsast või WC külastada.

Esimene ring läks lihtsasti – nii ka koolitusel öeldi – et esimesed 21km peavad olema lihtsad. Tundsin vaid, et üks varvas hõõrub, nägu nalja täis läksin teisele ringile. Minu kaasjooksja aga hakkas väsima ja kusagil 25km pealt olin jälle üksi. Kuna nägin ka teistel maratoonaritel rattureid ergutamas, siis kutsusin 27km-dal oma poja kaasa sõitma. 30km-dal ergutasid mind mõned km perekond Seemenid, siis ma enam ise rääkida väga ei tahtnud, aga nägu oli ikka naerune. Olin juba Iseendaga ametis tõsisemalt ja mulle piisas suhtlusest Keha ja Vaimu vahel- õigemini nende turgutamisest. Ego üritas ka aeg-ajalt pead tõsta, kui veidi raskemaks läks, aga ei lasknud tal võimust võtta.
Sellist „seina” mulle ette ei tulnudki, mida lõhkuda või läbida- küllap olin teadlik, et viimasel 30km tempo aeglustub, ükskõik kui tugev on vaim ehk siis selle "seina" omaks võtnud. Rasket momenti, et enam ei jaksa, ei tekkinudki. Km tempo 5.45 pealt küll kukkus 30-45sek võrra aga missiis. Iga ergutus pealtvaatajatelt viimastel km-el andis kõvasti jõudu. Tundsin juba Schnelli tiigi juures, et olen tegija. Tunne oli ikka võimas, jalad vaid ei liikunud enam nii nagu enne. Munakividel sain aru, et mul on päris korralikud villid, aga see ei lasknud tujul langeda. Ja oligi lõpusirge. Rõõmsalt ja spurtides lõpuni. Tehtud! Super tunne ikka sees komberdasin edasi. Teadsin, et istuda kohe ei tohi, ikka edasi liikuda.

Tagantjärgi – vinge teenindus korraldajate poolt –piisavalt joogipunkte, tualette. Üritust ilmestas, et kaasjooksjad olid nii osavõtlikud, toetavad, sõbralikud. Maratoniläbinute „oma” ala, kus ma enamasti mustikakisselli lürpisin, oli vinge - kahmasin õlu kaasa, vaatasin toiduleti üle, aga sisse ei läinud kohe miskit, missiis et pannkoogid, salatid, saiakesed jne. Medalile oli võimalus graveerida aeg ja nimi. Ilmataat soosis.

Mida veel? Muidugi, et oligi SÜNNIPÄEV. Selle jooksu käigus jõuadki Iseendani, suhtled Keha, Vaimu ja Hingega. Kõik koos on tervik ja kõik koos tagavad ka selle võimsa kogemuse – kellel kannatusrikkam, kellel rõõmsam. Usun, et see ümbersünni tunne minu sees on alles oma protsessis – seedimine alles käib, oma kannatuste, rõõmude, valude ja mõistmistega. Jalad taastusid ruttud ja isu jooksma minna koos sellega, aga katkised varbad lihtsalt ei lasknud isegi kinnist kinga pea nädal jalga panna ja nüüd olen külmetusega vaevelnud, samas on andnud see aega mõtiskleda, mis see protsess või kogemus -mida maraton ongi - tervikuna siis minu jaoks ikka tähendab.

Iga lõpp on millegi uue algus -nii võib ka maratonikogemust pidada millegi suure ärategemiseks Inimese elus, mis avab ja laiendab Inimese enda seatud piire, võimaldab kombata enda tegelikku olemust sügavalt seest ja mis vallandub vaid ekstreemsetes oludes. Kindlasti õpid Iseend paremini tundma ja tead, et oled väga paljuks võimeline. Ja pärast maratoni ei ole Sa enam kunagi see, kes enne maratoni! See kogemus väärib proovimist! Nagu jooksufilosoof Kristjan Puusild ütles, iga terve inimene võiks korra elu jooksul maratoni läbida. Kas julged?

Aeg 4:17 ja 685 koht, 79-s naine ligi 1000st jooksjast. Järgmine jooks -Saaremaa 3 päeva jooks – jälle 42 km.

Jooksuindu soovides, Kairi

“Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa”

2010-09-22T10:12:00.000-07:00

Kui Pille palus mul kirjutada blogisse mõni sõna rattasõidust ja Tartu rattamaratonist (TRM) sellises inspireerivas vormis, siis jäin esimese hooga mõttesse… kuidas anda edasi neid emotsioone, nii et maratonist tuleviku vormis mõtleja blogi lugedes mõistaks MIKS me seda teeme. Kindlasti ka mõni maratoni läbinu võib mõelda, et MIKS ma seda tegin, kuid olgu öeldud et aeg läheb valu jääb :)

Sport on kogemuslik. Kui seda ise ei koge, siis pole võimalik saada aru tunnetest mis valitsevad sind enne starti, võistlusel ning peale katsumust… aga panen mõned mõtted kirja, äkki lugejad sooviksid seda ikkagi ise kogeda.

Tegelikkuses on sport selline tahte tugevdamise vahend. Sellel ajal kui enamus kojakaaslasi galal mõnusasti smokid ja õhtukleidid seljas jalga keerutasid, võtsime meie Radekuga suuna Otepääle. Öösel kell 1 saime magama ning see äratuskella helin hommikul kell 7.20 tundus liiiiiga vara. Siit ka esimene nõuanne, kui lähete võistlusele, siis peate sööma vähemalt 2h enne starti – meie hommikusöök on legendaarne: 4vilja puder ja 2 juustusaia + kohvi (moosi oli kallis kojakaaslane Vooder unustanud osta). Seejärel ootasid ees protseduurid:

Kerge venitus – tugeva venitusega teete lihase süldiks

Riietuse valik – see on nagu sinilinnu otsing, äge kuidas kõik kõigi käest uurivad, et “mis sa selga paned?” – minu võistlus riietus oli: lühike püks, higisärk+lühike võistlussärk, varrukad, müts ja pikad kindad. Hommikul näitas kraadiklaas +10 ning oli selline udukas vihm, seega polnud just väga lühikese dressi ilm. Oht on alati selles, et topid ennast liiga paksult riidesse, sellepärast kasutavad ratturid “põlvi”, “varrukaid” ja vesti – need on kõik lihtsasti sõidu ajal eemaldatavad.

Jalad vaja sisse määrida – soojenduskreem, et lihased püsiksid ka 10 kraadise ilma puhul soojad, vähemalt algul

Tualett - selle asutuse külastatavus tõuseb võistlushommikul taevasse – selle nähtuse nimi on mandraaz, ehk rahvakeeli mandross, veel lihtsamini öeldes võistluspalavik :)

25 minutit on minu Otepää kodust rattaga sõites starti, see on piisav soendus. Kes TRM-i esimestel kordadel sõidavad, ärge soendusele väga energiat kulutage, sest sel ajal kui esimese otsa mehed peale stardipauku sõidavad, siis teie seisate ning esimese tunni jooksul liigute nagu teod, saate soojaks küll ja veel.

Staadion meenutas mesilastaru, kus igaüks tegeleb enda asjadega – kes sätib ratast, kes mediteerib, kes veel ei saa aru miks ja kus ta on. Igaljuhul on 3500 ratturit omaette nähtus.

START - esimese 500m-ga oli selge mis sõit sellest tuleb – loigud, vesi, muda, libe. Tunne oli esimeste mägede ületamisega üllatavalt hea, seega “vajutada on vaja” ja "rauad paremale". Kuna TRM tavaliselt on selline kiire sõit mööda kruusa ja metsa, siis oluline on tuulevarju kasutada ja lasta teistel vedada. Kõik metsa ja heinamaa lõigud olid sel aastal aga tundmatuseni muutunud – vastu vaatas haljendava muru asemel mustav muda., seega pole tuules sõitmine nii suur võit. Aga seal sai ikka rattaga liikuda, pole hullu mõtlesin, kõigil on raske.

Minu kõige raskem hetk oli 55 km-l, kui algas 6 kilomeetrine muda-häda-mädaorg, siis tundsin ka mina, et ühel laulul on suurem tähendus kui ma arvata oskasin - “kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa”. Ka kena Lenna nägu silme ette manamine ei teinud asja paremaks. Selle 6km lõigu läbimine oli kannatus kuubis.

Tehniliste probleemid kimbutasid ka mind aga mis minul kurta, enamuse ajast olin ikka ratta seljas. Sõber Radek, kes mituheadsadakohta taga pool sõitis pidi sellel lõigul ikka oluliselt rohkem kand ja varvas laskma. Sõber Vooder, +100kg meeste klubist, tassis ratast juba seljas. Igaljuhul mida tagapool sa sõidad, seda raskemaks olud muutuvad. Kui sa ikka 5 või 6 tundi rajal oled, siis muutuvad ka lihtsamad lõigud Mount Everestiks. Aga need on huvitavad mõttekäigud mis hakkavad peas käima- kõik sulandub üheks kinnismõtteks, kuidas ennast sellest jamast läbi vedada, kuidas finishisse saada.

Siit tulebki vast see põhiline MIKS me seda teeme – tahe otsustab kõik. Sul on valida kas vingud enda mõtteis, kirud ennast ja rada, süüdistad kõiki ja kõike või siis paned kogu selle energia hoopis väntadesse... ja nagu imeväel endaga rahu tehes hakkavad asjad sujuma ning kilomeetrimärgid vähenema.

FINISH – adrenaliin on kogu sõidu vältel nii üleval, et tegelikult ei saa aru

kui tühi sa oled, kui külm sul on, kui nälgas sa oled... kui jala maha paned ja ajju jõuab signaal, et enam pole vaja pingutada (loe:kannatada)... siis tekib selline uskumatu tunne: on see rahulolu, et ära tegin? On see kergendus, hea et läbi sai? On see lubadus endale – krt mitte kunagi enam...? On see enesekriitilisus – oleks jõudnud rohkem pingutada? On see õnne tänamine, et hea et terveks jäin? On see suu kõrvuni naeratus – täna olin ma ikka väga kõva?

Vastust teavad vaid lõpetanud... seega sport on kogemuslik, tule proovi järgi.

Ojari

439 koht , aeg 4:03 (kõik kes minust eespool lõpetasid on ikka kõvad küll)

Spordiklubi rattamatk 2010

2010-09-05T06:50:00.000-07:00

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et saabus ettepanek spordiklubi direktorilt osa võtta amatöör-sportlikust rattamatkast, mis pidi päädima ohtra suitsulestade vitsutamise ja kõva leiliviskamisega. Tour de France ja Õlletoobri ristsugutis tundus olevat just see üritus, mis selle aasta treeningkalendrisse sobiks. Pille kirjelduse kohaselt „läks eelmisel aastal kohe parajaks andmiseks ja kogu matk on üsna konkreetne uhamine“. Sobib!

Päev 1 – Kuidas me Kõpu poolsaarele suurima võimaliku ringiga läksime...

Tegelikkus osutus veidi karmimaks. 5 inimest startis Tallinnast Riisiperre mineva elektrirongiga juba hommikul kell 7. Mõned peatused vaatetornis, Haapsalu raudteemuuseumis, poes jäätist ostes olid päris toredad. Kui sadam paistma hakkas, läks kruvimiseks. Meestel veri vemmeldas ja Haapsalust edasi läks pulss punasemaks. Arvasin, et tore oleks teistele abiks olla ja „tööd teha“. Tiksusin ees ja murdsin tuult.

Praamijärjekorras leidsime üles järgmised spordiklubi liikmed. Vaikselt tiksusid kohale ka teised sportlikumad matkalised. Saime pragada, et tegime liiga karmi tempo. Merereis möödus kiirelt (mõned tankisid eeloleva etapi ootuses end mitmesuguste joovastavate jookidega). Kuid etapp lõppes sama kiirelt, kui algas. Kavalpea Kaie põrutas Kärdla peale (sest ta tahtis ilmselt autoga küüti saada). Teda oodates pugisime mereranna lähedal end võileibu ja vorsti täis ning lebotasime mõnusalt.

Kuna sõidetud oli juba tervelt kolm kilomeetrit, otsustati järgmist peatust planeerida. Kõht täis ja tuju hea, hakati otsima Kaevatsi laidu. Mõned lambad ja paar okastraadist väravat hiljem jõudsimegi mere äärde. Entusiasm laiule jalutada kustus kiirelt, kui osutus, et laid polnudki selline poolsaare moodi saar vaid eeldas kohale saamiseks korralikku suplust.

Hakkasime edasi liikuma – tee peal kohtusime ka senaator Rauamiga ning tema kaaslasega. Sai alguse kurikaval mõte nimega „käime ikka Sõrus ka ära, küll pärast buss meid ööbima veab“. Väntasime Sõrusse ja ootasime siis pea tund aega prae ja joogi seltsis saabuvaid matkalisi. Otsustati naised bussiga koju saata ja ülejäänud seltskond kargas ratastele, et 170km pikkune päevateekond kuidagi lõpuni saada.

Suur soov päev ükskord lõpetada pani mind pedaalidele vajutama, kuid ülejäänud seltskonna seljatagant hääbuvad karjed hoidsid mind eest minemast. Sellegipoolest kasvas kokkulepitud 25km/h vaikselt pea 30-ni. Päike vajus metsa varju, kuid macho-verest vemmeldav seltskond ei soovinud bussi astuda. Tuli lõpuni vändata. Finišispurt Otiga päädis sellega, et unustasin jala klipist välja tõmmata ja heitsin ennast sihtpunktis elegantselt külili. Elu pikim rattapäev oli ühelpool. Ootas saun, suitsulest ja õhtusöök. Heast seltskonnast rääkimata.

Päev 2 – kuidas me jalgratastega Rootsis käisime...

Järgmisel päeval ootas meid ees sompus ilm, kanged liigesed ning nii mõnelgi veel kangem peavalu õhtul tarbitud dopingust. Liikvele saime alles pealelõunal. Viskasime pilgu peale Tahkuna tuletornile ja siis põrutasime kohe bussi – vihm tuli peale. Otsisime Kärdlast söögikoha, kus tõrges teenindaja higiseid rattureid nähes ehmus ja arvas, et pooltühjas restoranis „vabu kohti pole“. Me ei lasknud end heidutada, istusime maha ja tegime käivet.

Tahkuna randa sõites arvas Kaie, et laseb veidi auru välja ja lasi ühtlasi ka oma rattal (taas) kummi tühjaks. See selgitas ka tema veidi rahulikuma liikumiskiiruse.

Tagasi baasi otsustasid peale minu sõita siiski vaid Andri ja Werner. Väntasime, mis me väntasime, aga vihm sai meid kätte. Sajus ootas meid ees aga üllatus. Olime ratastega end Hiiumaalt Rootsi vändanud. Kimbatusest aitas üle lähedal asunud viinaköögi külastus. Joogimehed otsustasid spordivormi siiski õhtuks hoida ja võtsime kursi koduse sauna peale. Ees ootas jälle tore õhtusöök, saun, seltskond ja tubli maailmaparandamine rohkete jookide abil.

Päev 3 – Talgud ja Kummi-Ott

Kolmanda päeva hommik algas rahutu Andri sagimisega kaheksa ajal hommikul. Suurte süümepiinadega kangutasin ka end voodist välja ning leidsin alt köögist unetuse käes vaevleva tootmisjuhi. Pärast kerget kohvi ja köögikoristamist otsustasime korraldada teistele kerge äratuse, sest õues ootas öömaja pakkunud senaator Saali väljapakutud talgutöö – puude ladumine, langetamine ja muud tegevused.

Tõmbasime käima mootorsae ja lasime sellel laulda. Mõne ajapärast ärkasid häiritud jalgrattamatkalised ja kogunesid kööki pannkooke nõudma. Seda ka tehti Werneri eestvõtmisel ja kukkus superhea välja.

Järgnenud tööfrondi hindamisel tabas talgulisi kerge šokk. Tarvis oli laduda kümmekond ruumimeetrit puid ja langetada kena metsalank. Mootorsaemehhaanikust Arvi abiga said talgulised pea poole etteantud tööga ka hakkama.

Käes oli lahkumise tund ja siis avastas Ott, et tal on öösel kumm katki läinud. Meeste irooniliste kaastundeavalduste peale selgitas ta, et tegu on siiski rattakummiga. Ott asus kummi vahetama ja tegi seda kokku neli korda! Vähemalt amet sai käppa...

Tagasitee möödus suuremate viperusteta – kui jäätisepeatus Kärdla Säästumarketis ja kohvikupeatus Selveris välja arvata. Sadama paistes vajutati jälle usinamalt pedaalidele ja kilomeeter enne „finišit“ sai kogu power jalgadest lahti päästetud. Finiš oli magus.

Järelkajad matkast kõlasid umbes niimoodi, et „see hull Kaspar tuleks oma rattaga grupi sappa panna, et ta aru saaks, et tegu on ikkagi matkaga“. Proovime järgmisel aastal siis niimoodi ? Aga proovime kindlasti!

JCI Golfidemo Suurestal!

2010-08-31T13:43:00.000-07:00

30.08 oli JCI liikmetel võimalus tutvuda golfiga Suuresta Golfikeskuses. Osalejaid oli vaatamata lühikesele etteteatamis ajale ca 20. Ilm oli küll pisut külm aga see eest kuiv ja vahepeal piilus ka päike pilve tagant välja!

Treener Valdek Apivala kutsus meid kohe rajale, et värske õhu käes anda ülevaade Suuresta keskusest, golfist ning selle etiketist. Golfiga on ta tegelenud juba üle 18 aasta ja tema käe alt on sirgunud Eestimaale üle 1500 golfiharrastaja. Golf on Eestis veel küll lapsekingades, kuid areneb kiiresti. Oluline on tunda ka etiketti: näiteks rannariietes või teksapükstes rajale ei lasta. Lisaks saime teada, et maailmas on ca 35000 golfiväljakut, millest ca 3500 asub Floridas ning kui Soomes mängib golfi iga 39-s, siis Eestis vaid iga 500-s inimene.

Koos Valdekuga käisime ka Suuresta 10-nda raja läbi ja tutvusime eri raja osadega. Peale ligi tunniajast tutvustust ja pisikest jalutuskäiku oli huvilistel võimalik ka ise lööke harjutada. Enne aga tuli väljakule palle korjama minna, kuna kõik pallid olid löödud ja masinist polnud veel pallimasinat täiendama jõudnud tulla. Korjates sai sooja sisse ning peale seda mõned venitusharjutused ning löömine võis alata! Treeneri õpetussõnade abiga said kõigil pallid lendama ning kaugemad löögid ulatusid 150m taha.

Kui pallid löödud, liikus kogu seltskond lähilööke ehk puttamist harjutama. Pimeduse saabudes sai veel ka puttamisvõistlus maha peetud ja kangemad võtsid peale seda ette veel sammud 19-le rajale ehk golfikeskuse baari!

Pildid leiate: http://www.flickr.com/photos/53530748@N04/sets/72157624850685018/with/4946299536/

Loodan, et demoüritus tekitas huvi ja JCI-sse tekib golfisõpru järejest juurde ning peatselt saame ühise golfiturniiri korraldada!

Martin

JCI Rannavolle turniiri võitis JCI Tallinn

2010-08-31T12:31:00.000-07:00

Tere Sõbrad!

29. augustil toimus järjekordne JCI Rannavolle turniir. Seekord oli kogunenud Nõmme Spordikeskusesse mõõtu võtma 8 meeskonda. Esindatud olid kõik Tallinnas paiknevad kojad, rahvusvahelisust lisas turniiril osalev JCI Toompea muulas tiim, mis koosnes Hispaania ja Uus-Meremaa kodanikest:)

Tasavägises heitluses osutus võitjaks JCI Tallinna II võistkond, kuhu kuulusid: Lea Saapar, Martin Raud ja Tarmo Saremat. Teisele kohale platseerus e-Koja tiim E-Volle ja kolmandaks tuli JCI Tallinna III võistkond.

Turniiri parimaks naismängijaks tunnistati Lea Saapar ja parim meesmängija oli Aleksander Saharov e-Kojast.

Turniiri pildid leiad: nagi.ee/photos/jcitallinn/sets/282925

Turniiri korraldamisele aitasid kaasa: RMK, Rautakirja Estonia AS, Valior AS, Reklaamikink OÜ.

Kohtumiseni järgmisel aastal,

Martin Raud & Tarmo Saremat

Rattasõidu koolitus 6. septembril 2010 kell 18.00 kesklinnas

2010-08-25T05:04:00.000-07:00

Hea Spordisõber,

Ootan Sind 6. septembril kell 18.00 rattasõidu koolitusele.
Koolitust viib läbi Indrek Rannama (sünd. 1975) – sporditeaduste magister (2004) ja kasvatusteaduste doktorant, Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudi teadur.
Koolituse käigus tutvustab Indrek rattasõiduks vaja minevat varustust ja ratta (sõitja järgi) seadistamist, rattasõidu tehnikat ja grupisõidu oskuste tähtsamaid aspekte, rattasõidu treeningu (võistlemise) eripärasid võrreldes teiste vastupidavusaladega ning ülevaadet rattasõidu treeninguga kaasnevatest ohtudest (traumad, vigastused, ületreening).

Lisainfo Indrek Rannamaa kohta:

· Aastast 1995 tegev jalgrattaspordi treenerina (hetkel omab kõrgeimat ehk 5. kutsekvalifikatsiooni taset) – juhendanud selle aja jooksul nii noor-, harrastus, kui eliitsportlasi.
· Lektoriks mitmetel kursustel ja koolitustel ning avaldanud jalgrattaspordi alaseid teaduslikke publikatsioone ja treenerikoolituse õpiku. EJL-i treenerite nõukogu ja treenerite kutsekomisjoni liige.
· Tegevrattur aastast 1988 kuni käesoleva hetkeni, tulnud eliitklassis kolmekordseks Eesti meistriks (viimati aastal 2009) ja mitmekordseks medaliomanikuks erinevatel maanteesõidu aladel ning kuulunud Eesti rahvuskoondisesse.

Koolitusele registreerimiseks ja täpsema asukoha saamiseks saada e-mail aadressile Pillelodi@gmail.com
Osavõtutasu 75.- (JCI Spordiklubi liikmetele)/100.- (külalistele)
Kohtade arv on piiratud!
Pille L.

Minu esimene maraton

2010-06-10T13:18:00.000-07:00

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest.

Maratonile sai end kirja pandud juba oktoobri keskpaigas. Motivatsioon maratonile registreerumiseks oli septembris jookstud poolmaraton, varem Berliini maratoni läbinute muljed ja juba ammune soov ükskord see ära teha.

Minu ettevalmistus maratoniks oli suhteliselt tagasihoidlik. Talvel ca 300 km suuska ja kevadel umbes sama palju jooksukilomeetreid. Samas olin endale selgeks teinud maratoni läbimiseks vajalikud treening põhimõtted ja koostanud vastavalt enda võimalustele treeningkava. Tagantjärgi võib öelda, et treenisin targalt ja efektiivselt. Jooksukava nägi ette nädalas 2 treeningut – üks 1 tunnine maratonitempos jooks ja pikk treening baasvastupidavuse arendamiseks. Lisaks mängisin veel kord nädalas korv- ja sulgpalli.

Enne rajale minekut olin kindel, et jõuan alla 4 tunni joosta. Seadsin maksimum eesmärgiks läbida täispikk maraton 3:30 – 3:45 vahemikus.Miinimum eesmärk oli jõuda kohale alla 4 tunni.

Stardikordidoris oodates vaatasin enda ümber ringi, kus on õhupallidega jänesed tempo tegemiseks. Minu vahetus läheduses oli päris mitu 4:00 sildiga jänest. Otsustasin, et nendest pean kohe alguses mööda saama. Minutid läksid ja start oli antud. Eksite kui arvate, et kohe läks võidujooksuks. 21 000 osavõtjat on väga suur mass. Esimesed 5 – 6 minutit kulusid stardijooneni jõudmiseks, jooksmisest oli asi kaugel, kõndisin rahulikult, trügimisel suurt mõtet polnud.

Jõudes stardijoonele sai hakata kiiremaid liigutusi tegema. Hoidsin raja äärde ja tihtipeale võtsin lisa kõnniteelt, et konkurentidest mööduda. Üldjoontes oli start hea. Näiteks võrreldes suusamaratonidega ei tekkinud suuri troppe, kus liikumine täiesti peatuks. Samas raja pöörangutel ja kitsamatel lõikudel pidi hoo maha võtma, et eesolijatele mitte ostsa joosta.

Alustasin ettevaatlikult, pulssi hoidsin aeroobse ja anaeroobse faasi piiril. Sedasi sai joostud ca 10 km. Alates 10-st km oli vabavett juba rohkem ja enam ei pidanud pidevalt jälgima, et kellelegi peale ei astuks. Tegelesin tempo säilitamisega ja südamelöögisagedus tõusis ca 5 – 8 lööki. Kõikides joogipunktides võtsin topsi jooki ja jälgisin rangelt toitumisgraafikut. Kuna ilm oli minu jaoks üsna palav, sain palju abi duššidest. Jooksin läbi kõigist rajale paigutatud jahutuspunktidest.

Suur veetarbimine enne võistlust ajas häda peale ja ca poolel teel pidin veel metsa vahel käima vett välja laskmas. Kindlasti kaotasin sellega natuke aega, kuid hulga kergem oli edasi lipataJ

Raja teine pool möödus mõnusas tempos, vahepeal sain paari eestlasega koos joosta. Ühte neist jälitasin päris pikalt, kuni ta lõpuks väsis ja ma läksin oma teed. Ca 33 km sain aru, et täna on võimalik lõpetada ca 3:40 graafikus, mõttes unistasin ajast 3:39.

Öeldaks, et tõeline maraton läheb lahti alles 35 km-l ja täpslet nii see ka on. Minu kõige raskem osa rajast oli just 35 – 40 km. Tempo langes 5:20 per km. Kui varem möödus veerand tundi märkamatult, siis nüüd vahtisin kella juba iga 2 minuti tagant, millal ükskord see rada juba läbi saab.

Õnneks leidsin endas viimasteks kilomeetriteks lisajõudu ja suutsin tempot tõsta. Finišisirgel tegin kõva lõpuspurdi ja tulemuseks 3:41:24

Keha oli väsinud, kuid tunne lihtsalt fantasitilineJ

Kokkuvõtvalt võib öelda, et maratoni jooks on mõnus tegevus, vähemasti suurem osa ajast. Järgmisel päeval olid liigesed kanged, ülejärgmisel lihased ning üleülejärgmisel päeval oli taas tunne nagu normaalsel inimesel ja tekkis isu jälle metsa jooksma minna:)

Maratoonor Tarmo

Kalev Spa info JCI SK-le kui koostööpartnerile

2010-06-01T08:17:00.001-07:00

TRADITSIOONILINE kümnevõistlus KOJAKYMP 2010!!!

2010-05-31T12:53:00.000-07:00

KOJAKYMP 2010-le on osalema oodatud kõik tervise– ja hobisportlased, kes soovivad ennast kümnel erineval kergejõustikualal proovile panna. Eelnev mitmevõistluse kogemus ei ole oluline, samuti ei ole tähtis sportlik tippvorm.

Võistlus toimub sarnaselt eelmisele aastale ühepäevasena. Eraldi alad on naistele ja lastele ning tegevust leidub ka pealtvaatajatele

Pange kalendrisse kuupäev: 14. augustil Haapsalus algusega kell 10.00.

Traditsiooniliselt toimub:

pealtvaatajatele Lõbukymp ning päeva lõpetab After- Party. Lõbukympi, after-party ning ööbimise kohta saadame Teile info peatselt!
parema sportliku vormi saavutamiseks ja tehnika lihvimiseks võistlejatele treeningud Audentese spordihallis 4 tehnikakoolitust. Treeningud viivad läbi oma ala tegijad. Üheks läbiviijaks saab olema kindlasti Madis Kallas.

Kohe – kohe on avatud KOJAKYMP 2010 ametlik registreerimise WEBis:
Kes ei tihka oodata, see võib kirjutada otse pille.muni@gmail.com

NB!

Osavõtma pääseb 25 meest, seetõttu ole kiire registreerija
Osavõtutasu 5. juulini on 490 krooni ja alates 6. juulist 550 krooni
Osavõtutasu palume kanda Pille Muni a/a 221045429438

Korralduskomitee nimel,

Ragnar& Ott& Kuldar & Pille

Golfihuvilistele- üleskutse Ameerika kaubanduskojalt;)

2010-05-27T05:11:00.000-07:00

Don’t miss this fun event! Great fellowship, prizes, drinks & food....A perfect day on the golf course!

TO REGISTER NOW, PLEASE CLICK HERE
AmCham OPEN Golf Tournament 2010

DATE: June 3, 2010
TIME: 10:00-19:00
PLACE: Estonian Golf & Country Club

Join us for a great day on the golf course and a Festive Award Ceremony & Reception afterwards.
This year AmCham Estonia will hold its Golf Tournament on June 3, 2010 at the Estonian Golf & Country Club (EGCC). EGCC just celebrated making it into the Golf World’s top 100 European golf courses and is a corporate member of AmCham Estonia. More information is available at the EGCC’s website www.egcc.ee

This will be an all day event that will begin at 10:00 a.m. with a Welcome Breakfast & Official Opening.
If you are a beginner or have never played golf before, you can still participate in a special DEMO Program that will be led by one of the EGCC Pros.

After the tournament, all participants will gather for an Award Ceremony and Closing Reception where all special prizes and trophies will be presented to the winners in several categories.

Participation fee: 700 EEK/person (includes tournament/Demo Program participation, breakfast & award ceremony tickets)
NB: There is a limited number of places for this event, so register on our website www.amcham.ee early enough to assure your spot!
A detailed event overview with the schedule, tournament format, etc. is attached in a separate file.

Wine & Spirits Sponsor - Altia Eesti AS

EVENT MAIN SPONSOR:

With best regards,

Daria Sivovol
Executive Director

JCI suru Soome vastu muru....

2010-05-26T14:01:00.001-07:00

...selliste hüüetega elasid pasunatega varustatud JCI Spordiklubi „ Jalgpalli Dream Teami“ fännid kaasa omadele... Ja nii see alagrupi VÕIT tuli;) Ja võitu Kallid JCI-kad me just vajasime pääsuks poolfinaali kus vastamisi tuli minna jalgpallimaa endi esindajate Brittidega.

22. mai varahommikul võis näha Sportland Arenale kogunemas karvaseid ja sulelisi. Toimuma hakkas esimene Eestis asuvate rahvusvaheliste kaubanduskodade liikmete vaheline jalgpallisõpruskohtumine“ Sampo Cup 2010“. Ürituse eesmärgiks oli veeta päev värskes õhus, mängides ilusat jalgpalli ja ergutades inimesi seejuures rohkem liikuma ning näidata sellega eeskuju teistelegi.

Mõõtu omavahel võtsid Hispaania- Eesti, Rootsi – Eesti, Soome- Eesti, Saksa- Balti, Taani- Eesti, Ameerika- Eesti, Briti- Eesti kaubanduskojad ja JCI Spordiklubi eestvedamisel JCI meeskond. Ühtekokku jooksis väljakule ca 120 jalgpallurit 10-st meeskonnast.

JCI eest jooksid väljakule Aleksander Saharov, Andres Eesik, Erki Hendrikson, Martin Raud, Marko Leib, Andrei Rikk., Sven Aulik ja ka meie armastatud president Hanno Jarvet. Meie väravat kaitses jõuliselt Martin Villig.

Jalgpallilahing kolmanda koha nimel oli sedavõrd raske, et nõudis ka mõned inimkaotused Senaatori pea ja presidendi nina näol. Siinkohal tuleb öelda, et Sven Aulik, kelle pea oli medpunktis paar õmblust saanud naasis kangelaslikult väljakule, et päästa JCI meeskond kaotusest kuhu kahe auväärseima liikme kaotus (senaatori ja hr presidendi) oli meid viinud. Siinkohal tänud Svenile kangelaslikkuse eest;) Hanno kahjuks platsile naasta ei saanud ning ka õhtusele peole mitte kuna pääses haiglast alles hommikul. Siinkohal soovin kogu JCI Sk nimel Hannole kiiret paranemist.

Olenemata sellest, et Britte me poolfinaalis alistada ei suutnud oli fännide rõõm kolmanda koha üle piiritu ning tänu Harlile, kes mängude vahepeal kodust ära tõi shampuse ja paar veini sai võitu vääriliselt ka platsil tähistatud!

Tänud kõigile kaasaelajatele, palju eredaid hetki pakkunud meeskonnale ning erilised tänusõnad Sassile meeskonna treenimise ja võidule viimise eest! Sass sai muide ka auhinnalise tiitli nimega "Most radical attacker"

Õhtu lõpuks olid pealtvaatajad veidi ülepäevitunud, poolkurdid ja kähedaks karjutud häältega kuid üdinisti rõõmsad! Oli olnud väsitav kuid palju elamusi pakkuv päev..

…..kuid kuna meeskonnas oli e-koja vaim sees päädis õhtu afterpartyga Brasiilia restoranis ;)

Pilte sellest suurejoonelisest üritusest võite leida aadressil: http://public.fotki.com/indrekleinuste/jci-rahvusvaheline/

Ametlikud tulemused olid siis järgnevad:

1. Place: Team BECC, Prize sponsored by Sampopank and A Le Coq

2. Place: Team Sweden I, Prize sponsored by Sampopank

3. Place: Team JCI Estonia, Prize sponsored by Sampopank

Pille, JCI SK direktor 2010

JCI Sk Jalgpalli Dream Team jahib võitu juba 22 mail A Le Coq Arenal - Tule kaasa elama!

2010-05-18T13:14:00.000-07:00

Juba laupäeval 22. mail toimub Eestis asuvate rahvusvahelise kaubanduskodade jalgpalliturniiri koostöös Eesti Jalgpalliliiduga. Ellu on see kutsutud tihendamaks kaubanduskodade omavahelist koostööd ning propageerimaks tervislikku liikumist.

MILLAL?
22 mai algusega kl 12.00

KUS?
A le Coq Arenal, Tallinnas

MÄNGIVAD?

JCI Spordiklubi ja Hispaania- Eesti, Rootsi – Eesti, Soome- Eesti, Saksa- Balti, Taani- Eesti, Ameerika- Eesti, Briti- Eesti kaubanduskojad

Mängude ajakava:

	Group A	Group B	Group A		Group B
12.00	1-2	1-2	Team 1	AmCham II (USA)	Team 1	AmCham I (USA)	Games 2x10 min
12.30	3-4	3-4	Team 2	JCI (Estonia)	Team 2	SCCE II (Sweden)
13.00	1-5	1-5	Team 3	FECC (Finland)	Team 3	DECC (Denmark)
13.30	2-4	2-4	Team 4	AHK (Germany)	Team 4	BECC (UK)
14.00	3-5	3-5	Team 5	SCCE I (Sweden)	Team 5	SECC (Spain)
14.30	1-4	1-4
15.00	2-5	2-5
15.30	1-3	1-3
16.00	4-5	4-5
16.30	2-3	2-3

17:00	Semi-final						Game 2x15 min
18:00	Final						Game 2x15 min
18.45	End of tournament

Väga oodatud üritusele on ka kõik kaasaelajad. Lisaks suurepärasele võimalusele veeta päeva värskes õhus on afterpartyl hea võimalus sotsialiseeruda väga rahvusvahelises seltskonnas. Peale jalgpalli õhtu jätkub 19.30 Meriton Hotelli Aasia restoranis Wok & Grill. Salasõna "Foreign Chambers Football Tournament" peale juhatatakse teid õigetesse laudadesse ja pakutakse soodushinnaga õlut ;) ;)

Kohtumiseni ;)

Pille & Aleksander

Jalutuskäik Norra moodi - 7 mäe matk Bergenis

2010-05-08T09:52:00.000-07:00

Kuidas tundub kõndida ühel päeval ca 35 kilomeetrit, vallutades seitsme mäe tipud, kõrgeim neist 640m? Ja seda kõike kesed Bergeni linnas.

Just selline jalutuskäik 7 fjells tur toimub tuhandete osavõtjatega Norras, Bergenis iga aasta, sel aastal 31. mail. Olles ühe korra selle läbi teinud, võin kõigile soovitada - piisavalt väljakutse nii neile, kes eriti palju igapäevaselt ei liigu, aga ka neile, kes on tegijad sportlased. Vaja on hulganisti tahtejõudu, häid jalanõusid ja veidi vett ja energiabatoonikesi.

Eelmine aasta tegin selle matka esimest korda ära, olles enne "treeninud" vaid kuu aega iga päev tööle ja koju jalutamisega (ca 10 km päevas), maa kõndisin ära 13,5 tunniga ja kuigi juba poole pealt hakkasinkahtlema oma otsuse mõttekuses, siis lõpus oli super hea tunne. Nii hea, et see aasta olen taas Bergeni poole suundumas.

Retk algab hommikul 6 paiku (ja pannakse kuskil keskööl lukku), iga mäe tipu peal tehakse auk kaardikesele ja lõpus antakse diplom ja kena särk. Osalemine on alates 200 NOKist, aga kes ei taha maksta, võivad ka niisama ju läbi teha retke. Iga aasta on osalejate arv suurenenud, eelmine aasta oli üle 7 000 inimese, sh umbes pooled tegid siiski 4 mäge (võib valida ka lühema distantsi). Enamasti on osalejateks siiski Bergeni linnaelanikud või teised norrakad, väliskülalisi üsna vähe. Kõige kiiremini on matka teinud üks norrakas 3,5 h-ga.

Aimu saamiseks võite lugeda minu blogist eelmise aasta 7 mäe matkast (inglise keeles). Kui soovite nõu või lisa küsida, siis andke märku!

Sportliku peatset suve!
Liisi Toom
JCI Tartu

10 väikest neegrit…

2010-05-07T21:16:00.000-07:00

....tulid otse Keeniast ja võtsid sisse kümme esimest kohta selle aasta belgradi maratonil..

Et käisid siis auhinnaraha järgi siin.

Maratoni koduleht siin.

Allakirjutanu 2010. aasta maratoniskoor sai avatud 18. aprillil Belgradi maratoniga. Rekordit ei tulnud, ja ega see õige koht rekordiüritamiseks polnudki.

Traditsiooniline irisemise rubriik:

Rahvusvaheliseks suurvõistluseks pürgiv linnamaraton võiks ikka niipalju vaeva näha et vähemalt iga viienda kilomeetri järgi märk maha panna. No sellest saab ju igaüks isegi aru et paarisaja jooksja tarvis 42 kilomeetrimärki maha panna on serblaste jaoks liig mis liig.

Rajaprofiil paistab veebilehel üsna ilus välja, tegelikult sisaldub selles graafikus tubli annus soovmõtlemist. Kogu tee Zemuni on tegelikult ülesmäge, ka tasub tähele panna asjaolu, et samakõrgusjoonte vahed joonisel on 20 meetrit!

Maratoonarid said end rajal kosutada palja veega. New Belgradi osa on lage ja seal tuli võidelda tugeva vastutuulega, ka päike küttis armutult. Isegi neegrid olla nurisenud et kangesti raske maraton oli. Joosta tuli üksinda, tempo hoidmisest ei tule niimoodi muidugi midagi välja. Kõlab nagu maratonijooksja põrgu, kas pole?

Esimene pool tuli ajaga 1:39, mis iseenesest veel polnudki nii halb, aga teisel ringil üksinda loodusjõududega võideldes kiirus langes. Lõpukilomeetriteks oli korraldajatel serveeritud veel tõeline maiuspala – ca 70 m tõusu. Lõpptulemus 3:36.

Üks mu Serbia sõber nimetas seda halvimaks maratoniks maailmas. No vast nii hull see asi nüüd ka just ei olnud - ta ei ole ju Tallinna maratonil kunagi käinud! Aga üks raske maraton oli see kahtlemata. Oma tippmarki püstitama ma Belgradi küll ei soovita tulla.

9. mail on Skopje maraton (Skopje on teatavasti FYROMi, mida mõned tunnevad ka Makedoonia nime all - pealinn) seal on ehk lootust endalgi esikümnesse jõuda (2009 lõpetas Skopje maratoni 34 meest).

Näe, jäin mina ka kogemata mingi pildi peale. Pildid võtsin sealt.

Reigo, Serbiast

Kutse 29. mail toimuvale Emumäe jooksule!

2010-05-06T04:00:00.000-07:00

6. Emumäe jooks toimub 29. mail 2010.

SUUR RING - 10 km
MINIRING - 5,6 km
(miniring on avatud ka (kepi)käijatele)

Start kell 13:00 Emumäe vaatetorni juures Emumäe küla lähistel Rakke vallas Lääne-Virumaal.
Osavõtt eelregistreerijatele on TASUTA, kohapeal registreerijatele 25.- krooni.

Info & regimine: www.emumae.ee/jooks/

Olete kõik väga oodatud!

Elen Mitt, jooksu korraldaja (GO koda)

Status Clubi pakkumine JCI Sk liikmetele

2010-04-15T06:30:00.001-07:00

Status Club on Teinud sooduspakkumise treeninguteks JCI Sk liikmetele, mille osas on võimalik infot saada minu käest e-mailil: pille.muni@gmail.

Status Club on Tallinnas Rocca al Mares lahe kaldal paiknev elegantne tervisespordi- ja vaba aja veetmise klubi, esimene eraklubi Eestis, mis on avatud ainult liikmetele. Klubi ulatub hoone merepoolsel küljel läbi kahe korruse ja hõlmab 1700 m² suuruse ala.

JCI SK jalgpalli Dream Teami treeningud

2010-04-15T06:15:00.000-07:00

JCI Sk on juba paarinädala eest alustanud jalgpallitreeningutega. Eesmärk on saada heasse vormi mais toimuvaks Rahvusvaheliste kaubandus-tööstuskodade sõpruskohtumiseks! Treeningnõuandeid jagab endine jalgpallur e-koja liige Aleksander Saharov

NB! Treeningutele on oodatud nii need, kellel on plaanis osa võtta mängust kui ka need, kes sooviksid lihtsalt ala proovida
.
AEG:Toimuvad iga teisipäev kell 18.00
KOHT: Õismäe Humanitaargümnaasiumi staadionil ( aadress on Õismäe tee 130).

Registreerimine käib lihtsalt:
http://www.zero.ee/reg/jcijalgpall/ - pane oma nimi kirja, töötab vajadusel ka mobiiliga. Süsteem teeb igal südaööl nimekirja tühjaks, seega registreerige vaid samaks päevaks!

Lisainfo; Aleksander Saharov e-mail: asaharov@gmail.com

Tule ise ja võta sõbrad kaasa!

Pille ja Aleksander

Reedel lõpeb 28. Tartu jooksumaratoni esimene registreerimisvoor

2010-04-13T07:12:00.000-07:00

13.04.2010 10:46

Allikas: http://maraton.postimees.ee/?id=249187

Tartu Neliküritus 2010 teisele osavõistlusele, 9. mail toimuvale 28. Tartu jooksumaratonile, on praeguseks oma nime üles andnud juba ligi poolteist tuhat spordisõpra. Korraldajad ootavad sel aastal radadele 4000 jooksjat ja kepikõndijat.

Soodsaima hinnaga saab registreeruda on kuni 16. aprillini. Oma nime saab üles anda internetikodulehe www.tartumaraton.ee kaudu, Klubi Tartu Maraton kontoris (Laulupeo pst. 25, Tartu) ning Hawaii Expressi kauplustes üle Eesti.

Esimese vooru hinnad on 23 distantsile 300 ja 10 km distantsile 200 krooni. Laupäevast tõusevad hinnad vastavalt 400 ja 300 kroonile.
26. aprillil on kõik jooksusõbrad oodatud Elvasse, Tartumaa Tervisespordikeskusesse 28. Tartu jooksumaratoni ühistreeningule. See tasuta üritus on mõeldud huvilistele rajaga tutvumiseks ja kõhklejatele viimaste otsuste langetamiseks.

Kui sa pole suutnud veel otsustada millisest distantsist põhipäeval osa võtta, ja kas joosta või hoopis kepikõndi nautida, siis ühistreening on hea võimalus otsustamiseks.

Sparta Spordiklubi pakkumine JCI liikmetele

2010-03-30T06:02:00.000-07:00

Head JCI liikmed!

Meil on hea meel pakkuda kõigile JCI liikmetele võimalust külastada soodushinnaga spordiklubi Spartat aadressil Pärnu mnt. 139C . Kaugemalt tulijaid tervitab katusel kollane Sparta logoga õhupall. Veebiavarustes on meie aadressiks www.spartasport.ee.

Esimene tutvumistreening on kõigile JCI liikmetele TASUTA!

Kui jääte nähtu ja kogetuga rahule, siis pakume teile liikmelepingut kuuhinnaga 636 krooni (tavahind 690 krooni/kuu).

Selle summa sees on võimalus külastada kasvõi iga päev meie rühmatreeninguid ning arendada oma keha jõusaalis. Jõusaalitreeneriteks on Argo Ader ja Marek Morozov. Ühe korra pääse maksab 100 krooni ning 10 korra kaart 899 krooni.

Meie kompleksi kuuluvad ka kolm pallimänguväljakut (Alfa, Tango ja Sigma), mida saab kasutada saalihoki, võrk-, korv-, või sulgpalli mängimiseks. Ning turniiride läbiviimiseks. Lähemat infot saad siit. Meil saate broneerida ka saaliaegu pallitreeninguteks.

Spartas on võimalik läbi viia firmade spordipäevi, mille programmi kokkupanekul – sõude-ergomeetrite võistluste või pallimänguturniiride korraldamisel - aitame teid meeleldi.

Olete teretulnud kasutama meie spordikompleksi. Tahame teie viibimise meie spordiklubis teha igati mugavaks ning nauditavaks.

Rohkem infot saate telefonil 53429052 või meiliaadressil rando@spartasport.ee

Vältimaks vääritimõistmist administraatori juures toimub soodushinnaga püsikliendiks registreerimine meiliaadressi info@spartasport.ee või rando@spartasport.ee kaudu.

Lugupidamisega Rando Soome
Sparta turundusjuht 53 429 052

1 mail toimuva Viljandi järvejooksu soodusregistreerimine lõppeb 31 märts!

2010-03-28T12:13:00.000-07:00

Hea Liikumise Sõber,

1. mail toimub traditsiooniline Viljandijärve jooks, millel on JCI-kad üheskoos osalenud juba kaks aastat! Nii ka sellel aastal on kavas toredast sündmusest koos osa võtta. Kui eelmine aasta osalesime lisaks ka Mõttetalgutel peale jooksu, siis sellel aastal on kindlasti plaanis käed Talgukorras külge panna;) Täpsema info edastame aprillis. Peale jooksu ning väikseid talguid on plaanis üheskoos üks mõnus leil võtta seda juba Tallinna kodalase Kristi Sibulate vanematekodus.

Jooksule soodusregistreerimine lõppeb 31 märts. Peale registreerimist saada palun e-mail ka pille.muni@gmail.com. Ja seda ikka selleks, et teaksime arvestada kes on rajal, kes talgutel soovivad osaleda ning kes saunalavale muljetama tulla.

Liikumine on tervislik;)

Pille JCI Sk direktor 2010

Osavõtjate registreerimine interneti vahendusel Sportinfo koduleheküljel: www.sportinfo.ee kuni 26. aprilli kella 24-ni.

	I voor 08.03 - 31.03.2010	II voor 01.04 - 26.04.2010	Sekretariaadis 27.04 - 30.04.2010	Võistluspäeval 01.05.2010
Täiskasvanud	100.-	150.-	200.-	300.-
Õpilased sündinud 1991 ja hiljem ning pensionärid	80.-	100.-	200.-	300.-
Kepikõnd	80.-	100.-	100.-	150.-

Harrastussportlaste koolitussarja I koolitus: jalgratta treening

2010-03-26T06:02:00.000-07:00

Leidsin Tallinna Ülikooli lehelt huvitava koolituseinfo:

"Tea rohkem – treeni tõhusamalt!"

Tallinna Ülikool ootab kõiki harrastussportlasi, juhendajaid ja teisi huvilisi osalema uuel koolitussarjal.

Sarja eesmärgiks on:

tõsta teadlikkust konkreetse spordialaga tegelemiseks;
omandada teadmised spordiala metoodikast, tehnikast ja taktikast;
õppida teadmisi ka praktikas kasutama.

Esimese kevadkoolituse teemaks on jalgratta treeningud.
Koolituse eesmärgiks on õppida tundma treeningule eelnevaid ja sellega kaasnevaid tegevusi, treeningute metoodika planeerimist, kehalise võimete arendamist, testimist, rattasõidu tehnikat ja taktikat. Teadmised omandatakse ka ratta hooldusest ja varustusest.

Koolitaja:
Indrek Rannama, Tallinna Ülikooli Sporditeaduste ja treeningõpetuse osakonna teadur. Indrek Rannama on lisaks ka jalgrattaspordi treener ja juhendanud nii algajaid noorsportlasi kui ka profisportlasi.

Koolitusel on võimalik saada infot ka töö-ja sooritusvõime testimise kohta Tallinna Ülikooli Kinesioloogia uuringute keskuses.

Koolituse toimumiskoht: Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudis, Tondi 55 (II korrus, auditoorium 210)

Koolituse toimumise aeg: 6. aprill, kell 18.30. – 21.00 (järgnevad kohtumised toimuvad 12. ja 20. aprill)

Koolituse osalustasu: 100 krooni kord (ei lisandu km), tasuda saab sularahas ja kohapeal.

Lisainfo ja registreerimine:
Katrin Soidra-Zujev
Rekreatsiooniteaduste osakond, koolituse projektijuht
E-post: katrin.soidra-zujev@tlu.ee

Jalgpalli Dream Team koguneb 16 märts Cubanita Live Cafe's!

2010-03-15T02:55:00.000-07:00

JCI plaanib käesoleval rahvusvaheliste kommertskodade (Taani-, Rootsi kommertskoda jne) vahelisest jalgpalliturniirist, mis toimub 22 või 23 mai. Seoses sellega on juba praktiliselt moodustatud JCI liikmetest koosnev meeskond. On veel paar vaba kohta meeskonnas ning moodustamata ergutustiim;)

Seoses sellega kohtume 16 märts Cubanita Live Cafe' s (www.cubanita.ee), et jagada jalgpalliüritusega seotud lisainfot ning arutleda teemal kuidas end nähtavaks seal muuta;)

Aeg: Teisipäev 16 märts kl 18.00
Asukoht: Narva mnt 5 III korrus

23 märts Spordiklubis Sparta Jõusaali ABC koos Argo Aderiga

2010-03-15T02:31:00.000-07:00

Kallid spordisõbrad, Kevad pole enam mägede taga;)

Sellest mõttest tiivustatuna oleme tegemas tutvust 23 märtsil Spordiklubiga Sparta, kus kõigepealt tutvume jõusaali ABC-ga koos Argo Aderiga. Argo tutvustab põhimõtteid, mida jõusaalis treenides tuleks arvestada ning jagab konkreetseid nõuandeid. Hiljem on alates kella 19.00-st kõigil huvilistel võimalus osaleda rühmatreeningutel ja pärast trenni kosutada end hea saunaga.

Aeg: 23 märts kl 17.45
Koht: Spordiklubi Sparta (Pärnu mnt 139 C http://www.spartasport.ee/)
Hind: TASUTA

Registreerimine hiljemalt 19 märts e-mailil: pille.muni@gmail.com

Kohtumisenis Spartas!

Pille
JCI Sk direktor 2010

Traditsiooniline Scoutsrännak 1 aprillil Paldiskis.

2010-03-04T05:34:00.000-08:00

Juba 1 aprillil leiab aset Scoutsrännak 2010, millest on osa võtnud juba kolm aastat ka JCI-kad.

Tegu on 30 km jalgsirännakuga, mille teeb eriliseks 15kg seljakott. Ärge muretsege kõik meist on ellu jäänud;);) Need kellel hirm peale tuli siis infoks, et lubatud on ka ilma kandamita.

Nagu öeldud on tegu lõbusa rännakuga, mille käigus võivad naerust ka kõhulihased haigeks jääda. 2008 aasta asjaosaliste muljed võid lugeda siit :) Eelmine aasta osales rännakul ka paar Rakvere koja liiget, kes on saanud sellest sedavõrd innustust ja lubanud tagasi tulla sellel aastal juba koos sõpradega. Nii, et tasub osaleda;))

Pääsukese tegemine 26 km ;)

Scoutsrännaku korraldab Scoutspataljon eesmärgiga tähistada Scoutspataljoni taasloomise aastapäeva ja see toimub juba viiendat korda. Rännakust võtavad osa kõikide jõustruktuuride esindajad ning tsiviilisikud.

1. aprillil (ei ole aprillinali;)) algusega kl 9.00 toimub:

Paldiski poolsaarel SCOUTSRÄNNAK 2009
Osavõtt TASUTA!

Registreeruda saab kuni 29.03.2009 saates e-maili: pille.muni@gmail.com.

Rännaku juhendi leiad siit: http://www.scoutspataljon.ee/

P.S. Peale Scoutsrännakut on plaanis minna lõõgastuma Laulasmaa SPAsse.
Läheme naudime koos kaunist loodust ja täidame kopsud värske kevadise õhuga!

JCI Spordiklubi värvides riideid- tellimisel kuni 5 märts!

2010-03-03T06:08:00.000-08:00

Kallis Spordisõber!

Veel on mõned päevad aega tellida omale JCI Spordiklubi värvides riideid. Viimane tellimise päev on 5 märts!!

Noor disainer Triinu Pungits on JCI Sk-le disaininud ainulaadsed MEIE oma värvides särgi. Särk kannab JCI SK põhisõnumit- Be Better, mis on inspireeritud BE Better filmist.

Särki on võimalik soetada nii JCI Spordiklubi liikmel kui mitte liikmel. Särgihinnaks on JCI Sk liikmele 490 krooni. Lisainfo särgi ja teiste toodete osas leiad siit

Tellimiseks ei ole Sul vaja muud teha kui end ära mõõta vastavalt tabelile ( mehed, naised) ja panna ennast kirja siin

Täiendavat infot sh võimalust särginäidist näha küsi Kristi Sibulalt:
e-mail: jcispordiklubi@gmail.com

Tervitustega

Pille
JCI SK direktor 2010

Jamaica Bobisõitjate Talvepäevad Vancouveris

2010-03-02T07:29:00.000-08:00

13-14 veebruar võis kohata Mõedakul (loe:Vancouveris) harukordset nähtust: Jamaica Bobisõitjaid!

Kogunenud oli ca 25 JCI Spordisõpra, kes alustasid mõõduvõttu hokiväljakul. Tulemus JCI –kate kasuks 1:0. Seejärel suunduti soomekelkudega võidu kihutama. Tuleb tunnistada, et sellise kelguga võib tunduda lihtne piima järel käia kuid tugevad JCI

Spordiklubi spordisõbrad olid juba 200 m läbimise järel puruväsinud. Ilmselt oli see seotud kehvade ilmastikuoludega, sest sportlased olid tippvormi ajastanud olümpiaks ideaalselt ja see ei saanud kindlasti olla kehvade tulemuste põhjuseks. Lõunapausil turgutati end ühiselt hernesupiga, misjärel jätkus päev lumesjooksuga. Selles spordialas on ilmselt tugevad kõik eestlased või vähemasti jalakäiad, sest ideaalsete lumeolude tõttu saame seda harjutada kodulähedal igapäevaselt. Spordiklubi direktorina olen arvamusel, et sellest võiks tulevikus kujuneda kindlasti eestlaste jaoks olümpiakulla ala.

Enne kui sauna minna sai jõudsid tugevamad ka bobirajale, nõrgemad suundusid suusaradadele. Kuna Jamaical on rasked ilmastikuolud lumespordi harrastamiseks, siis oli bobigi ehitatud ekstreemseteks oludes kasutamiseks. Väärtust lisas bobile kindlasti ka tema mitmeotstarbelisus. Bobi põhikoostisosadeks oli 2 kraanikaussi ja suusad. Meistriteosega sai hakkama JCI Rakvere. Nii, et kellel Olümpiamängudeks veel bobit võistlustel osavõtuks vaja, siis võib tellimuse esitamisega julgelt nende poole pöörduda. Vastlaliu laskmine bobirajal lõppes pikkade liugudega nii, et JCI-katel on oodata pikkade linade kasvamist.

Pärast väliüritusi nauditi üheskoos ka saunamõnusid. Et asi täiuslik oleks toetas Saunaõluga üritust Viru õlu, siin kohal suured tänud Tallinna koja senaatorile Ott Lichtile.

Õhtu lõppes õllekabe ja roosas pesus Sõbrapäeva tähistamisega. Otseloomulikult sai kell 12 küünlaid puhuda ka JCI Spordiklubi sünnipäevatordilt. Hommikul laga turgutati enne kojusõitu hinge ja meelt Aqua Spaas.

Teiega oli tore! Tänud JCI Rakvere kojale eesotsas projekti juht Tarmo Potnikule suurepärase korraldustöö eest!

Sellega on ametlikult jõudnud Rakverre ka JCI Spordiklubi ning Rakvere koja liikmete soovile vastu tulles on peagi toimumas ka seal esimene spordialuste koolitus!

Ikka sportlikku talve nautimist!

Pille Muni
JCI Spordiklubi direktor 2010

JCI Spordiklubi Suusahundid Tartu Maratonil

2010-03-02T07:21:00.001-08:00

Tartu 39 maratonist on möödas alla nädala. Jõud hakkab vaikselt taastuma ning juba jääb peatuma ka pilk nurgas seisvatele suuskadele.

Rada oli sedapuhku väga raske, lahtine ning värske lumi. Suusk ei libisend ning pigem meenutas suusatamine matka. See eest aga oli ilm super olles täiesti tuulevaikne ja see tegi rajaloleku nauditavaks. Siiki minu jaoks oli kindlasti selle aasta suusamaraton raskem kui Berliini jooksumaraton. Katkestajaid pikal rajal oli korraldajate andmete järgi ca 700, kuid vaatamata rasketele rajaoludele läbisid paljud JCI-kad edukalt raja. Toon allpool ära ka tublide JCI-kate nimed, keda õnnestus finišhi protokollist leida. Kindlasti oli finisheerujate seas aga rohkemgi JCI-kaid.

Pärna Otti 4:44
Loog Kaspar 4:32
Tamm, Jaanus 6:43
Maksimov, Margus 5:40
Oja , Merike 6:54
Villig, Martin 4:54
Paltser, Jüri 6:43
Küttis, Radek 4:48
Saremat, Tarmo 5:41
Maidla, Marika 5:54
Ratassepp, Arvi, 5:39
Rohtla Märt 7:20
Meelika Muiso 7:26
Andres Paas 6:51
Muni Pille 6:43
Kaarma Anne-Mai 7:52

JCI Sk osales ka klubidearvestuses, mille tulemused pannakse kokku nelikürituse sarjajooksul.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kindlasti on see üritus, millest on soov osa võtta ka edaspidi. Suusanakkus on saadud! Jääb loota, et lund on meil ka järgmisel talvel.

Lisainfot JCI Sk tegemistest aga lugege ikka meie ajaveebist: jcispordiklubi.blogspot.com/

Pille Muni

JCI Sk direktor 2010

Valkude tarbimine on sportimisel tähtis, kuid tihti ülehinnatud

2010-03-02T07:06:00.000-08:00

Eric Roots Vomaxi toitumisspetsialist

Küsimus, kui palju toiduvalke on optimaalselt vajalik sportlastele ja harrastussportlastele on toitumisspetsialistide hulgas olnud arutlusel juba viimased 100 aastat. Milline on siis optimaalne valkude kogus harrastussportlaste toidus?

Valkude osatähtsus on organismi treeningust taastumisel väga tähtis, kuid on sageli ülehinnatud. Tihti tarbitakse väga suuri kogused mitmesuguseid valgupreparaate, kuid aktiivsetel treenijatel on valguvajadus võrreldes mitte-aktiivsete inimestega vaid 2 korda kõrgem - vastupidavusalade sportlastel 1,2-1,8 ning jõu- ja kiirusalade sportlastel 1,2-2,4 g 1 kg kehakaalu kohta.

Kui igapäevasest toidust saadakse piisavalt energiat ning toitutakse mitmekesiselt ei teki probleeme ka valkude saamisel. Enamus toitumisspetsialiste leiab, et nii sportlastel kui ka harrastussportlased peaksid jälgima, et nad saaksid toidust piisavalt energiat ning valgud peaksid andma kogu energiast 15%, rasvad 20-25% ning süsivesikud 60-65%. Näiteks Vomax-s tehtud toitumisuuringud on näidanud, et just väga suurte koormustega treenivatel sportlastel ja harrastussportlastel jäävad tarbitavad toidukogused liiga väikeseks. Vaatamata sellele, et neil on esinenud väike energiapuudujääk, on nende toidust saadavad valgukogused olnud ikkagi piisavad.

Treeningmahtude suurenedes tuleb suurendada tarbitavaid toidukoguseid, kuid põhitoitainete (valgud, rasvad ja süsivesikud) vahekord peaks jääma muutumatuks. Toidu valgusisaldusele tuleb tähelepanu pöörata hommiku-, õhtusöögil ning treeningujärgsel vahepalal.

Hommikusöök peab olema süsivesikute rikas, kuid väike kogus kvaliteetset valku võiks tarbida ka hommikusöögil. Seega võiks hommikusöögil valkudest tarbida kanamune, jogurtit, piima.

Õhtusöök võiks olla süsivesikute vaene, kuid valgurikas. Õhtusöögil soovitatakse süüa kalkuni, kana või kalafileed koos rohkete köögiviljadega. See on vajalik, et taastada organismi ja parandada treeningutel tekkinud lihaskahjustusi.

Treeningujärgsel taastumisel lihaskahjustuste korvamiseks piisab 200 ml piimast või jogurtist, 100 g kohupiimast, 1 keedetud kanamunast, 30 g kalafileest või tailihast. Lihasmassi suurendamiseks vajalikku valgukogust sisaldab näiteks 750 ml väherasvast piima, 600 g väherasvast jogurtit, 150 g kohupiima, 2 kanamuna, 100 g lahjat liha, 85 g lõhet jne.

Sporditeadlased on seisukohal, et terviseprobleemid hakkavad ilmnema, kui valkudest saadakse üle 35% päevasest energiast.
Valkude liigtarbimisel võib tekkida:
- ammoniaagi mürgitus, mis võib kahjustada aju ning lihaskude;
- organismist viiakse välja palju kaltsiumi, mis võib lõppeda osteoporoosiga;
- suur koormust neerudele, mis võib olla eelsoodumuseks neeru haiguste, kahjustuste tekkeks;
- kuna valgurikas toit on ka tavaliselt rasvane, suureneb kõrge valgusisaldusega toitusid ohtralt tarbides ülekaalu, rasvumise, kõrgvererõhktõve, südameveresoonkonna ja diabeeti haigestumise risk.

Allikas: www.vomax.ee

Ole eriline ja paista silma - telli JCI Spordiklubi jaoks kujundatud riided

2010-02-07T12:23:00.000-08:00

jKallis Spordisõber!

On hea meel teada anda, et perioodil 8. veebruar kuni 5. märts on spordisõpradel võimalus soetada hea hinnaga omale JCI Spordiklubi värvides riideid. TASUMINE hiljemalt 6 märts!

Noor disainer Triinu Pungits on JCI Sk-le disaininud ainulaadset MEIE oma värvides särgi. Särk kannab JCI SK põhisõnumit- Be Better, mis on inspireeritud BE Better filmist.

Särki on võimalik soetada nii JCI Spordiklubi liikmel kui mitte liikmel, lisaks sarnaselt JCI SK särgile disainitakse ka JCI SK värvides tuulejakk (ZOOM)

TOODETE HINNAD
Lisainfo:

NB!

JCI SK särk Juss ja tuulejakk Zoom soodushind JCI Sk liikmele kehtib kui tellitakse perioodil 8 veebruar kuni 22 veebruar (tasuda võib 6 märts)!
Toodetele Slim pikad lycrapüksid, Spot 3/4 lycrapüksid ja Axel õhuke lycramüts trükitalse JCI SK logod juhul kui kokku saadakse vähemalt 15 toote tellimus.
JCI SK liikmeks saamise infot vaata siit. Kuna aasta 2009 oli JCI SK käivitamise aasta, siis 2009 aastal liikmemaksu tasunud liikmed 2010 aastal täiendavalt liikmemaksu tasuma ei pea!

Tellimuse vormistamine toimub lehel www.jci.ee alates 08.02.09

Täiendavat infot sh võimalust säginäidist nägemise osas on võimalik saada Kristi Sibula käest:
e-mail: jcispordiklubi@gmail.com

13-14 veebruar on särginäidist võimalik näha ka JCI SK Talvepäevadel, kus tähistame üheskoos nii VASTLAPÄEVA KUI KA SÕBRAPÄEVA!!

Tervitustega

Pille
JCI SK direktor 2010

JCI Spordiklubi ametlik särk

2010-02-07T11:12:00.000-08:00

Tegemist on noore disaineri Triinu Pungitsa poolt ekstra JCI Spordiklubile disainitud särgiga. Särk on Ilvese rattasärkide kollektsioonist nimega JUSS (siiski on sellege võimalik teha praktiliselt kõiksi spordialasid. Ise olen sõitnud sarnase särgiga rulluisku, suusatanud, x-dreamil osalenud kui ka jooksnud ).

Särgi kangaks on Aerocool Jersey.

Aerocool pluusimaterjali omapäraks on ülikiire kuivamisvõime ja väga hea hingavus. Sellest materjalist tooteid on õige kasutada kõrgete tehniliste näitajatega ülerõivaste all, sest see ei ima kehaniiskust, vaid laseb niiskuse endast läbi. Lisaks on sellest materjalist tooteid ülilihtne hooldada: klassikalisest masinpesust piisab täiesti, tsentrifuugimiseks soovitame kuni 1000 pööret. Tooteid ei ole vaja pärast pesemise triikida.

Rattajakk tuulekindel, veepidavus 10000 mm

2010-02-07T11:02:00.000-08:00

Softshell materjalist jakk (tuulekindel, veepidavus 10000mm).

Lycramüts AXEL

2010-02-07T10:57:00.000-08:00

SPOT 3/4 püksid

2010-02-07T10:54:00.000-08:00

SLIM pikad püksid

2010-02-07T10:51:00.000-08:00

Õpetus kehamõõtude võtmiseks

2010-02-07T10:48:00.000-08:00

ISC kehamõõdutabel Naised

2010-02-07T10:42:00.000-08:00

Naised
	32	34	36	38	40	42	44	46	48	50	52
Inimese pikkus	164	166	168	168	170	172	172	172	172	172	172
Rinnaümbermõõt	76	80	84	88	92	96	100	104	108	112	116
Vööümbermõõt	61	64	67	70	74	78	82	86	91	96	101
Puusaümbermõõt	87	90	93	96	99	102	106	110	115	120	125
Jala sisekülje pikkus maani	79	80	81	81	81	81	81	80	80	80	80
Mõõt kaelast randmeni	71,6	72,7	73,8	73,8	74,9	76	76	77,1	77,1	77,1	77,1

ISC kehamõõdutabel Mehed

2010-02-07T10:39:00.000-08:00

Mehed
	42	44	46	48	50	52	54	56	58	60	62	64
Inimese pikkus	169	172	175	178	181	184	186	188	190	190	190	190
Rinnaümbermõõt	84	88	92	96	100	104	108	112	116	120	124	128
Vööümbermõõt	68	73	78	83	88	93	98	103	108	113	118	123
Puusaümbermõõt	88	92	96	100	104	108	112	116	120	124	128	132
Jala sisekülje pikkus maani	77	78	79	80	81	81	82	82	83	83	83	83
Mõõt kaelast randmeni	75	76,5	78	79,5	81	82,5	84	85,5	87	87	87	87

JCI SK jalgpalli dream team on peaagu komplekteeritud!

2010-02-02T11:25:00.000-08:00

Siinkohal on hea meel märkida, et lisaks rohkele suusahuviliste ringile on JCI-s ka suur jalgpallihuviliste ringkond olemas. JCI Sk-jalgpalli dream teamis on vaid üks vaba koht.

Lisainfot loe: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2010/01/jci-sk-otsib-osalisi-jci-sk-jalgpalli.html

Kellel hinges kirpeldab ja tahaks osa saada lahedast jalgpalliüritusest võiks endast märku anda e-koja liikmele Aleksander Saharovile e-mail: asaharov@gmail.com samuti võiks märku anda kui huvi lihtsalt treeningutel osaleda. Aleksander on tulihingeline jalgpallihin, kes JCI Sk jalgpalli dream-teamiga tegelemise on enese peale võtnud;)

Ikka tervitustega,

Pille

Eripakkumine osalemaks Euroopa ainulaadsemal ja raskemal veeüritusel Võhandu Maratonil

2010-02-02T10:57:00.000-08:00

Siinkohal panen välja info eripakkumise osas, mille tegi JCI SK-le meie teada tuntud aktiivne spordisõbrast kodalane Erlend Sild. Pakkumine puudutab osalemist Euroopa ainulaadsemal ja raskemal veeüritusel Võhandu Maratonil – 100km ühe päevaga mööda Võhandu jõge Võrust Peipsini.

Kodulehel on kogu vajaminev info www.vohandumaraton.ee , registreerimine soodushinnaga lõpeb jaanuaris.

Minupoolt oleks vajaminev varustus - kanuud, mõlad, vestid ja nn „turva auto“ ehk saatekomando kogu trassi jooksul.

Samuti ettevalmistav koolitus ja ergutus rajal J See läheb Teile maksma 250 krooni lisaks (üks kanuu) registreerimistasule.

Erlendi enese kommentaar üritusele on selline:Pange pead kokku ja otsustage, sest see on üks vingemaid vastupidavus üritusi - käisime eelmine aasta Andresega ning meil kulus 13 tundi ja 52 minutit selle trassi läbimiseks.

Ka mina olen sellest ühtteist head kuulnud. Nii, et kellel kripeldama jäi võiks mulle märku anda osalemissoovist pille.muni@gmail.com

JCI-kad on suured suusasõbrad ;)

2010-02-02T10:45:00.000-08:00

Tuleb välja, et JCI-kad on suured suusasõbrad. Kaua oodatud suusakoolitus klassikastiilis toimub 12. veebruaril Pirital. Koolitus osutus väga populaarseks, kolme tunniga said kõik kohad broneeritud.

Mõtted liiguvad ka vabatehnika koolituse osas. Nii ,et siinkohal võiks endast märku anda pille.muni@gmail.com, siis oskame arvestada kas ja kui suur on huvi uisutehnika koolituse osas.

Lumepuudust sellel aastal vist karta ei ole nii, et kes ei ole veel suuski välja otsinud võiks seda kindlasti teha;)

Pille

Veidi tarkuseteri sporditoitude ja jookide kohta

2010-01-28T04:08:00.000-08:00

Veidi huvitavat lugemist sporditoitude ja jookide kohta, mida leidsin freesport.ee lehelt:

Mõnusat lugemist!

Pille

JCI Sk otsib osalisi JCI SK Jalgpalli Dream Teami!

2010-01-21T09:27:00.000-08:00

Kallis Spordisõber,

JCI Spordiklubi on kokku panemas JCI SK Jalgpalli Dream Teami!

Kui oled jalgpalli mänginud, mängid käesoleval ajal või oled mõelnud, et võiks mängida, siis on just õige aeg nüüd ja kohe endast märku anda e-mailil: pille.muni@gmail.com. Kindlasti leidub meeskonnas kohti ka tantsutüdrukutele;)
JCI plaanib käesoleval aastal osa võtta rahvusvaheliste kommertskodade (Taani-, Rootsi kommertskoda jne) vahelisest jalgpalliturniirist, mis toimub 22 või 23 mai. Seoses sellega on plaanis kokku panna JCI liikmetest koosnev meeskond ning asuda vapralt treenima;);)

Rohket vastukaja oodates,

Pille Muni
JCI Spordiklubi direktor 2010

tel. 5104706
skype: whizz11

Jamaica bobisõitjate ehk JCI Sk Talvepäevad 13-14 veebruar!

2010-01-19T07:03:00.000-08:00

Kallid Spordisõbrad!

Avage märkmikud ja pange kirja : * *13-14 veebruar 2010**Jamaica bobisõitjate talvepäevd Vancuveris (Samblamäe hosteli läheduses Mõedakal)*

Mis toimub?

Naudime koos talvist ilma
Tähistame vastlapäeva, mägime mänge
Teeme pikima liu võistluse omaehitatud bobides
Tähistame sõbrapäeva
Tähistame JCI Spordiklubi esimest sünnipäeva
seame JCI Spordiklubi sihte 2010 aastaks

Mis täpsemalt toimuma hakkab selles osas edastame info peatselt!

Seniks aga nautige seda imeilusat talve;)

Pille Muni

JCI SK direktor 2010

ja

Tarvo Plotnik
JCI SK Talvepäevade projektijuht

Kümme paremat sihtkohta jalgratturile - Reis - Tarbija24.ee

2010-01-15T11:42:00.000-08:00

Kümme paremat sihtkohta jalgratturile - Reis - Tarbija24.ee

Huvitavad leheküljed suusahuvilistele

2010-01-11T05:11:00.000-08:00

Head Alanud Uut Suusaaastat kõigile ;)

Leitsin paar huvitavat lehekülge, mis puudutab suusatamist. Ehk on abiks teistelegi;)

Mõnusat suusatamist!

Pille

Winter Running Rules From Runner's World.com

2009-12-28T23:46:00.000-08:00

Winter Running Rules From Runner's World.com

39. Tartu Maratoni esimese registreerimisvooru ja SEB Tartu Neliküritus 2010 soodusregistreerimise lõpuni on jäänud vaid 15 päeva!

2009-11-26T13:01:00.000-08:00

Teadmiseks suusasõpradele;)

Soodsam registreerimine Klubi Tartu Maraton 2010 aasta üritustele lõpeb 11. detsembrit 2009 (k.a). Osavõtumaksudega saab lähemalt tutvuda Klubi Tartu Maraton kodulehel.

Sama kuupäevani kehtib soodsaim hind EMT Estoloppet kogupaketiga registreerimisel ning EMT Topeltpluss sooduspakett. Vaata lähemal EMT Estoloppeti kodulehelt!

Eelmine, 38.Tartu Maraton, ületas viimase 22 aasta osavõturekordi. Kokku lõpetas põhisõidud 4819 suusatajat. SEB Tartu Neliküritus 2009 hooajal startis kõikidel aladel kokku üle 23 000 osaleja!

39. Tartu Maraton on Worldloppeti maratonidel põhineva FIS Marathon Cupi osavõistlus, kus tippsuusatajad saavad esmakordselt teenida ka Rahvusvahelise Suusaliidu FIS reitingupunkte.

Eeloleva talve 16. jaanuaril tähistab Tartu Maraton oma 50. sünniaastapäeva, mistõttu ürituste programmi lisandub lisaks tavapärastele ka esimest starti tähistavaid üritusi nii Tartus kui Otepääl. Sellekohane info saab olema meie kodulehel alates detsembri keskpaigast.

Registreerida saab: * kodulehel www.tartumaraton.ee * Klubis Tartu Maraton * Hawaii Expressi kauplustes üle Eesti

Tule ja ole Sinagi osaline talvisel laulupeol!

P.s KUi end registreerite andke mullegi sellest märku;) Seltsis segasem!

Pille

Järelkaja koolitusele "Tarkuseterad liikumiseks"

2009-11-15T08:22:00.000-08:00

Sellel nädalal toimusid nii Tallinnas kui ka Tartus Margus Pirksaare poolt läbi viidud koolitused “Kuidas saaks harjutamise meelepäraseks teha sügis-talvisel-kevadisel perioodil?”

Koolitusel räägiti, milleks on kihiline riietumine sportimisel vajalik, kuidas riie suudab treeningu ära rikkuda, kuidas saaks oma harjutamise meeldivamaks muuta, milline võiks olla treeningplaan, kus joosta, kuidas ajatada söögikorrad sõltuvalt harjutamisest, mida ja kui palju juua treeningul, kas jooksma võiks minna juba hommikul, tuule kiiruse ja temperatuuri seosed ning külmetusohud jne.

Samuti seda, et sõbrale ära soovita jooksulindil jooksmist, kui vajalik on mütsi kandmine jooksmisel, kuidas saab toetada oma keha valides õiged spordijalanõud ja sokid.

Tartus toimunud koolitusest täpsemalt rääkides, siis koolitus oli väga huvitav, kaasamõtlemist ja küsimusi oli palju. Tunti huvi Marguse kui võimaliku treeneri ja ka spordivarustuse hankimise osas. Kohal olid tõelised spordihuvilised, kes jäid koolitusega väga rahule öeldes, et selliseid koolitusi võiks teine kordki olla:) Samuti oli osalejatel võimalik tutvuda korp! Filiae Patriae kena helerohelise konvendihoonega.

Minule isiklikult meeldis väga teadmine, et jooksmise puhul piisab juba 20 minutist, et hea koormus kätte saada:))

SPORT TEEB ILUSAKS

Tänud kõigile osalejatele ja korraldajatele!
Ingrid
JCI Tartu

Tenniseturniir JCI Open2

2009-11-14T08:29:00.000-08:00

Hea JCI spordirahvas!

Juba kahe nädala pärast on toimumas järjekordne JCI Open Tenniseturniir, mis kevadel osutus meeldivaks elamuseks nii osalejatele kui pealtvaatajatele. Oodatud on kõik tennisesõbrad sõltumata tasemest, sest tegu on paarismänguga! Allpool detailsem info ürituse ja treeningvõimaluste kohta!

Aeg: Pühapäev, 29.11.2009 kell 10:00-18.00
Asukoht: Tondiraba Tennisekeskus (Tondiraba 11, Lasnamäe)
Osavõtjad: Oodatud on kõik JCI tennisesõbrad sõltumata tasemest, sest tegu on paarismänguga! Osavõtjad pannakse korraldajate poolt mängutaseme järgi pingeritta ja paarid moodustatakse printsiibil “tugevam + nõrgem".
Võistlussüsteem: Alustame alagruppides, mille arv ja suurus oleneb osavõtjate arvust. Pärast jätkame “play-off” süsteemis.

Registreerimine: Kuni 27.november kella 12.00-ni http://www.jci.ee/?id=10414&event=417
Osavõtumaks: 250.- kr. mängija (osalema pääsevad 24 kiiremat registreerijat, kellest moodustatakse 12 paari ja 3 alagruppi)

Lõpetamine: Karikad, vinged auhinnad, suupisted ja karastusjoogid
Partnerid: Tondiraba Tennisekeskus, Holteri tennisepood, A. Le Coq, DPD Eesti, RMK, Reklaamkink

Osalema on oodatud kõik, kes on tennisereketit varem käes hoidnud. Kes tunneb, et vajab enne turniiri veel pisut vormi ja tehnikat lihvida soovitame soojalt tenniseturniiri partneri Eerik Holteri käe all üksi või mitmekesi treeningtunde võtta!

Trennid toimuvad 3-4 inimesega grupis 1 või 1,5 tundi korraga (4-jase pundi korral kindlasti vähemalt 1,5 tundi). Treeningud toimuvad pallikahuri vastu, kus kahur saadab pallid ettenähtud kohtadesse ja treener juhendab osalisi samal pool väljakut. Pallid ja reketid on Holteri tennisepoe poolt. Samal ajal treeninguga on võimalus kasutada ja testida erinevaid reketeid. Tutvu valikuga: http://www.tennisepood.ee/

Osavõtjatel peaks olema vaid spordiriided ja heleda tallaga spodijalatsid. Tumeda(musta) tallaga jalatsites, kui need jätavad tumedaid jälgi, platsile ei lubata. Soovi korral saab kõike vajalikku Holteri tennisepoest soetada tulles näiteks mõni päev varem poest läbi.

Treeningu hind on 400 kr/t, lisandub väljaku maksumus 200-260kr/t sõltuvalt kellaajast. Treeningud toimuvad üldjuhul Idakeskuse tennisehallis (Punane 16). Summaarne maksumust tuleb jagada osavõtjate vahel. Treeningud on soovitav korraldada laupäeval-pühapäeval või tööpäevadel 10-14 vahel (v.a. teisip). Treeningutel võivad osaleda ka täiesti algajad, ainult gruppidesse peaks jagama enam- vähem võrdse tasemega inimesed. Võimalus on võtta ka eratreeninguid!

Huvi korral palun anda märku mulle raudma@gmail.com või kontakteeruda otse Eerik Holteriga eerik.holter@gmail.com tel 50 15 249

Kes soovib lihtsalt enne turniiri paarismängu harjutada andke teada mulle, Sandrale või Katile sandra.goudin@gmail.com või kveskimagi@gmail.com ja leiame ühise aja ja koha!

Nüüd kiirelt regama, sest kohtade arv on piiratud!

Parimate soovidega,

Martin 55 638 495
Sandra 51 36 033
Kati 52 28 663

SEB Tallinn Marathon 2010

2009-11-11T06:20:00.000-08:00

Let me introduce you Arvi

Name: Arvi Ratassepp (EST)
Start number at 36. real,- BERLIN-MARATHON 2009: 24364
Time: 04:54:19
Membership: JCI Estonia Sports Club

At closer look: thumbs up & happy smile all over his face while running first time the 42,195 km with 7 other JCI Sports Club members from Estonia (Ott, Aleksander, Jaanika, ...Tõnu, Kaspar, Pille, Rainer).

His goal: to promote healthy lifestyle among youth in general by showing positive example.

In his mind: he realizes that for the contemporary successful young leader smart physical exercise is essential to keep the mind and body in good balance.

Back of his mind: he doesn’t forget to have FUN ;))

Important dates: SEB Tallinn Marathon - Sunday, 12th of September 2010

Registration to SEB Tallinn Marathon will be opened from 1st of December 2009 at www.tallinnmarathon.ee

Additional info and program for JCI runners available soon!

PS. We will also go to Stockholm Marathon in June and would be great to see you there as well!

Run JCI,… run !!!

Triin Aermates
JCI Estonia Sports Club
Ph +372 53 436 409, tri_in@hotmail.com

Pille Muni
JCI Estonia Sports Club director 2009
Ph +372 51 04706, pille.muni@gmail.com

About JCI Estonia Sports Club http://www.jci.cc/news/en/13097/%3Cb%3E%3Ci%3EFrom-JCI-Estonia%3C/i%3E,-February-2009%3C/b%3E
--

ESIMENE spordikoolitus nüüd ka TARTUS!

2009-11-03T06:59:00.000-08:00

Lõuna-Eesti on tuntud oma suurepäraste sportimistingimuste poolest, et sportimine veel mõnusam oleks, selleks on Spordiklubi jooksukoolitus jõudnud nüüd ka Tartusse.

Koolitus "Tarkuseterad sügis-talvisel perioodil liikumiseks" toimub Tartus 12. november kl 18.

Koolitust viib läbi Margus Pirksaar, kes on pikamaajooksja ja Tartu Jooksumaratoni 2006. a võitja. Koolitus toimub Tartus Struwe 4 (Korp! Filiae Patriae saal) ning registreeruda saab JCI koduleheküljel http://www.jci.ee/?id=10414&event=409

Koolituse hind:
JCI liige - 75 kr,
külalised - 85 kr.

Kohtumiseni koolitusel!
Ingrid Hunt
JCI Tartu

Tarkuseterad sügis-talvisel perioodil liikumiseks

2009-11-01T11:33:00.000-08:00

Rahva tarkus: "Ei ole halba ilma, on vale riietus"

11.11.2009 kell 18.00 Pallasti 28, Tallinn - Eesti Posti peakontoris (sissepääs peaauksest) toimub koolitus "Tarkuseterad sügis-talvisel perioodil liikumiseks"

Koolitusel saame teada:

Kuidas saaks harjutamiskorrad meeldivaks teha sügis-talvisel perioodil?
Kuidas riie suudab ära rikkuda liikumisharrastuse?
Milleks kihiline riietus vajalik on?
Müüdid ehk mida peaks tegema harjumuspärasest teisiti?

Lisaks jagab Margus põgusaid näpunäiteid liikumisharrastuse nädala ülesehituseks ning anna nõu liikumisharjumise osas.

Koolitust viib läbi Margus Pirksaar, kes on aktiivne harrastussportlaste treener sh on saavuatnud spordialaselt ka ise mitmeid märkimist väärivaid tulemusi jooksualadel.

Võimalus on kohapeal soetada ka soodushindadega spordivarustust Nikelt.

Koolituse hind:

JCI Spordiklubi liige: 75.- EEKi

Külaline: 85.- EEKi

Registreerumine: www.jci.ee/?id=10414&event=415#registreeru

Ülekanne teha:

Kristi Sibul a/a 336325280004 Sampopank hiljemalt 09.11.2009.

Selgitusse: koolitus ja nimi

Kohtumiseni koolitusel!

Kristi Sibul

GSM: 53 49 36 76

e-mail: sibul7@hotmail.com

EI OLE KEHVA ILMA VAID VALESTI VALITUD RIIDED :)

PS: Koolitus toimub ka Tartus 12.11.2009

Järelkaja JCI Spordiklubi saunaõhtule

2009-10-28T00:05:00.000-07:00

Eelmisel nädala teisipäeval kogunes 12,5 - liikmeline mõnud spordisõprade seltskond Portuse sauna. Lisaks jjjccciiikatele oli kohal ka Swedbank X-Dream peakorraldaja Urmo Liblik.

Urmo rääkis X-Dreami alustamise põhjustest ja esimestest aastatest ning samuti enda karmidest võistlustest väljaspool Eestit, kaugel kaudel Poolas ja mujalgi.

Oli päris huvitav, osad saunalised ei jõudnud isegi saunalavale:)

Lisaks saime teada, et järgmise aasta X-dreami võistlusgraafik on juba paigas ning aeg on alustada meeskondade komplekteermisega ning treeningutega!

Selkorral maratonitemaatikani ei jõudnudki, kuid see on jällegi hea põhjus uus saunaõhtu organiseerida:)

Tarmo

JCI Spordilubi saunaõhtu 20.10 kl 19

2009-10-15T11:29:00.001-07:00

Kallis Spordisõber

20.10.2009 kell 19:00 - 22:00 toimub JCI Spordiklubi saunaõhtu ;)

Kirjeldus:

Vaatame mõnusas seltskonnas tagasi möödunud spordisuve raskeimatele katsumustele. Jagame kogemusi nii Berliini maratoni kui X-dreami osas, anname õpetussõnu tulevaks hooajaks, meenutame raskemaid ja naljakamaid hetki, seame sihti Stockholmi maratoni osas ja loomulikult võtame ka leiliJ

Vaata ka: http://www.portus.ee/index.php?id=Saun ja tutvu saunamenüüga http://www.portus.ee/index.php?id=saunamenyy

Asukoht: City Hotel Portus saun, Uus-Sadama 23, 10120 Tallinn

Osavõtt: 100 kr (ei sislada saunaõllesid)

Registreeri end hiljemalt 19.10.09 tarmo.saremat@gmail.com

Tule kohale naudi leili ja head seltskonda !

Pille ja Tarmo

Ülekanne teha:
Tarmo Saremat
a/a 221004114357 Swedbank
Selgitusse: saunaõhtu

Lisainfo ja registreerimine:
Tarmo Saremat - JCI Tallinn spordisõber, tarmo.saremat(ät)gmail.com

Pille Muni - JCI Spordiklubi direktor, pille.muni(ät)gmail.com

Kallid Spordisõbrad, JCI Spordiklubi ei maga kunagi!

2009-10-07T03:30:00.000-07:00

Ehkki selle hooaja jooksud on joostud, siis on paras aeg seada sihte järgmiseks hooajaks.

Stockholmi maraton

See on 42km fantastilise finaaliga Stockholmi olümpiastaadionil. Aeg on 5. Juuni 2010 – seega on aega treeninguteks 8 kuud.

Registreerumine maksab 82€ ja link on siin: http://www.stockholmmarathon.se/start/content.cfm?Sec_ID=439&Rac_ID=172&Lan_ID=3 (Registreerumisel märgi organisatsiooniks JCI Estonia Sports Club)

Lisaks maratoni läbimise rõõmule saab lõpus ka tasuta spordisärgi (sel aastal anti väga korralik särk) ja loomulikult medali.

Registreeruda tuleb kindlasti oktoobrikuu keskpaigaks ( hiljem ei ole võimalik endale numbrit saada ka vahetuse teel ). Maratoni kvoot on 18 500 ja korraldajad järeleandmisi ei tee. Olemas on praktiline kogemus.
Kes veel kahtleb, siis Berliini maratoni 2009 aasta muljed leiab siit:
Külalissportlase Raineri muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/10/berliin-miks-peaks-keegi-sellise.html
Arvi muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/10/berliin-13-jooksu-rullisopra-4-paeva-1.html
Pille muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/09/run-pille-run.html
Triinu muljed: http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/09/spordihullu-pihtimused.html
Kaspari Stockholmi maratoni 2009. aasta muljeid saab lugeda siit:
http://jcispordiklubi.blogspot.com/2009/05/muljeid-stockholmi-maratonilt.html

Treening

Maratoni läbimiseks vajaliku vormi saavutab 4-5 kuuga. Kuid 8 kuuga võib juba üht-teist tõsisemat korda saata.
JCI Spordiklubi treenib Martin Mooses kipka@kipka.ee ja seda väga mõistliku hinnaga. Martini juhendamisel käis Berliini maratonil 5 inimest ning saavutatud areng oli ausalt öeldes hingemattev. Berliinis käsid Pille Muni, Ott Pärna, Kaspar Loog, Arvi Ratassepp, Jaanika Kaiv, Rainer Nagel, Triin Aermates ja veel paljud teised. Küsige teiste käest!
Terviseteste aitab teha Vomax, kus on JCI Sk liikmetele-30% soodustus

Reis ja ööbimine

Läheme ja tuleme laevaga (et lõbus oleks ja spordijooki kaasa saaks osta).
Väljasõit on 3. juuni õhtul ja tagasi jõuame 7. juuni hommikul.
Meil on juba broneeritud ka 5 korterit, kus JCI SK rahvas saab praeguse seisuga tasuta ööbida (Know IT toetab J ). Seega maksab vaid kohalesõit ja registreerumine (loodan, et mahume ikka korteritesse ära). Loomulikult on soovijatele enne maratoni pidu (ilma after-afterita tervislikel põhjustel) ja kindlasti afterparty (Berliinis oli vorm nii hea, et pärast maratoni läksime ööklubisse tantsima).

Kes reisi-ööbimist soovivad, kirjutage kasparloog@gmail.com ja märksõnaks teemareale „maraton“. Teretulnud on ka abilised raja äärde ja pidudele, selles osas võib muljeid küsida meie Berliini suurimalt fännilt Petsilt:)
p.s praeguse seisuga on tulemas pea kõik 13 Berliinis osalenud jooksjat/uisutajat ;)

Tervitused,
Kaspar Loog
+3725138492